Koorugu järgnevatest jutuajamistest mõningane mulje sellest, mis juhtus kaheksa päeva jooksul siinses klaverielus.

Räägivad osavõtjad …

Kokkusaamine Estonia kontserdisaali fuajees Daniël van der Hoeveniga (Holland).

Kõlar: Lubage end õnnitleda! Teie esinemine konkursil on paljudele, ka mulle jätnud väga sügava mulje. Meil on kahju, et te ei pääsenud lõppvooru mängima Prokofjevi 3. klaverikontserti. Olen seda teie esituses You Tube’is kuulanud.

Hoeven: Oh, kui tore, et olete kuulnud. Esitasin selle aasta tagasi.

Kõlar: Teie sisukas ja erksaloomuline Beethoveni „Pateetilise sonaadi” I osa, etüüdid täies hiilguses ja, mis peamine, väga autoripärase kõlaga ja olemusega Saare prelüüdid jätsid ereda mulje. Muide, mida eesti muusika teile ütleb?

Hoeven: Kõigepealt tänan heade sõnade eest, kuid pean tunnistama, et mulle Saar eriti ei meeldi.

Kõlar: Aga Pärt? Kas ka ei istu?

Hoeven: Pärdi Partiita on veel värske ja pole lihtsalt omaseks mängitud. Olin vahepeal Itaalias ja jätsin Pärdi viimasele minutile, sellest ka segiminek … Üldse, ma pole tegelikult oma II vooruga rahul: Bachis oli pisivääratusi ja Ravelis ka, just „Scarbo’s”.

Kõlar: „Scarbo” oli õige vaimuga! Kas proovisite ka Bösendorferil mängida?

Hoeven: Proovisin, see on väga hea pill, aga minu repertuaarile sobib Steinway paremini: ülemine register on kirkam, puudutus teine.

Kõlar: Kas laval esinedes hoiate kindlalt kinni oma kujunenud kontseptsioonist või sünnib ka muutusi, mis ärkavad mängides?

Hoeven: Ärkavad küll, ikka tuleb erinevaid üleminekuid või mõttepause või veel midagi, mida ei oska seletada, aga põhikontseptsioon jääb ikka püsima.

Kõlar: Tänan, et leidsite aega minuga vestelda.

Kohtumine Anna Odintsovaga (Venemaa) kohe pärast Rahmaninovi „Variatsioonide Paganini teemal” esitamist III voorus.

Kõlar: Soovin teile õnne. Paljud minu kolleegid, mina kaasa arvatud, olid vaimustatud teie esinemisest I ja II voorus. Esinesite hea üleolekuga, võlus teie tark, peenetundeline ja plastiline mäng. Head olid nii Bach (G-duur HTK I) kui Beethoven (d-moll sonaat op.31) ja etüüdid särasid. Tänases esinemises oli tunda „võitlust” orkestriga. Kahju, et ei tekkinud head koosmängu.

Odintsova: Mul oli väga ebamugav mängida. See tekitas närvilise oleku ja tundsin end ebakindlalt. Olen väga rõõmus, kui teile minu esimesed voorud midagi pakkusid.

Kõlar: Kas teate, et ajasite Sumera „Palas aastast 1981” registrid segamini?

Odintsova: Kuidas segamini?

Kõlar: Vaadake, seal on kohati kaks viiulivõtit ja kolm, samuti bassis on mitu võtit, mis tähendab, et tuleb vastavalt kõrgemalt või madalamalt mängida. Teie mängisite kõik keskregistris ja saite sellega suurepäraselt hakkama, aga see oli teile väga ebamugav.

Odintsova: Oi, palun vabandust, ma tõesti ei saanud sellest aru …

Kõlar: Siin pole midagi vabandada. Peame lihtsalt nooti vastavad märkused lisama, et sellist segadust ei tekiks.

Odintsova: Kindlasti oleks vaja kirjalikku märkust.

Kõlar: Mul on hea meel teiega kohtumise üle, soovin edaspidiseks parimat!

Lühike jutuajamine Anastassia Žuravljovaga (Venemaa) pärast tema III vooru esinemist SaintSaënsi Klaverikontserdiga g-moll.

