Varem ilmus Sirbi sabas iga kuu ka väike kultuurikalender, kus kõik tähtsamad sünnipäevad üles loeti. Ikka juhtus, et keegi helistas ja pahandas, et miks tema või mõni ta lähedane on ära unustatud. Helistas ka mõni, kes palus end mitte mainida, et rahulikku olemist segama ei hakataks.

Lisaks asjaosalistele võtavad tähtpäevandust eriti kirglikult ikka päevalehed, mõnestki sünnipäevalapsest saab ju suurema loo, see on tegelikult ka omalaadne müügivahend. Sirbi poliitika on üldiselt olnud sünnipäevi mitte tähistada (kuigi paraku oleme ise seda reeglit mõnigi kord ka rikkunud). Põhjus on lihtne: õnneks on me kultuurielu andekaist loojaist nii tulvil, et pea igale nädalale langeb mõni juubel või muidu ümmargune sünnipäev, nii võibki tekkida oht muutuda kultuurisünnipäevaleheks. Aga see oleks pühendumine kahtlasevõitu numeroloogiale.

2.

Sünnipäev võib muidugi olla hea ettekääne millegi meenutamiseks, taasavastamiseks. Näiteks Kreutzwaldi aastal leidsid kirjanikud ja kriitikudki tema “Kalevipoja” jälle üles. Mulle tundus, et “Kalevipoja” huvi oli isegi kuidagi proportsioonitult suur, hetkiti tegi pahameeltki: miks toda väärt teost siis muidu säärase iha ja põnevusega loetud pole? Kui paljude väärt raamatute tähelepanemiseks ja uuesti huviorbiiti toomiseks peab enne täituma esmatrükist või kellegi sünnist sajand või paar, et toimetajad väärika aastanumbri puhul näljaselt-iharalt teema kallale viskuksid?

Sünnipäev võib olla vaid ettekääne kellestki rääkimiseks, ei enamat. Krestomatiseerimise vahend see ei ole, erinevalt nt auhindadest – mõne teose pärgamine aitab kindlasti tekstil krestomaatilisena püsima jääda. Kõige suuremat rolli mängib muidugi raamat ise, ta levik, loetavus, menu eri ringkondades, siis retseptsioon (ta ulatus ja olulisus), aga ka koolikirjandusse jõudmine, õpikutes/lugemikes äramainimine jms. Need on vahendid, need on kirjandusteksti krestomatiseerimisel olulised asjad. Erinevalt ümmargusest tähtpäevast, mis võib küll tõesti ehk olla tõukejõuks, meeldetuletuseks. Nagu munakeedukell, mis viie või kümne peal tirisema hakkab. Jah, sünnipäevakalender on toimetajale nagu munakeedukell. Ja kultuuritarbija rõõmustab, kui juubelipäeval leheveerul taas surnud geeniusega kohtub. See on ilus tava ja müügiedenduse vahend, umbes nagu koolilõpetajate või ülikooli sissesaanute nimekirjad, või siis Sirbi puhul kulka rahajaotustabelid, mille ilmumisel lehte aplalt haaratakse – lootuses leida ses nimekirjas oma nime või siis lihtsalt inimlikust uudishimust. Raha ja selle käest kätte liikumine on ju nii põnev. Eks selle aastanumbrite tiksumise, ta sõõrmeid õrritava surmaläheduse lõhnaga, ole sama lugu.

3.

Häguselt tuleb meelde, et jõulud on tinglikult ka nagu kellegi sünnipäev. Ja mis on sellest saanud? Kuidas küll oodati ja tähistati maailmas Jeesuse 2000. sünnipäeva, aga mida see muutis kvalitatiivselt tos sõnumis, algtekstis, sümbolis?

