Ülevaade on antud kunstniku loometeest ajavahemikus 1967–2009. Enamik teoseid on erakogudest, kuid kahjuks ei selgu, kui suur osa neist kuulub kunstnikule endale. Tallinna Kunstihoone kogudest on välja pandud tema loomingu kõige tähelepanuväärsemad maalid, mida täiendavad üksikud teosed Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kunstivaradest. Näituse kujundamise on kuraator usaldanud kunstnikule endale ning tulemus on ootuspäraselt maitsekas. Näitusetekstist selgub ekspositsiooni süstemaatiline programm. Igal Kunstihoone neljast saalist on valitud teostest tulenevalt oma iseloom. Peasaalis on puhas klassika, pikas saalis on nn tabelite sarjad, kolmandas, akendeta ruumis on viimase kahekümne aasta jooksul tehtud assamblaažid. Kõige eklektilisem on tagumises saalis eksponeeritu, kus Toltsi kõige varasemate tööde kõrval saab näha nn formulare (2004–2005) ja maalisarja „Kullakang” (2009).
Ekspositsiooni läbiv idee on näidata, et need huvid, mis ajendavad Toltsi looma, pole rohkem kui neljakümne aasta jooksul muutunud. Esteetilist enesetsiteerimist, formalistlikku struktureerimissoovi ning popilikku nostalgiat esitavad näitusel välja pandud teosed eksplitsiitselt, isegi pedagoogiliselt. Väga põnev on jälgida, kuidas näiteks litodes kasutatud nn kuhjatiste motiiv („Kuhi IV ja V”, 1982) on reprodutseeritud elemendina kunstniku maalisarjas „Tabelid” („Tabel IV”, 2008). Siin pole tegemist pelgalt oma loomingu taaskasutamise, vaid ka selle väärindamisega kõrgemas žanris. Kunstniku varastes akvarellides ja tušijoonistustes katsetatud ideed on hiljem leidnud tunnetatuma kuju. Näiteks on Toltsil 1967. aastal valminud akvarellimaal „Tsistern”, kus käsitletud motiiv kordub samanimelisel krestomaatiliseks peetud maalil 1983. aastal.
Kohane oleks meenutada kunstniku eelmist retrospektiivset isikunäitust Eesti Kunstimuuseumis täpselt kümme aastat tagasi 1999. aastal soovis kuraator Eha Komissarov ilmselt näidata kunstniku loomingut 1969. aastal moodustatud avangardse kunstnike rühmituse Soup ’69 ja selle liikmete hilisema tegevuse prisma läbi. Seepärast rõhutati kunstniku varasemat loomingut ning hilisemat tihedat dialoogi Ando Keskküla loominguga. Liivranna näituse keskmes on Toltsi enda kunstnikuidentiteet ning esteetilised küsimused. Teiselt poolt avaldub näituse kontseptsioonis museaalsuse taotlus ning teatav nostalgia. Eriti tuleb see esile suure saali maalivalikus. Üsna otseselt väljenduvad seal kunstniku isiklikud väärtushinnangud, nõukogudeaegsele suletud ühiskonnale omased tunnused ning sellest tulenevad üksikud, kuid intensiivsed kokkupuuted ja isegi naiivsed lääne kunsti tõlgendused. Minu tähelepanu äratas 1986. aastal valminud maal „Veebruar 1987”, kus kujutatud 1920ndate või 30ndate tugevat puust lauda, millel samast ajast pärit massiivne kirjutusvahendite garnituur, taustaks hele taevas.