Kõlar: Lubage õnnitleda konkursi lõpetamise puhul!

Žuravljova: Oh, ma ei tea, kuidas see välja kukkus. Ma nii hirmsasti kartsin ja närveerisin. Olen seda kontserti nii vähe harjutanud, ainult kahel korral oma õpetajale ette mänginud. Ma ei arvanud, et pääsen III vooru!

Kõlar: Näete nüüd, alati tuleb valmis olla! Te mängisite ju kenasti, ainult veidi arglikult. Suures saalis võinuks rohkem kõlada. II voorus oli teil väga hea kõla. Hästi meeldis Chopini sonaat (b-moll).

Žuravljova: Palun, kas te ütleksite midagi selle Chopini kohta. Professor Alihhanov ütles mulle üht-teist Weberi sonaadi kohta, aga Chopin talle vist ei meeldinud – ta ütles ainult, et maitse asi, igaüks mängib isemoodi.

Kõlar: Mulle see „isemoodi” meeldis. Te olite väga hästi muusika sees. Skertso võiks ju kergem olla, mis siis, et seal on forte, aga see ei peaks olema nii koormatud ja raskepärane. Ja ega ei teeks paha, kui viimane osa oleks õhulisem.

Žuravljova: Oi, tänan väga, et olite nii lahke ja rääkisite minuga.

Jevgeni Galanoviga (Valgevene) kohtusime juhuslikult jalutades.

Kõlar: Kas tohin teiega paar sõna rääkida? Tahan öelda, et mulle meeldis teie esinemine avavoorus. Kahju, et te ei pääsenud edasi II vooru. Oleksin hea meelega tahtnud kuulata teie Beethoveni „Andante favori”.

Galanov: Mul on ka väga kahju.

Kõlar: Teie Bach (b-moll HTK I) kõlas väga hästi ja targalt ning Beethoveni sonaati (A-duur op. 2) mängisite erksalt. Etüüdid õnnestusid, eriti Prokofjev (op. 2 nr 1). Tahaksin teada, kuidas meeldis teile mängida Mart Saare muusikat?

Galanov: Mulle meeldis väga – leidsin, et mõned prelüüdid on Skrjabini- ja mõned Chopinitaolised. Valisin just niisugused.

Kõlar: Kas kavatsete neid veel kunagi mängida?

Galanov: Tahan neid kindlasti oma kavades veel kasutada, sest mulle need meeldivad.

Vestlus Aleksandra Mazurkevitšiga (Venemaa) pärast konkurssi.

Kõlar: Õnnitlen! Mäletan teid veel sellest ajast, kui jooksite väikese tüdrukuna Narva muusikakoolis ringi.

Mazurkevitš: Mäletan teid ka väga hästi sellest ajast.

Kõlar: Räägime veidi Šostakovitši Sonaadist (C-duur op.12 aastast 1926). See on ju nii keerulise faktuuriga ja konstruktiivne muusika, raske ülesanne. Kas valisite selle ise või andis õpetaja?

Mazurkevitš: Teate, valin kogu repertuaari enesele alati ise, aga selle sonaadi andis mulle õpetaja. See oli mulle väga raske, ma õppisin noote pool aastat peaaegu takt-taktilt ja nägin sellega hirmsat vaeva.

Kõlar: Kas üldiselt õpite teoseid kiiresti?

Mazurkevitš: Ei, väga kaua. Mängin palju asju läbi ja kuulan muusikat ka internetis. Ja kui valik on tehtud, siis õppimine kestab kaua, enne kui see jääb pähe. Ma spetsiaalselt ei õpi pähe, mulle jääb teos järk-järgult iseenesest meelde.

Kõlar: Kas õpite rohkem kõrvaga või rangelt noodiga – kas mõistate, mida selle küsimusega silmas pean? Teate, et on neid, kellel mängides jookseb noodipilt silme ees …

Mazurkevitš: Ma vist olen ka niisugune. Aga tegelikult olen „absoluutnik” ja mul on ükskõik, millises helistikus teost mängida.

