„Maarjamaa“ päritolu peaks olema tuttav igale eestlasele, kuid põhjuslikud seosed, mille tõttu nimi ilmunud, nii üldtuntud ehk pole. Need saab esitada väga lühidalt ja kokkuvõtlikult: XIII aastasada, kõrgskolastika võrsutaja, märgib ühtaegu neitsi Maarja kultuse haripunkti; püha kolmainsus muutus üha lähenematumaks ja katoliikliku kristluse keskmeks ülenes jumalaema koos oma vähem sakraalsete liiduliste, s.t arvukate pühakutega. Nähtus on sedavõrd eriline ning seejuures nõnda aegunud, et eesti keeles ei saa sellest vääriliselt kõneldagi. Ütelgem siis ärapühitsetud ja kõigile tuntud tähist appi võttes – XIII sajand oli „Stabat materi“ aeg. Kes jõuaks kokku arvata heliteosed, mida muusika ajaloos, Palestrinast Arvo Pärdini, on selle ladinakeelse sõnapaariga pealkirjastatud?

Muusikaväliselt kajastub erandlik ilming, kui piirduda protestantliku maailmaga, ennekõike negatiivselt: just kõnealuse kultuse erilises, kõike varjutavas osatähtsuses seisneb peapõhjus, mispärast reformatsiooni teravik suundus iseäranis jumalaema vastu; ülejäänu suhtes oldi veel valmis mööndusi tegema, aga jumalaema ja pühakute kultus pidi kaduma täielikult. Ja see eesmärk saavutati sellisel määral, et praegu, nagu eespool juba osutatud, on isegi tähis „Maarjamaa“ omandanud humoristliku varjundi.

Aja vaimu tasandilt hinnatuna oli usupuhastus välditamatu ja nii-öelda progressiivne, vastasel korral poleks kõnealune liikumine end maksma pannud, aga see ei tähenda, et võit oleks saavutatud lunaraha maksmata. Siinkohal piirdugem ainult kõige kokkuvõtlikuma näitlikustajaga: XVI sajandil arvati veendunult, et Lutheri kuulsas teoses kiriku Paabeli vangipõlvest vastab kõik tõele, kuid selle äratundmise otsest tagajärge tollal ette näha ei suudetud. Ootuspäraseks tagajärjeks aga kujunes suurejooneline üldistus: Paabeli vangipõli, millesse Luther oli määranud ainult kiriku, avardati XIX aastasajal kogu kristlusele; või siis tollaste mõtestajate sõnastuses oli kristliku ajastu vältel õhtumaine vaim orientaalse despootia ülemvõimu all.

Ühest lahendust ei saa kõnealusel juhul olla. Pole ju raske katoliiklikult meelestatud tõlgendajate kombel näidata, et kogu uusaeg tuleb arvata eksituseks, kuid sootuks võimatusse olukorda satuks inimene, kes püüaks kõnealuse suhtumise muuta üldvalitsevaks. Kõik ehk ei tea, et kirjandust, kus uusaja hädasid paljastatakse, leidub hulganisti. Nimetagem kas või Jacques Maritaini kuulsat raamatut „Kolm reformijat“, kus uusaja alussammastele nende õige koht kätte näidatakse. Kõige lapidaarsem kokkuvõte sellest teosest oleks: Luther halvas kristliku religiooni, Descartes tegi lõpu filosoofiale ja Rousseau’st, kolmandast reformijast peale said kahe eelkäija hävitustöö tulemused valitsevaiks ühiskondliku elu korraldamisel.

Lugejale, kellele ennist esitatu tundub liiga üldsõnaline, olgu lisatud täpsustavat laadi osutused. Lutheri mõistust valgustas Püha Vaim nii täiuslikult, et tal oli ületamatuid vastasseise isegi oma lähimate kaasvõitlejatega, ja see, endastki mõista, kuulutas ette, et protestantismil tuleb killuneda kõikvõimalikeks usulahkudeks. Descartes’ist peale muutub filosoofia mõtlejate arvamuste kogumiks ja Rousseau’st alates tuleb ülimal olendil taanduda tõelise suverääni, s.t riigi ja rahva ees. See kõik mõjub ju väga arusaadavalt. Aga kuhu me jõuaksime, kui üritaksime valitsevaks muuta põhitõde, et filosoofia ajaloole andis täiusliku lõpetuse Aquino Thomas?

Parim saaks tehtud, kui püüaksime suhtuda aegunud nähtuste ilmumisse, jumalaema kultus kaasa arvatud, mõistvamalt. Muidugi tundub esmapilgul lubamatu moonutusena, kui põrmliku inimsuse esindajad on lähendatud lähenematule kolmainule, kuid religioon ometi toetub esmajoones inimülesuse ja ülemõistuslikkuse otsustavale, mitte kõhklevale tunnistamisele. Uusaegsuse olemus saab väljenduse selles, et kristlikul ajastul kehtinud tõde kuulutati eksiarvamuseks ning asendati inim­mõistuse suveräänsuse, s.t üksik­inimeste arvamustega – vangipõlvest vabanenud indiviid vinnas end kohtumõistjaks senise sõgeduse üle.

Usupuhastajad olid veendunud, et kõik nood, kelles oli nähtud pühasid äravalituid, olid kõigest eksivad liht­surelikud ning tõeline pühadus oli ilmunud alles koos nendega. Seesama kordus valgustusajastul: valgustajad, kristliku sõgeduse tuvastajad, kaldusid arvama, et nende tegevust tuleks pidada inimsuse tõelise ajaloo alguseks. Sellest ka progressimõiste ilmumise möödapääsmatus. Varasematel aegadel valitses täielik pimedus, kuid lõpuks oli tolle pimediku areng päädinud valgustajate ilmumisega – järelikult tuli mõningast edasiminekut siiski tunnistada. Ja sealtpeale on meile kõigile teada: elu mõte seisneb progressis kui sellises. Või siis eksistentsialistliku värvinguga sõnastuses: just elu mõttetuses elu mõte seisnebki.

