Eelmisel aastal ilmus Jüri Kolgil kolm raamatut: romaan „Roheline suits“, luulekogu „Kuu ja kirves“ ja lühiproosakogu „Naistepäev“. Mees on hea tuule peal ja õige on siis kirjutada, nagu torust tuleb – isegi kui tuleb ebaühtlaselt. Kui hakata sõelumise, tihendamise peale aega kulutama, võib tuul vaibuda. Kui jällegi väga hoogsalt hagu juurde anda, võib tulla tagasilöök, nagu juhtus mõnel Jack Londonil või F. Scott Fitzgeraldil või Jack Kerouacil.
Loodan, et Jüri Kolgil ei tule tagasilööki, sest väga suur asi, magnum opus, on Kolgil tegemata. Aga ega seda tohigi liiga vara ära teha, sest – mis sa pärast teed?
Kolgil on näiliselt üsna ühetaoline jutuvoog, hoo pealt kirjutamine ja jooksu pealt suudlemine. Hakkasin lugema keskelt ja tükk aega tundus, et Kolk kirjutab muretult vesteid, nagu vanal ajal Eduard Vilde või Oskar Luts või Mark Twain, kui muud parajasti ei tulnud. Aga vestekirjutamisstiil on Kolgil selleks, et oma kirjutusmasin klõbisema saada, ja kui juba vunk sees, tuleb ka muud. Õigem oleks öelda, et tal on juhtmotiiv, mis novelli lõpus lauale laotatakse, aga selle ääri-veeri piiramine võib enne võtta hiiglama aja. Vahel küll on tunne, et kuri toimetaja oleks võinud igavese pika ja lohiseva sissejuhatava heietuse autori sisekaemustest välja visata ja nõuda, et asi algaks otse sündmusest: et kõigepealt püstol pauguks ja veri lendaks ja siis võib ka ivake järele mõelda.
Jutus „Trevi“ eksleb Kolk lõputult Roomas ja midagi ei juhtu, aga see pole painav, vaid pigem olmeline – ja siis lookese viimases kolmandikus arenevad vaat et maagilised sündmused. Jutu lõpus jäävad need ometi õhku rippuma, nagu oleks kirjutajal võhm otsa saanud või õige puänt ukse vahelt saba liputades jalga lasknud.
Nimijutt „Naistepäev“ algab lehekülgedepikkuse üheülbalise kurtmisega, kui tüütud on igasugu aktused. Pilt on kohe selge ja midagi uut seal ei tule enne kui lõpus, kus on endast välja viidud naise impulsiivne agressiivne sööst – tugev käik tõesti, ehkki juba leiutatud. Ehk oleks seda võinud anda gradatsioonis läbi sündmuse ja dialoogi, praegu oli pauk pika nukruse peale. Kust püssirohi luuavarde tekkis, aru ma ei saanud. Ehk teen jälle liiga.
Sisemonoloogi on kõige kergem kirjutada, sest see on lähedal mõtlemisele. Aga et enesekeskne heietus teksti kannaks, peab olema vähemalt Tõnu Õnnepalu, veel parem, kui A. H. Tammsaare. Minu meelest on õige suurem ports oma geniaalseid mõtteid tekstist välja kärpida ning lasta hoopis kõnelda pildil ja dialoogil. Parem, kui mõtted tekkivad lugeja peas ja neid ei serveerita kandikul. „Naistepäev“ tundus nimijuttu lugemata hea raamatupealkiri. Korraga konkreetne, lihtne ja arusaamatu. Mis naistepäev? Nõukogude naistepäev või? Mis asja aetakse? Nagu Mihkel Muti „Näärivana“. Selline pealkiri tekitab ootuse ja ootajale peab vääriliselt tasuma. Ehk oli mu ootus vigurite ja pöörete suhtes liiga suur, et ma nimijutus pisut pettusin (Muti „Näärivanas“ ei pettunud). Vist läks asi liiglüüriliseks ja moraliseerivaks: tükk nukrust ja siis nuiaga pähe.
Seevastu järgmine lugu kõrvitsast ja vanast Jaagust on mu meelest raamatu raskuskese. Tõsi, ka siin algab lugu ülearu pika kurva heietusega, kuidas vana mees askeldab suvilas ja tunneb, et kui ta kaob, ei huvita tema ehitatud suvemaja kedagi, kõik käivad siin vaid niisama olemas ega saa aru, miks peab kõpitsema ja aiamaad tegema. Kui algavad dramaatilised sündmused ja kõrvitsat kangutav Jaak vigastab selga, läheb põnevaks.
Ma oleksin toda kõrvitsalugu nagu juba palju kordi juba lugenud. See on nagu „Hamlet“, mille iga näitleja peab kord elus ära mängima, ükstapuha, mis rollis. Ernest Hemingway sai selletaolise eest isegi Pulitzeri ja Nobeli auhinna. Tema tüki nimi oli „Vanamees ja meri“. Kes veel on plindrisse jäänud mehe visa pusimise loo kirjutanud? Pea iga meeskirjanik. Tihti on plindrissejäänud ihuüksi vastakuti kõiksuse ja igaviku ja saatusega. Bõkav kirjutas neid vist mitu. Baturin. Kõiv. Unt kirjutas mehest, kes sauna kinni jääb. Le Cléziol tegi Beaumont tutvust oma hambavaluga, sai pärast visa kannatamist valuga üheks ja vaat et valgustus. Kruusvallil ja Kõivul on neid vanamehi, alter ego’sid, kes lihtsalt peavad oma probleemi ära lahedama, teisiti ei saa rahu. Isegi Krossi „Keisri hull“ on sellega sarnane lugu. Dashiell Hammetti peategelased ainult siuksed sellid ongi.