Kõlar: Huvitav jutt. Kas harjutate palju?

Mazurkevitš: Väga palju, enamasti kuni kaheksa tundi päevas. Mul on väikesed käed, pean palju harjutama.

Kõlar: Tore on see, et teie esinemisel tundub, et olete kogenud vana esineja – olete väga enesekindel ja veenev.

Mazurkevitš: Siiski mitte, I voorus olin väga närvis, II juba vähem. Aga III läks kuidagi märkamatult.

Kõlar: See Gershwin („Rhapsody in Blue”) oleks olnud parem, kui orkester poleks teie soolosid kinni matnud. Iseasi seal, kus klaver on vahepeal nagu orkestripi
ll, aga soolokohtades oli orkester liiga kõva. Mulle tundus, et mängisite hästi, te tunnetate seda muusikat. Teie mäng on alati väga sisukas, mitmekihiline ja loominguline, kui meenutada I ja II vooru, Haydni II osa ja Kapustini „Toccatina’t”. Teie esinemises on mõjuvõimu, üllatusi.

Šostakovitši sonaat on ju teie intellektuaalne saavutus! Aga, kas te teate, et Sumera „Ostinato-variatsioonid” olid põnevalt ja erakordse sugestiivsusega mängitud, nagu suurteos. Helilooja Sumera abikaasa ütles, et see oli pauk kümnesse! Kuidas teile üldse eesti muusika meeldib, Saar näiteks?

Mazurkevitš: Meeldib. Kavatsesin isegi, kui läksin Peterburi õppima, et teen ühe kontserdi ainult eesti muusikast. Millegipärast jäi see ära.

Kõlar: Armastate harjutamist. Kas teil on edaspidiseks kindel siht?

Mazurkevitš: Ei, ma lihtsalt naudin harjutamist, see on praegu mu elu.

… ja klaveriõpetajad

Mida rääkisid kuluaarides kogenud klaveriõpetajad Ülle Sisa, Renate Goznaja, Jelena Elkind, Kersti Sumera ja Leelo Kõlar?

Sisa: Mida see Hoeven sealt „Pateetilisest” kõik leidis, see oli lihtsalt suurepärane! Ka Bachi Partiitat mängib ta põnevalt: kuigi seal ei ole artikulatsiooni ega ilustusi, ikka on huvitav.

Goznaja: Ja ta mängis veel kõikide kordamistega, see oli küll ilus kuulata, aga ehk ei oleks pidanud kordama.

Kõlar: Kui juba Bach jutuks, siis oli ju Hoevenil ka cis-moll (HTK I) väga sügavalt tunnetatud ja mõtestatud ning kõlas hästi.

Elkind: Kõige rohkem mängiti konkursil D-duuri Bachi II vihikust. Neist eriti meeldis Maksim Štšura esitus, mis oli kõige ilmekam. Oleks tahtnud temalt ka Bachi Partiitat kuulda … Ma ei saa ütlemata jätta, et Štšura ja Randvere niideti maha pärast I vooru täiesti teenimatult, jäägu see nüüd žüriiliikmete südametunnistusele. Kuulajad, kelle hulgas olid enamuses muusikud, olid selle otsuse pärast pettunud.

Sisa: Štšura on Beethovenis ka palju tähele pannud ja välja kuulanud.

Kõlar: Jah, terve tema kava oli väga tõsiselt võetav ja huviga kuulatav. Beethoven (As-duur sonaat op.110) eriti kõnekas, etüüdid kõrgel tasemel. Ja Saar, mis sellel viga oli? See oli ehtne Saar, hästi tabatud see õige hõng.

Elkind: Ma tahan veel Bachist rääkida. Tahaks, et Bach sobiks ülejäänud kavaga ja üldse võiks rohkem valida II vihikust. Ja võib-olla isegi võiks kava alguses olla tõsisem prelüüd ja fuuga, kui järgneb sonaat-allegro, mõtlen kava proportsioone. Väga palju oli mõttetult maha mängitud Bache, mõtlemata fuuga ülesehitusele. Seda toredam oli kuulata mängu, kus olid ilusad liinid, tõeline mitmehäälsus ja häälte omavaheline tasakaal. Mina tooksin esile Kristiina Rokaševitši hea polüfoonia (Prelüüd ja fuuga fis-moll HTK II).

