Sõber jutustas ülikooli ajal loo perepojast, kes teatas ühtäkki, et on kukk, ajas hilbud seljast, ronis katusele ja elas – nii hästi või halvasti kui oskas – kuke kombel. Muidugi püüdis isa pärijat maa peale tagasi tuua. Oma kunsti käisid proovimas arstid ja ravitsejad, posijad ja šarlatanid, ei midagi. Nagu juttudes kombeks, ilmus lõpuks mees, kes saavutas eesmärgi pisukese üsnagi lihtsakoelise manipuleerimise, isikliku eeskuju ja niinimetatud talupojatarkuse abil. Perepoeg ronis katuselt alla, pani riidesse, võttis naise ja hakkas elama inimese elu. 

Eks me kõik ole märganud, et kohanemisel on nii häid kui ka halbu külgi. Näiteks kui keegi hoiatab, et me ei tohiks hakata iseseisvust enesestmõistetavaks pidama, siis saan kõneleja taotlusest aru küll, aga alateadvusest kohub vimm: muidugi on see enesestmõistetav, ja parem ongi! Kui minus on kõigutamatu veendumus, et miski peabki mulle kuuluma, siis on minus selle kaitsmiseks tunduvalt rohkem nii sõgedat raevukust ja ka kaalutletud järeleandmatust. Katsuge ainult mu tulipunast vihmavarju ära võtta või lõhkuda! See on minu, minu, MINU! Ma ei pruugi selle kaitsmiseks vahendeid valida, panen kõik välja ega hooli, kui ise haiget saan. Ja isegi kui mu liha nõdraks osutub, maksab sedasorti valmisolek ka midagi. Vanasti, metsikumatel aegadel, tunti ohtlikke mehi ära armide ja sinikate järgi – need on märgiks, et tüüp ei karda pihta saada, ei anna enne lahingut alla. Või ei annagi. 

Üks lahing käib juba jupimat aega. Mitte otse meie õuel, aga siiski ka meie lahing. Nagu paljud on juba öelnud: ei saa kaasa aidata ainult mugavustsoonist, panustamata, põlates ja peljates isegi põgenikke. 

Ahjah, perepoja kohta jäi üks asi ütlemata. Ta küll taaskohanes inimese rolliga, aga siiski jäi üks saladus, mille ta endaga hauda viis. Nimelt: tegelikult on ta ikkagi kukk.