Eesti on pisike riik kaugel Euroopas. Paljud ameeriklased ei teagi, et selline paik on olemas. Kuidas sa Eestisse sattusid?

Olen Eestis Fulbrighti programmi stipendiumiga.  Eesti tantsus toimuvaga tutvusin esimest korda tänu eesti tantsukriitikule ning -ajaloolasele Heili Einastole, kes õppis Los Angelese California ülikoolis. Kõnelused temaga äratasid minus huvi. Tutvudes Fulbrighti programmi võimalustega õppida ja töötada välismaal, avastasin nimekirjast ka Tallinna ülikooli. Heili Einasto kirjeldustest tiivustatuna otsustasin kandideerida ja tulingi Eestisse. 

Eestis oldud aega oled kasutanud väga tõhusalt. Mida oled jõudnud ära teha?

Eestisse kutsuti mind eeskätt Tallinna ülikooli õpetama. Lõppeval õppeaastal olen õpetanud  nii bakalaureuse- kui ka magistriõppe üliõpilastele kompositsiooni, dramaturgiat, nüüdistantsutehnikat jm. Üks suur ettevõtmine, kus mul õnnestus kaasa lüüa, oli 13. – 15. maini toimunud sümpoosioni „Imagining Bodies: Landscape, Memory, Community” („Kehakujutus – maastik, mälu, kogukond”) korraldamine. Põnev kogemus oli ka osalemine festivali „Koolitants” žüriis. Eelmise aasta novembrist saadik olen koos eesti tantsijate ja tantsutudengitega  valmistanud ette tantsukontserti „Unraveled” („Lahti harutatud”), mis toimus 25. ja 26. mail Kanuti gildi saalis ning kus jõudis lavale neli tantsulavastust: „Keerulised keeled”, „Tie Line” („Ühendusliin”), „Catch-as-catch-can” („Püüa kinni, kui saad”) ja „This is what we do in winter” („See, mida me talvel teeme”). Suvel ootab veel ees õpetamine ja esinemine Viljandis Noore Tantsu festivalil.       

Mis plaanide ja ootustega valisid aastaks elamiseks-töötamiseks harjumuspäratu keskkonna? 

Mul oli soov oma tavapärasest elukeskkonnast pisut välja vaadata, saada uusi kogemusi, olla avatud suhetele, teistsuguse ühiskonna ideedele ja maailmanägemisele. Tahtsin avastada siinse keskkonna võlu, leida põnevaid helisid, lõhnu ja pilte, mis inspireeriksid mind nii koreograafi kui ka isiksusena. Eestisse ei tahtnud ma tulla ainult oma ideede ja maailmapildi esitlejana, vaid luua siin dialoogi, olla siinsele avatud. Tahtsin märgata ja avastada,  mis Eestis toimub, mida ja kuidas eestlased mõtlevad. Ei saa eitada, et minu mõtlemine ja tegevus on mõjutatud mu kultuuritaustast ja tavapärasest elukeskkonnast ning siin lävides annan paratamatult seda edasi. Oma ideid esitades ning samal ajal olles eesti kolleegide, sõprade ja tuttavate mõtetele avatud, tekivad uued küsimused, arutlused, ja sel viisil avardub mõlema osapoole maailmapilt.       

Oled öelnud, et sinu loomingut on tugevalt mõjutanud 1960. aastail Judsoni kiriku juures tegutsenud tantsijate-koreograafide eksperimendid. Miks on just postmodernsed koreograafid sulle südamelähedased? 

Judsonite eksperimentides inspireerisid mind kõige rohkem nende sotsiaalsed väärtushinnangud ja hierarhiliste põhimõtete eiramine. Judsonid avardasid kaua tantsumaailma valitsenud hierarhiaspektrit, kus eksisteeris vaid üks tõde ja ühesed normid, üks tunnustatud suund ning üks juhtiv tantsukompanii ja koreograaf. Judsonid aga hakkasid väärtustama paljusust ja erinevuste võrdväärsust. Nende 1960. aastate tööd vastandusid tantsumaastikul  juurdunud ideedele ja põhimõtetele, eitasid virtuoossust, vaatemängulisust ja traditsioonilist lavaruumi kasutust. Oma loomingus liigun modernse ja postmodernse tantsukunsti vahel. Alustasin tantsuõpinguid klassikalistest moderntantsutehnikatest, kuid kasvasin üles postmodernses ühiskonnas. Minu koreograafia võiks tugeva esteetilise joone ja keskendumise tõttu liikumisele kanda „moderntantsu” silti, ent moderntantsu  aateline pool pole kooskõlas mu sotsiaalsete ja poliitiliste tõekspidamistega. Modernistlik maailmapilt usub universaalse tõe olemasolu, postmodernism avab võimaluse enamaks kui üks tõde ja üks õige vastus. Ma olen koreograaf nüüdisaja maailmas ning mu looming peegeldab minu kogemusi, tõekspidamisi ja huve.   

