Ma pöördusin, virgusin, ma sain ilmutuse, Vaim kutsus mind. Ühesõnaga, ma leidsin Jumala. Mul on absoluut, teispoolsus, nähtamatu maailm, transtsendents.
Kuid ma sain selle teatud kujul, teatud ajal, teatud kohas. Kui ma nüüd teistele teatan ja kuulutan seda sündmust, siis toimub see samuti teatud kujul, ajal ja kohas. Mul on ainult relatiivne, siinpoolsus, nähtav maailm, immanents.
Jumal on täiesti teine, põhimõtteliselt teispoolne, transtsendentne, kättesaamatu ja loodimatu. Ma ei või teada, kas mitte see teispoolsus ka teistele ei avaldu. Ja kui avaldub, siis ilmselt avaldub see neile teisel kujul, sest nad on teised isikud teises ajas teises kohas. Mööndes mulle ilmnenud teispoolsust pean ma sellesamaga ka möönma, et see võib võtta teise kuju. Mina kuulutan oma jumalat sel moel nagu ta on mulle avaldanud, aga ma ei saa väita, et see, kui sina kuulutad oma jumalat sel moel, nagu ta on sulle avaldanud, oleks vale või ekslik. Kui ma selle valeks kuulutaksin, tühistaksin omaenese kogemuse. Sest siis mulle ei avaldunud täielik teispoolsus, mille üle mul kontroll ja valdus puudub, vaid mingi aegruumne, kultuuriline, immanentne nähtus, mida ma saan hallata ja valitseda ning kelle eestkõnelejana kuulutada teisi inimesi õigeks ja valeks.
Osaduses täiesti teisega ei ole ma niisiis üksi; ma ei saa väita, et ma oleksin üksi; on võimalik, et selles osaduses on veel teisi inimesi, võib-olla väga paljud, võib-olla isegi kõik inimesed, võib-olla isegi üldse kõik olendid. Ja põhimõtteliselt on ju võimalik ka see, et olen rängalt eksinud ning et ainult mina pole Jumalaga osaduses, samal ajal kui kõik teised on. Mul puudub voli siin piire seada.
Ometi ilmus Jumal just mulle, just siis ja just seal. Just mina virgusin teatud moel. Ma ei saa absoluuti eraldada tema ajaloolisest ja kohatisest avaldumisest (või teisisõnu: ma ei saa sansaara tühjuse mõistmist lahutada sansaarast). Täiesti teisel (või „tühjusel“) ei ole mingit üldisust, mis oleks tuvastatav eri ilmumistes. Siis poleks ta täiesti teine, teispoolne (või budistlikult öeldes, ta poleks täiesti „tühi“), vaid ta oleks siinpoolne ehk, täpsemini öeldes, teatav abstraktsioon, võib-olla nagu mõni matemaatika või geomeetria valem.
Niimoodi on Jumal põhimõtteliselt kätketud kõiges olevas, siinpoolses, käesolevas (vähemasti ma ei saa väita, et ei ole). Siis pole teispoolsus siinpoolsusest eraldi, vaid läbistab seda. Kuid samal ajal avaldub ta alati mingil kindlal kujul. Nüüd aga minu siinpoolses kindla kujuga kogemuses on antud kindla kujuta (või igakujuline) teispoolsus, milles siin- ja teispoolsus läbistuvad. See tähendab, et mu kogemus ja kogemuses antu jäävad ikkagi eraldi.
Aga see teispoolsus läbistab ju ka toda siinpoolset kogemust (mis hõlmab siin- ja teispoolsust). Kuid jällegi on ka see mingil kindlal moel vormitud.
Selline kogemuse immanents ja kogetava transtsendents aina võtavad teineteist teineteise sisse ning üha eristuvad teineteisest. Nõnda on kogemuses iga asi üha rohkem aegruumne isend, siinpoolsus ja maailm, ja ühtlasi ka aina põhjalikumalt teispoolsus ja Jumal.
Kas nõnda õnnestus mul teispoolsus lõpuks ikkagi paika panna? Kas pole see siiski teispoolsuse avaldumine teatud kujul? Mida pean ma ütlema, kui sa väidad risti vastupidist? Et hoopis sina panid paika, aga minu eelnev jutt on üks jumalavallatus? Selle peale on raske midagi kosta. Kuid dialektika käest ei pääse keegi ning asjale enesele truuks jäädes tuleb see läbi teha, läbi selle teha (oma elu).