Jumalaema kultus, mille alged ilmnevat neljandast sajandist peale, ei olnud puhtakujuline eksitus, vaid tollase aja vaimu tarviduste väljendus. Juba kultuse edasises, järjepidevas võimendumises tuleks näha tõendust selle kohta, et tollased vajadused polnud alusetud. Jääb vaid loetleda, mida näilise eksiarenguga saavutati.

Kõigepealt tuleb osutada püüule tasakaalustada kolmainu valdavat meessoolisust: jumalaema kultus mõjus naissoost usklikele kõike muud kui tagasipeletavalt. Teisena tuleb arvesse religiooni inimlikustamine: transtsendentne jumalus oli põrmlikust lihtsurelikust nii kaugel, et tundus õigem pöörduda Tema poole vahendajate, jumalaema ja pühakute kaudu. Kolmas positiivne moment on eespool juba vilksatanud: ülemõistuslikkuse otsustav, mitte kõhklev jaatamine; igavese ja lõputu Jumala sündimine lihalikust naisest on inimliku mõistuspärasuse seisukohalt ilmvõimatu ja just sellepärast seda tulebki tunnistada; seda enam et antud juhul ei puudu ka tasakaalustav mõistuspärasus (kuidas saaks tähendusest ilma olla ema, kellest on sündinud igavene Poeg)? Teadagi vastab tervemõistuslikkus uusaegsele hindamisviisile paremini, kuid selle eelistamisel tuleb arvestada möödapääsmatu varjuküljega: vaadatakse emast mööda, siis selle läbi kannatab ka Poja seisund. Või siis Rudolf Bultmanni, väljapaistva luterliku teoloogi väljendusviisi kasutades: pidada Kristust jumalaks saavat meie päevil ainult nõdrameelne. Bultmann oli muide üks esimesi, kes hakkas kasutama ilmalikustumise (Verweltlichung) mõistet.

Uusaegsest suhtumisest lähtudes tuleks veel lisada, et ennist toodu on kõigest teoloogilise värvinguga kribu-krabu. Jumalaema kultuse tõeline tähendus, kultuurilooline ja erakordne, väljendub naise seisundi määratus ülendamises. Ammune Prantsuse kommunistliku partei peasekretär, kelle nime vist enam ei mäletata (Georges Marchais), ütles pärast Jaapani külastamist, et see olevat keskaegne riik. Mõistagi pidas ta silmas erinevust, mis lahutab mehe seisundit naise omast. Ja igaüks, kes kultuuriloost pisutki huvitatud, võtab ennist toodud hinnangut millegi endastmõistetavana: mismoodi saanuks Jaapanisse ilmuda euroopalik hoiak, kui seal ollakse jumalaema kultusest paremal juhul teadlik kuulduste kaudu. Ja pole raske kujutleda, kuidas seda laadi kuuldused jaapanlast lõbustaksid.

Täienduse korras väärib veel osutamist, et tegemist on kristluse euroopaliku korrektiiviga. Pole ju saladus, et apostel Pauluse suhtumine naisesse ei saanud erineda Muhammadi omast. Koguni Lunastaja ise ütleb piibli esitrükis: „Naene, mis on mul sinnoga teggemist?“ (Jh 2:4.). Tänu algteksti ebamäärasele lühidusele on koht praeguses tõlkes pehmemaks silutud, kuid ka pärast seda pehmendamist on eestikeelne ütlus ikka veel karedam uutest tõlgetest muudes Euroopa keeltes, kus on kõik lihvitud nii meeldivaks, et kõrva enam miski ei häiri.

Uusajale paneb alguse iseseisvumine suurest tõest ning see ajavaimuline suundumus leiab tänini järgimist – areng saab väljenduse sõltumatuse pidevas võimendumises. Protestantlikust ellusuhtumisest võrsuvad kõik tänapäevased suursaavutused, kuid ühtaegu tuleb pidada meeles, et protestantism avas tee ilmalikustumisele. Tohib arvata, et ohust olid teadlikud ka asjaosalised ise. Igatahes räägib selle kasuks pietismi ilmumine: vabaduseni jõudnud kristlased mõistsid, et hunnitu anni eest tuleb Jumalat tänada pideva vagadusega. Kõlblus ennekõike! Veel XIX sajandi algul sai Goethe hertsog Karl Augustilt maja üksnes tingimusel, et ta oma „metsiku abielu“ pühitseb legaalseks (maja oli suur ning selle väärtusega võrreldes olid altari ees veedetud viivud sulaselge pisiasi). Arhailiste jäänukite visadusest leidub teisigi tõendeid: koguni kahekümnenda aastasaja keskel käibis iseäralik väljend „abielu Itaalia moodi“.

Praeguse seisuga tohib öelda, et euroopalikul abielul tuleb taanduda konkubinaadi ees. Apostel Paulus on ju abielu suureks „saladuseks“ nimetanud (Ef 5:32) (eestikeelne „saladus“ ja Lutheri „Geheimnis“ on mysterion’i vastetena eksitavalt puudulikud), kuid vastukaaluks sellele ütlusele leidub tal retooriline küsimus: „Kas meil ei ole õigust naiseks kaasa võtta usuõde, nagu muil apostlitel ning Issanda vendadel ja Keefasel?“ (1 Ko 9:5.) On konkubinaat üldiseks muutunud, siis pole kedagi kaasa võtta enam tarvis. Seda kohusetundlikumalt võetakse arvesse evangeelse lihtsuse eeliseid. Luterlus ei keela midagi.