Kus on sinu arvates tantsukunsti kese? Milles seisneb selle essents ja mõjujõud?

Oluline on julgus paljastada oma ideid, millega teised inimesed saaksid suhestuda. Tantsija tegevus võiks pakkuda vaatajale võimaluse  avastada ennast selles loomingus ning suunata nägema mingeid teemasid uue nurga alt. Tantsukunsti trump on keha. Kehaline tegevus on väga aus ja avatud. Olemuslikult ei vaja liikumiskunst idee edastamiseks midagi muud kui keha. Tantsukunstis on hädavajalikud vaid inimene, idee ja raske töö. Tants sünnib igal esitusel uuesti, selle sünnivalu on näha igas etteastes. Tantsijad higistavad, saavad sageli sinikaid või isegi vigastusi – see kõik on seotud  kehaga, mis tantsu loob ja publikuni kannab. Ma ei arva, et tants on teistest kunstivormidest parem, see lihtsalt on teistsugune. Kunst annab võimaluse läheneda tõstatatud küsimustele uutmoodi ja avardada maailma. 

Arvatakse, et tantsu kui abstraktset kunstivormi on raske mõista. Kuidas luua koreograafiline tervik, mis puudutab publikut?

Minu loodud koreograafias ei ole sõnadesse tõlgitavat narratiivi, pigem tegelen mingi temaatikaga. Vahel võib see väljenduda näiteks emotsionaalses seisundis, mida püüan edasi anda. Minu magistriõpingute jooksul  pöörati palju tähelepanu loometegevuse kavatsuse ja eemärkide selgusele. Oluline on, et tunnetataks esteetikat, ideid, emotsionaalset seisundit, mida soovitakse saavutada. Kui mul on selge, mida tahan publikule ütelda, saan hakata idee ümber looma maailma, mis seda edasi annab. Protsessi käigus leian vahendid, kuidas seda teha: loon liikumised, valin muusika, lavakujunduse ja kostüümid, mis kannavad mu ideed. Valiku teen tunnetuslikult:  mis sobib kontseptsiooniga ja mis mitte. Niisiis pole olemas konkreetset tõde ega absoluutselt õiget või vale valikut, on tõde ja valik konkreetse kontseptsiooni kontekstis. Vaatamata sellele, et mu koreograafia on abstraktne, olen saanud tagasisidet, et ka inimesed, kes pole tantsukunstiga tihedalt seotud, naudivad neid tantse ja seostavad neid endaga. Mulle on publiku kogemusega arvestamine väga oluline. Varem olin seisukohal, et  kui publik mu koreograafiat ei mõista, on see nende, mitte minu probleem. Enam ma nii ei arva. Tunnen, et minu ülesanne on luua publikule pinnas minu loominguga ühel või teisel tasandil suhestumiseks. See ei tähenda, et peaksin tegema oma koreograafia ülemäära lihtsaks, publikut ei ole põhjust alahinnata. Ei piisa aga ka vaid oma ideede väljapaiskamisest. Mõtete edastamise eesmärk on publikuga suhtlemine, nii et käsitletavad teemad  neid puudutaks ja annaks kogemuse.     

Mis on sind Eestis veedetud aja jooksul kõige rohkem inspireerinud?

Siinne looduskeskkond on olnud võimas inspiratsiooniallikas, olen tõesti osa saanud ekstreemsustest. Californias ei oskaks 25 külmakraadist  unistadagi, kusjuures vaid mõni kuu hiljem võib siin nautida 30-kraadist kuumust. Veel tiivustavam kui loodus, on olnud kontakt siinsete inimestega. Võluv on inimestevaheline lähedus ja tugev side. Iga päev olen inspireeritud tantsijatest, kolleegidest, sõpradest ja tuttavatest, kellega Eestis kokku puutun. Usun, et iga inimene, kellega kohtun, muudab mind. Minu töös koreograafina on inimestest vaimustumine aga eriti oluline.