Kõlar: Me ei saa Bachist veel üle. Ma tahaks välja ütelda, et jaapanlased mängisid Bachi romantiseeritult ja seda, et on imelik, kui fuuga teema esineb kogu fuuga jooksul erineva artikulatsiooniga. Mind häirisid fuugade juures kõige rohkem külm asjalikkus, arengu segasus, mõttetult kõva kõla ning põhjendamatult kiired tempod. Tahaksin prelüüdi ja fuuga vahel loogilist rütmi tuksumist. Selles mõttes oli heaks näiteks Marjamaa C-duur (HTK II). Prelüüd ja fuuga peaksid ikkagi terviku moodustama. Aga räägime nüüd sonaatidest.

Goznaja: Jah, peabki rääkima, et Mozarti sonaadid olid kehvasti mängitud: need ei kõlanud ja seal ei olnud muusikat.

Sisa: Polnud ühtegi korralikku Mozartit: ei järgita harmooniat, muutusi … pole elegantsi!

Kõlar: Pealiskaudne lähenemine, puudutus, kõla … Haydni sonaadid olid paremad.

Goznaja: Mazurkevitši Haydn oli fantastiline, eriti II osa; kahju, et III osa ei lastud mängida. Millised värvid!

Kõlar: See Haydni II osa elas oma pikka põnevat elu läbi suurte mõttepauside ja rikkalike piano-variantide. Saal jäi järsku nii vaikseks … Väga särav Haydn oli Shuai Liani (Hiina) F-duur ja Ayane Matsuura (Jaapan) C-duur. Aga Beethovenid?

Sisa: Rokaševitši Beethoven oli halb, II osa ei püsinud koos.

Kõlar: Ma I osa kohta ei ütleks halvasti, viimane oli küll nagu staatiline, ei voolanud. Üldiselt aga tundub, et Beethoveni viimaseid oopusi pole igaühele jõukohane mängida – kukub õpilaslikult välja. Ma ei räägi Štšura Beethovenist op. 110, aga rohkem võiks mängida keskmisi oopusi. Oli ju tore A-duur op. 2 Galanovi esituses – muide, tal oli terve kava väga hea, kahju, et teda ei märgatud. Es-duur op. 31 oli Qing Jiangil (Hiina) omapärase lõbusa karakteriga. „Waldsteini” armastatakse väga kiires tempos mängida. „Appassionata’d” olid paremad, näiteks Samvel Margarjanilt (Soome), Silvan Negruţiult (Rumeenia) ja Mindaugas Neverovaselt (Leedu). Hea pika mõtlemisjoonega mängis sonaadi Es-duur op. 81 Kristi Kapten.

Sisa: Marjamaa mängis Beethoveni As-duur variatsioone liig erinevates tempodes – kadus tervik.

Goznaja: Teema kõlas väga ilusa kõlaga.

Kõlar: Üksikud variatsioonid olid väga head, aga tervikut ei sündinud nii suurte tempoerinevuste tõttu. Aga räägiks etüüdidest. Vaatasin kavad üle ja leidsin, et vaid kolmandik esinejatest mängis kõiki etüüde hästi ja puhtalt, heas tempos ja ka sisukalt! Eriti tahaks märkida Kristi Kapteni „Kuraditreppi” – see oli erakordselt äge. Ka teised etüüdid olid tal head. Veel tõstaksin esile Mazurkevitši Kapustini „Toccatina’t” ja Marjamaa Rahmaninovi d-molli. Aga kui keegi ei soovi etüüdidest rääkida, siis kuulame, mida Kersti Sumera tähele pani.

