Jonathan Rhys Meyers ja Emiliy Mortimer

Woody Alleni mängufilmis “Matšpall”.  KAADER FILMIST

Mängufilm “Matšpall” (“Match Point”, Suurbritannia-USA-Luksemburg, 2005). Režissöör Woody Allen. Osades Jonathan Rhys Meyers, Scarlett Johansson jt. Linastub Tallinna kobarkinos.  

Paljud on Woody Alleni viimase filmi “Matšpall” (2005) kohta öelnud, et tegemist pole tüüpilise Woody Alleni filmiga. Säärane väide pole kindlasti mitte tõene, sest tegelikult on režissöör teinud juba ühe filmi, mis käsitleb sama temaatikat (seda võib teha mitme loo kaudu), ja kus on ka sama faabula. Alleni 1989. aasta film “Kuriteod ja kelmused” on lugu edukast silmaarstist Judah Rosenthalist (Martin Landau), kellel on olemas kõik: armastav perekond, rahuldust pakkuv töö, kolleegide tunnustus, sõprade imetlus. Sellegipoolest eksib ta Anjelica Hustoni kehastatud stjuardessiga lühikeseks ajaks laiale teele ning avastab ühel hetkel, et kõrvalsuhte lõpetamine on pea võimatu, sest armuke nõuab paljastuste ähvardusel Rosenthalilt abielulahutust ja temaga ühteheitmist. Sümpaatse silmaarsti probleemi lahendab tema allilmaga seotud vend, kes laseb stjuardessi lihtsalt igaveseks ära koristada. Kui filmi esimene pool näitas meile Judah Rosenthali süümepiinu ja siseheitlusi teda piinavale probleemile lahenduste otsimisel, siis filmi teine pool näitab tema hirme, paanikat ning lõpuks rahunemist, sest ta on mõistnud, et keegi teda ei arreteeri, perekond lähedastega on ikka veel tema ümber ning tapetud stjuardess, kes teda kunagi armastas, jääb aina kaugemasse ja kaugemasse minevikku. “Jumal on luksus, mida ma endale lubada ei saa,” nendib ta.

Perekondlikud topeltmängud

On mõneti üllatav, et Eesti pressis avaldatud filmiarvustustes ei leidunud “Matšpalli” puhul ühtegi viidet filmile “Kuriteod ja kelmused”, kuigi tegemist on Woody Alleni ühe tugevama teosega, ning sarnasus kahe filmi vahel rohkem kui tuntav. “Kuritegudes ja kelmustes” näeme meest, kes on juba jõudnud punkti, kus ta tegutseb vastavalt vajadusele. “Matšpall” näitab meile, kuidas ta sinna jõudis. Loogiliselt võttes on “Matšpall” sissejuhatus “Kuritegude ja kelmuste” peategelase Judah Rosenthali hinge ning seletus tema tegude finaalile. “Matšpallis” satub Iirimaalt pärit vaene, kuid püüdlik Chris (Jonathan Rhys Meyers) Londoni beau monde’i. Oma lihtsa olemise ning selge silmavaatega paneb ta armuma endasse terve miljonäride perekonna ning abiellub üsna pea peretütre Chloega (Emily Mortimer). Paraku alustab ta suure kire mõjul paralleelset suhet oma abikaasa venna endise tüdruksõbra, näitlejahakatisest Nolaga (Scarlett Johansson), kes aga üsna varsti teavitab Chrisi rasedusest ning nõuab suhete katkestamist Chloega. Filmi teises pooles seisabki “Matšpalli” peategelane punktis, mis oli stardipauguks “Kuritegude ja kelmuste” Judah Rosenthalile.

Ei Judah ega Chris ole koletised, nad on tegelikult üsna kenad inimesed, kelle ainsaks süüks on soov elada kena ning kindlustatud elu. “Ma olen juba harjunud teatava elustandardiga,” tunnistab Chris sõbrale, rääkides oma abieluprobleemidest ning andes mõista, miks ta ei suuda naist maha jätta. Mingil momendil otsustavad Alleni konformistlikud tegelased pigem mõrva kasuks, kui et loobuvad sellest, mis neil juba kindlalt käes. Chris, kes filmi alguses üürib kööktuba, ei suuda enam lahkuda korterist vaatega Thamesi jõele. Oletades, et ühiskonna eksistentsi alustalaks on eeldus, et juhindume mingist kindlast moraalikoodeksist, mis takistab meil tekitamast kaost ning distsiplineerib käituma erinevalt kiskjatest loomariigis, ei tohiks ei Chris ega Judah enam edasi elada teadmisega tehtust. Kuid üsna pea kaotab küsimus “Kas ma saan rahus elada teadmisega, et olen kellegi tapnud?” nende jaoks teravuse.

