Kui Eesti 1991. aastal vabaks sai, siis minu 12aastases peas tähendas see korraga kõige halva lõppemist. Muidugi nii ei läinud. 1990. aastad oli muserdav aeg: ühiskond pööras näoga suuresti mateeria poole, kuigi võitlus oli ju käinud vaimu ja hinge vabaduse eest. 

Praeguse kultuurisõja (suure väärtuskonflikti) aluseks on samuti saanud küsimus vabadusest. Sest seda defineeritakse täiesti erinevalt. Defineeritakse nii kosmilistesse kaugustesse ulatuvalt erinevalt, et peaaegu pole samu tingmärkegi enam kõnesse-kirja alles jäänud. 

Kuskil imaginaarsetes alusdokumentides oleks nagu kirjas, et inimese vabadus on ta enda kätes, kuni ta sellega teise inimese elu- ja vabaduseruumi ei ahenda-ahista. Sealt edasi on kõik aga isikliku taju määrata: millised seadused või poliitika või käitumiskultuur ühiskonnas on mulle rõhuv? 

Üks olulisemaid küsimusi-kaasusi tuleb lähitulevikus kliimatemaatikast: kujutame ette olukorda, et saame aru, et turumajandus, täpsemini tarbimisühiskond, ei ole enam kestlik. Igal juhul tähendab see mingit tüüpi plaani- ja turumajanduse segunemist. Ühtpidi ei peaks see olema hirmus, sest täiesti vaba turumajandust pole ju praegugi. 

Probleem on aga inimeste harjumuses. Ma ei tea, kui paljudele, peale minu, mõjub lohutavalt mõte, et kuna nii Hiina kui ka Venemaa suudavad suhteliselt edukalt mängida tarbimisühiskonda, siis on tõestatud, et sel eluviisil ei ole olemuslikku seost liberaalse demokraatiaga. See tähendab, et tarbimisvabaduse suure piiramise kõrval jääb ju alles tohutu hulk variante: teadus-, kunsti-, eneseteostus-, seksuaal-, usuvabadus jne. 

Aga mis teha siis, kui pinnale hulbivadki (nagu parimad asjad ikka) tarbimisvabadus ja räuskamisvabadus ning põhja pressitakse nood eespool loetletud? Kui vabadust ellu ja alles jääda hakataksegi nimetama ökofašismiks? Kas siis jääb meile vabadus koos kaduda? 

Foto autor: 

Tiit Blaat / Ekspress Meedia