Sumera: Lepo Sumera teostes põhimõtteliselt vaimule saadi pihta, ainult üks variant, kus ei järgitud rütmi ega oldud täpses tempos. Need forte’d – kuidas neid tõlgendada? Matsuura ei osanud koputamiselt üle minna. Kõige paremini tabas „1981” pala vaimu jaapanlanna Ohkubo. Muusika peab hakkama kõnelema, võib ju alati teistmoodi teha. „Ostinato-variatsioonid” olid tabatud absoluutsesse kümnesse. Täpselt nii on Sumera seda mõelnud.

Kõlar: See oli suureks mängitud – andumusega.

Sumera: Jah, just suureks. Vaatamata sellele, et lugu on skeem, on see laialt rahvale „peale läinud”. Huvitav on neid paaris mängida, võttes juurde „Pardon, Fryderyk”.

On jäänud ütlemata, et II vooru lubas žürii 16 pianisti, ja vääriliselt puudutamata II vooru hästi õnnestunud suurvormid. Jaapanlanna Matsuura lisavariatsioonidega Schumanni „Sümfoonilised etüüdid” esitati väga heade kõlakarakterite ja kujunditega, Holger Marjamaa Schumanni „Novellett” fis-moll oli täis kirge, energiat ja unistusi – kõik oli väga ilus, kui peateema poleks olnud nii hunnikus. Jaapanlanna Ohkuba üllatas Liszti h-moll sonaadiga, mis oli nagu pikk põnev jutustus, Kristi Kaptenil olid omad jutud Bergi Sonaadi ja Prokofjevi 9. sonaadi kaudu. Hiinlase Shuai Liani Skrjabini 5. sonaat äratas tähelepanu.

Kui palju väärt muusikat, kui palju tehtud tööd, kui palju sinna pandud armastust!

III vooru lubati kuus pianisti: Kristi Kapten, Holger Marjamaa, Anna Odintsova, Alina Smirnova, Anastassia Žuravljova ja Aleksandra Mazurkevitš. Kontserte mängiti ERS Oga kahel õhtul 16. ja 17. novembril Estonia kontserdisaalis, dirigent oli Mikk Murdvee.

III voorus tõestas Kristi Kapten Liszti Esduur klaverikontserti mängides end tõelise „raudse leedina”, kes suutis kogu konkursi kava algusest lõpuni läbi viia absoluutse enesekontrolli ja kontsentratsiooniga, viies oma kavatsused sihikindlalt ellu ja pannes Lisztiga võistlusele väärika pu
nkti. Tema mängus ei tundunud küll alati küllaldaselt mastaapsust, kuid esikoht rahvusvahelisel konkursil on ühtlasi meeldiv kohustus uute perspektiivide suunas.

Holger Marjamaa on Brahmsi d-moll kontserdi mängimiseks veel liiga noor, et kõik vanainimese kogemused, mured, vaevad ja keerulised mõtted muusikasse põimida. Küll aga oli tal nooruslikku julgust, sügavat musikaalsust, energiat ja pianistlikku võimekust see teos muljetavaldavalt ette kanda. Aeg annab arutust.

Alina Smirnova esitas Rahmaninovi „Variatsioonid Paganini teemal” op. 43 korrektselt ja orkestriga paremas kooskõlas, kui seda eelmisel päeval mängis Anna Odintsova. Teistest finalistidest oli juba eespool juttu.

42 osavõtjat, 13 maad:

Eesti, Läti, Leedu, Soome, Poola, Rumeenia, Venemaa, Valgevene, Holland, Inglise, Lõuna-Korea, Hiina, Jaapan.
Žürii: esimees John O’Connor (Iirimaa), Peep Lassmann (Eesti), Erik T. Tawaststjerna (Soome), Yang Ming (Hiina), Tigran Alihhanov (Venemaa).

Tulemused

I preemia (10 000 eurot) – Kristi Kapten (Eesti)

II preemia (à 5000 eurot) – Holger Marjamaa (Eesti) ja Aleksandra Mazurkevitš (Venemaa).

III preemiat välja ei antud

Diplomid (à 1000 eurot): Anna Odintsova, Alina Smirnova ja Anastassia Žuravljova (kõik Venemaalt).

Eripreemia (1000 eurot) eesti helitöö parima esitamise eest sai Aleksandra Mazurkevitš.