Oma loomingus kujutan tihtilugu ette maailma, kus elu mõiste on palju avaram. Kus inimene ei seisa mitte elupuu tipus, vaid keset juurestikku puntras loomade, taimede, putukate, bakterite ja mineraalidega. Mineraalid kuuluvad inimese loodud hierarhias eluta loodusesse. See on aga aegunud arusaam. Kui vaadelda Maad tervikliku organismina, erinevus puudub. Ka kivimitel on evolutsioon, nad kasvavad ja arenevad. Pähe tuleb omailma (Umwelt) illustreeriv näide koolibrist ja sinivaalast. Kas pole mitte sama inimese ja geoloogilise aja tajumisega?
Võime vaadelda mütoloogilisi tuletisi, mille kohaselt on elu algeks (inimkesksetes narratiivides keha vormimise aineseks) savi. Savi kui muld, kui kivi, kui maa, kui keha – metafoorsel tasandil on nende vahel võrdusmärk. Mineraalsel ainel põhinev maailm on elu allikas ja hoidja. Kui nüüd kanda see kujund üle argiellu, kuidas mõjutab see meie suhtumist ning maavarade kaevandamise viisi? Kindlasti ei saa seda võrrelda loomakasvatusega. Kuid vähemalt võiks vaadata üle lõputu betoonivalu, kipsplaadiga ehitus ning põlevkivi tarbimise mõju ja tähendus. Keskkonnasõbralikke, palju efektiivsemaid alternatiive on hulgi.
Selles julgena tunduvas spekulatsioonis ei olegi midagi utoopilist. Küll aga tundub selle kõrval tühiasi töödelda prügi ja jääkmaterjalid taas tooraineks. Ehitada maju vundamendi tarbeks süvistatud pinnasest või lammutatud maja ehitusjääkidest, ka kuhjunud tuhamägedest. Sedasorti tellised valmiksid objektil traditsioonilise põletuseta. Peenestatud materjal seotakse omavahel biopolümeeriga ja vormitakse soovitud kujul. Seda niinimetatud bioplasti võib valmistada mis tahes orgaanikast ja biojäätmetest või kasutada hoopis vetikaid ja bakterite abi. Miks mitte?