Mis arhetüüpiline lugu see siis on, mida kõik läbi kirjutavad? Kolgi variandis peab selga vigastanud ja käpuli liikuv mees omakasvatatud kõrvitsa tuppa lohistama, maksku mis maksab, kas või elu hinnaga. Enne rahu ei saa. Ehk eheda võitlejahinge kirjelduse tõttu ongi lugu hea. (Meenub, et Kolk on teinud sportlikku vabavõitlust.) Ma annaks „Inimese ja kõrvitsa“ eest kohe Tuglase auhinna, kui Kolk oleks nõus lohisevat algust kärpima, aga olgu, sobib nii ka. „Sünnimärgi“ eest Kolk Tuglase juba sai ja ega sel lool polnud väga viga.
Mis vigur ja vedru ses loos siis on? Hemingway on öelnud: „Inimene pole loodud alistuma. Inimese võib hävitada, mitte alistada“ („But man is not made for defeat. A man can be destroyed but not defeated“). Kui kord ette võetud asjas alla vannud, selle sinnapaika jätad, siis võib juhtuda, et kaotus kordub. Seepärast peab kas või hambad ristis asja lahedama. See tundub natuke rumal, aga sõda, armastust ja poksimatši ei saagi ilma teatava jäärapäise rumaluseta läbi teha, muidu vajub asi soss kokku – ehk on raamatukirjutamisega samamoodi?
Aga asjal on teine ots. Kui kõrvitsat võites ja teda tuppa tassides on pauk seljale nii kõva, et rohkem kõrvitsaid ei istuta ega tassigi, on sel ikka mõtet? Hemingway vanamehe prototüüp Gregorio Fuentes elas 104aastaseks, kirjanik ise 61aastaseks. Hemingway võis vanamehe kõrvitsast või kalast vaimustuda, aga tema enda kõrvits osutus raskemaks ja murdis mehe. Kolgi kõrvits on kahtlemata see raamat ja esialgu paraja raskuseastmega. Kolk on kõrvitsa ilusti tuppa tassinud.
Kolgile on iseloomulik loo sees stilistika vahetamine, vestelt ja följetonilt sümbolismi või maagilisse realismi või lihtsalt dramaatikasse kargamine. Muretult Mazzanost Calcatasse hulkudes jääb jalga vigastanud purjus Kolk põõsasse magama ja unistab, kuidas põõsas nahistavad metssead söövad ära ta käe, mille varrele on irratsionaalselt tekkinud Malevitši must ruut. Siin-seal põimitakse fantaasiat ja olustikulist, vahel töötab see paremini, vahel tundub papist või jääb tiba segaseks, nagu loos „Vedurijuht“. Loodan, et Kolk hoiab oma kerget kätt ega komponeeri üle.
Pöördeid on Kolgil süžees, aga ka tekstivoos. Kõrvitsajutus arutleb vana Jaak kord, et noored elavad kiiremini ja nad ei jõua märgata, aga siis jälle, et noortele tulevad asjad kätte aeglasemini. Veel arutab ta, et noored ei pea ellujäämise nimel midagi tegema, aga kohe sinna otsa, et nad ju muudkui ainult rabelevad ellujäämise nimel. Seda on raamat täis ning need arutlused mõjuvad veenvalt ja vabastavalt küllap ka Kolgile endale. Loogika tühistamine on alati lohutust pakkunud. Või näitamine, et elu ei allu loogikale ja on suurem. Ehk on see üks põhjusi, miks kirjandust teha.
Novelli „Võõras“ parem käsi, mis minategelasest emantsipeerub ja ähvardab tegutseda omatahtsi ja käeomanikku rünnata, on tuttav teema. Meenub Rait Milistveri novell „Käsi“, kus eraldi elav käsi vaatas välja madratsist, või Gogoli „Nina“. Eks need ole kõik autorite endi käed ja ninad ja depersonalisatsioonielamused. Võõrandumist, identiteedi sassiminekut on Cortázari „Axolotli“ loos. Kolgi „Võõras“ on samuti meisternovell, minu meelest samuti parem kui „Sünnimärk“, aga ühele autorile kaht Tuglast korraga vist ei saa hästi anda.
Seevastu loos „Kohtumine“, kus Kolk on arendanud novelli motiivist, kus kaks pargiteel vastamisi sattunud inimest ei saa teineteisest mööda astutud, on motiiv üle keeratud ega tööta. Ka Arvo Valtonil oli kunagi tihti ühe näuhti leitud kujundi peale ehitatud lugusid ja vahel, näiteks „Mustamäe armastuses“ või „Rohelise seljakotiga mehes“, tundus see oluline ja tähenduslik, aga vahel lihtsalt tühi konstruktsioon. Autoreid, kes lugedes meenusid, oli hulgim, aga see pole miinus.
Lõppu mõned poeesiamaailmast proosasse maandunud Jüri Kolgi keele- ja mõttemängud: „vanamutt kahekümnendate ja kolmekümnendate eluaastate vahel“, „persetäis päikest“, „hingasin raskelt nagu vihma käes seisev veis“, „kui sa pead sitta sööma, söö suurte suutäitega“.
Jüri Kolgi vedru on tihkelt üles keeratud, näis, kas tegemist on kellapommiga. Võib vabalt olla.