Samamoodi nagu lehed müüvad end sünnipäevlemisega, tõusevad Eesti kaubandusettevõtete läbimüük ja kasum jõulu eel taevani. Jõuludest on saanud puhtal kujul äriprojekt. Pigem tekkib tunne, et tahaks end kuskile ära peita, aga vähemasti linnakeskkonnas liikudes on pea võimatu tolle ärijõulu eest pääseda, ta surub end sisse iga oma kaubandusliku kitširakuga. Ma muidugi saan aru, et erinevalt materiaalsest ja ateistlikult ükskõiksest Eestist, on Soome luterlik maa, ent see erinevus on lausa vaimustav: kui meil on nädalavahetused ja pühad mõeldud šoppamiseks, kaubakeskused avatud hilise õhtutunnini (ja noored hängivad hüpermarketis, mitte Kumus) , siis soomlastel on poed nii kinni kui kinni. See annab võimaluse puhata, omakeskis olla. Soome noori võib pühapäeval kohata näiteks Kiasmas.

Jah, Eestis tuleb igast üritusest, sündmusest mõelda kui äriprojektist või siis vähemasti kui promoettevõtmisest. Kuigi sünnipäev ja selle pidamine/mittepidamine on sügavalt iga inimese isiklik asi, kuulub teema kui selline ajakirjanduses kindlasti kollasesse või väga pehmesse valdkonda. Muidugi, näiteks Betti Alveri puhul on Madis Kõivu lugu Loomingus õnnestunud vaheldus, erinevus. Ei ole päris tavaline juubeliartikkel. Looming ongi ses mõttes erandlik nähtus, kirjanikkonna oma ajakiri, mille maht ja profiil võimaldavad süvemaid ja kavalamaid käsitlusi. Tähtpäevade puhul pikemate analüüside ilmutamine on seal ilus traditsioon. Aga ajalehelood ei võimalda juba oma pikkuse (s.t lühiduse) tõttu sageli sünnipäevalise kohta suurt miskit ära öelda. Miks neid siis kirjutada/avaldada? Et rist kirja panna? Ja et müüki edendada…

4.

Eks ole sünnipäevadega sama laadi teema ka surm…Küll fataalsem, lõplikum, ainukordsem (mis siis, et peagi hakkab meedia tähistama ka kümmet, viitteist jne aastat surmast). Kui Eestis pälvis Soome legendi Juice Leskineni surm vaid uudisnuppe ja ühe artikli (ehk vääriks ka enamat, ta on mõjutanud paljusid siinseid loojaid-artiste), siis Iltalehti pani selle esikaanele. Üks asi on austus, austus lahkunu vastu, kes andnud oma tähelepanuväärse panuse, et teiste elu oleks parem ja huvitavam. Siin on meedial võimalus oma kangelaste ees n-ö auvõlga tasuda. Samas on surm samuti müügiteema, surmast kirjutavaid lehti ostetakse ja loetakse, piir väljapeetud hüvastijätu ning kollase materjali vahel on siin õrnõhuke. Ning kui kuulsuse surm on ta juubelist tõenäolisemgi esikaaneteema, peab toimetus hästi järele mõtlema, kuidas seda serveerida…

5.

Sünd ja surm on väga üksildased asjad, kuigi kõigil käib see põhjusmõtteliselt ju ühtemoodi. See vastuolu on kirjanduse, kunsti, filosoofia üks lähtepunkte, allikaid. Nüüd ka osa meediast ja ta turundusest. Too tekitabki protestimõtte: ümmarguste numbrite maagia ei ole see, mis näiteks kirjandustekstidele võlu annaks. Betti Alveri sajas sünnipäev ei anna ta geeniusele uut sära, ei kirjuta ta imelisi tekste uueks. Eks sama pädeb ka teiste väärikate kirjanike kohta. Ma ise mõtlen, et sünnipäeva tahaks pidada kuidagi vaikselt, omakeskis. Või siis üldse mitte. Ehk läeb see vanuse tulles üle, ehk hakkabki tunduma, et uude kümnendisse jõudmine on ilus, tähtis ja üllas ning peaks leidma suuremat tähelepanu? Ma ei tea. Aga sünnipäev on ikkagi vaid tolle sünnipäevalapse pidu, tähenduslik talle enesele niivõrd, kui ta mõtestab oma elu kulgu tolle numbrimaagia abil. Ajakirjanduses on ta ikkagi pigem nagu ruumitäide või müügilõks, ei midagi sisulist. Vaid surma poole tiksuvad numbrid.