Seda, millises vaimustuses olid noored kunstnikud kunagi nn eestiaegsetest asjadest, on ilmekalt meenutanud Leonhard Lapin. ER KI õpingute aegadel püüdsid nad tabada teatavat endisaegset vaimsust: esmalt muidugi väliselt, kuid hiljem üha enam ka oma loomingus. Antud juhul viitab ka teose pealkiri konkreetsele sündmusele – Eesti Vabariigi 59. aastapäevale. Kõik teavad, mida nende teemade otsene käsitlemine oleks sellel ajal kaasa toonud, seepärast on seda tehtud kaudselt ning peab tunnistama, et üsna leidlikult. Oma kunagise iseseisvusaja imetlus väljendub ka maalides, kus kujutatud ühte tähtsamat Teisest maailmasõjast puutumata jäänud magistraali väljaspool vanalinna – Pärnu maanteed („Tallinna vaade” ja „Pärnu maantee”, 1974). Toltsi mõjutatus Ando Keskkülast väljendub maalidel „Liiv” (1979), „Pidulik vaikelu” (1984) ja „Tuhkur” (1981), kus pildipind on samuti kui Keskkülal („Linn”, 1975) jaotatud erinevateks kihtideks. Aga seal, kus Keskküla on saavutanud metafüüsiliselt mõjuva tulemuse, on Tolts jõudnud esteetilise ja korrastatud vaikeluni. Keskkülalt saab Tolts mõjutusi ka hiljem, kuid alati on tulemuseks väga omanäoline ja isikupärane süntees.
Tahtmata olla ülekohtune, tuleb tunnistada, et loomingulise iseseisvuseni jõuab Tolts alles 1990ndate lõpus ja seepärast on mõistetav ka 1999. aasta näituse rõhuasetus. 2000. aastatest peale on Toltsi üheks määravamaks inspiratsiooniallikaks tema enese mitmekesine looming. Sealjuures annab ta oma tõlgenduse Tõnis Vindi põlvkonnakaaslastele vahendatud ja Leonhard Lapini sõnastatud filosoofiale tühjuse ja täidetuse vahekorrast kunstis. Selle filosoofia konkreetseks väljenduseks on maalide sari „Tabelid”, mis on eksponeeritud väikses saalis. Siin on maalilised motiivid, dekoratiivsed pinnad ja neist moodustunud mahud ning kunstniku varasemas loomingus viljeldud kuhjatisjoonised asetatud rangesse musta raamistusse. Ühtlasi avaldub selles Toltsi kui disaineri ja almanahhi Kunst ja Kodu kujundaja kogemus.
Selle saali puhul on märkimisväärne, kuidas väljapandud teostele sekundeerib näituseruum. Kuna külastasin näitust päikselisel päeval, siis mõjus see efekt eriti sügavalt. Nimelt avaneb saalist suurepärane vaade Vabaduse platsile, kuid seda läbi stiilselt kujundatud aknaraamide, mis jaotavad väljas nähtava selgeteks tsoonideks. Terava päikesevalgusega oli osa pindu selles raamistuses väga heledad, teistes aga moodustasid väljakul seisvad ja liikuvad inimesed kuhjatuna mõjuva stafaaži. Huvitavaks teemaks Toltsi näitusel on ka nn formularide sari („Formularid”, 2004–2005), mis mõjub kunagise sovetliku bürokraatia iroonilise meenutusena. Tagumises saalis on üksteise all välja pandud kolm kollaaži, mille alusmaterjaliks on Tolts kasutanud kiirköitja esilehte („Delo no”) ja ametkondade blankette. Ühest küljest on siin popilikult estetiseeritud igapäevaseid ja rutiinsena mõjuvaid esemeid, teisest on neile lisatud elemendid lõbusaks pilkeks rangelt reglementeeritud asjaajamise korrale. Tolleaegset reisimiskogemust meenutab muhedalt „Inturisti eine” (2007), kus põhjaliku nõukogudeaegse restoranimenüü kõrval seisab peekris dolomiidist muna. Kes nõukogude ajal kunagi üldse restorani sattus, see teab, et kuigi õhtul võis menüüst leida roogi, mis süljenäärmed intensiivselt tööle panid, tuli tegelikkuses piirduda hommikusöögiks valmistatud ja kivikõvaks keedetud munaga. Toltsi näituse juhatab sisse, kuid jääb ühtlasi meid viimasena saatma tema portree (1971). Selle on maalinud tema keskkooliaegne kunstiõpetaja Ludmilla Siim. Ta on tabavalt kujutanud noormehe näos avaldunud rahulikku enesekindlust ja mõtteselgust, mis on omased ka Toltsi loomisviisile. Toltsi ülevaatenäitus on oluline vahekokkuvõte, mis on määrava tähtsusega kunstniku loomingu edasisel tõlgendamisel.