Kuna kunstniku loomingu lahtimõtestamise nimel on kirjutatud pikki traktaate, üritades teosest aru saada looja isikliku elukogemus alusel, kerkib muidugi küsimus, et mis kuri vaim Woody Allenit piinab nii väga nende tülikate naiste teise ilma saatmisega. Kuna “Kuriteod ja kelmused” on tehtud enne tema skandaalset lahutust Mia Farrowga (teatavasti pärast mehe kõmulist afääri naise kasutütrega, kellest nüüd on saanud režissööri seaduslik abikaasa) ja “Matšpall” pärast, siis ilmselt võime filmidest välja lugeda variatsioone ning seletusi “normaalse kodaniku” varjatud ihadele ning käitumismotiividele, kes on kas vabal valikul või saatuse tahtel asetunud nonkonformisti rolli. Kui niinimetatud tavaline inimene vaatab televiisorist imaginaarsete tegelaste seiklusi ning samastub oma fantaasiates ekraanil nähtuga, siis nonkonformist ilmselt unistab omakorda ühiskonna reegleid järgiva inimese elust, mõistes, et normikohane käitumine teeb inimeksistentsi märksa vähem komplitseerituks. “Kuritegudes ja kelmustes” sümpaatselt mõjuv Mia Farrow mängitud naisassistent valib aatelise, kuid vaese dokumentaalfilmirežissööri asemel meheks küünilise eneseimetlejast miljonär-produtsendi, ta valib “õige” asemel mugavama variandi.

Juudihuumori destillaat

“Matšpalli” on meeldiv vaadata, kuna film on tehtud väga vaba käega. Paljud stseenid ning karakterid on küll vaid markeeritud, kuid selles on tunda autori absoluutset vabadust teema valdamisel. Nii mõnigi Alleni film on iroonilisem ja mitmetahulisem, täidetud allenliku juudihuumoriga, “Matšpall” on aga esitatud absoluutselt destilleeritud ja vaba igasugusest visuaalsest eputamisest. Kui filmi peamine siht on nii selgelt silme ees, võib seksistseen olla vaid kiire fakti konstateering ning juhmivõitu politseinikud (amüsantsed James Nesbitt ja Ewen Bremner) vaid abivahend, näitamaks peategelase Chrisi vedamise ning maailmas valitseva ebaõigluse suurust. “Kuritegude ja kelmuste” silmaarstist kurjategija purjetab õnnelikult filmi finaali, sümpaatne rabi jääb pimedaks – jumal on nad mõlemad hüljanud, jumal ei karista. Mis kellelegi küüniline, on Alleni jaoks realistlik.“Matšpall” on Woody Alleni esimene tervenisti Suurbritannias toodetud film. Režissööri esialgsed plaanid lõi segi Nola osasse valitud Kate Winslet, kes viimasel hetkel osast keeldus. Teda asendav Scarlett Johansson on veenev, kuid Winsleti kehastatud Nola oleks ilmselt andnud kogu filmile hoopis teise värvingu. Winsleti mängituna oleks täielikult brittidest koosnev näitlejaansambel usutavalt asetanud tugeva rõhu kohalikule klassisüsteemile, nüüd aga räägib film muu hulgas ka ameeriklannast, kes koputab tulemuseta ühiskonna uksele, kus räägitakse küll inglise keelt, kuid kus ikkagi kõik tähendused ja rõhud on teised. Hellitatud rikkuritest perepoeg Tom (Matthew Goode, kelle mängumaneer ja välimus toovad tahes-tahtmata silme ette Ruppert Everetti) ja Chloe on sümpaatsed, kuid nende maailmaga liitumiseks peavad “Matšpalli” Chris ja Nola tegema pingutusi, mis osutuvad võimetekohaseks ainult Chrisile.

Kuigi režissöör on teinud vihje ning pannud peategelase filmi alguses lugema Dostojevski “Kuritööd ja karistust”, siis olemuselt on Chris tüüpilise prantsuse XIX sajandi kirjanduse kangelase tänapäevane interpretatsioon. Tundlik ja edasipüüdlik, kuid erinevalt Julien Sorelist ei lähe ta tapalavale, vaid pigem terendub talle Georges Duroy või Eugène de Rastignaci tulevik.“Matšpalli” režissöörikreedo on peidus Woody Alleni sõnades, mida kuuleme “Kuritegudes ja kelmustes” professor Louis Levy (Martin S. Bergmann) suust: “Me kõik seisame oma elu jooksul vastamisi piinavate otsustega, moraalsete valikutega. Mõned neist on suuremad, osa on väiksema tähendusega. Aga me määratleme ennast omaenda tehtud valikutega. Õigupoolest oleme oma valikute summa. Sündmused arenevad nii et
teaimamatult, nii ebaõiglaselt, et inimlik õnn näib olevat välja jäetud loomisprotsessist. Üksnes meie ise anname oma võimega armastada tähenduse ükskõiksele kõiksusele. Ja ikkagi, enamik inimolenditest näib evivat oskust ja oskabki tunda rõõmu lihtsatest asjadest nagu perekond ja töö lootuses, et tulevased põlved võivad olla meist targemad.”