Milline on Tallinna lähitulevik homme, aasta pärast, 20 aasta pärast? Kas ummikud puitasumites ja peaasjalikult remondis Vabadussõja monument ongi ühe euroopaliku pealinna visiitkaart? Räägime visioonidest ja nende realiseerimisest. Tallinna uus arengukava on koostamisel – põnev! See kõik oleks aga justkui juba olnud.
Tallinna kehtivate arengudokumentide täienev nimekiri (34 strateegiat ja arengukava) on pikk ja muljetavaldav, sisaldades teemasid linnakeskkonnast ning rahvastikust ja tervishoiust kuni hariduse ja ettevõtluseni. Peale nende kehtib tervet linna arengut hõlmav Tallinna üldplaneering aastast 2001. Seda küll osaliselt, sest linna üldplaneering on kaotanud piirkonniti kehtivuse järk-järgult koostatavate linnaosade üldplaneeringute tõttu. Täna kehtib eraldi üldplaneering Mustamäe, Pirita, Lasnamäe (eraldi elamu- ja tööstusaladel) ja Kristiine linnaosas. Nõmme linnaosa üldplaneering on vastu võetud, kuid seda ei ole kehtestatud, Põhja-Tallinna üldplaneeringut on koostatud aga juba 2005. aastast. Samuti kehtivad kolm teemaplaneeringut, kus on käsitletud kõrghoonete paiknemist Tallinnas, kesklinna miljööväärtuslike hoonestusalade piire, kaitset ja kasutustingimusi ning Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala puhkevõimaluste planeerimist. Mitmeid kehtetuid arengukavasid järgitakse jätkuvalt normatiivide ja suuniste kehtestamiseks arhitektuuribüroode ja ametnike igapäevatöös, detailplaneeringute ja projektide koostamisel ja menetlemisel (nt Tallinna parkimise korralduse arengukava aastateks 2006–2014).
Laiapõhjaliste dokumentide säärase hulga juures ei julge eeldada (kuigi väga tahaksin), et need kõik on holistilises kooskõlas ja sätestavad linna arengu eesmärgid üheselt ja terviklikult, mis on vajalik sellise paljutahulise assamblaaži puhul nagu linnaline keskkond. Jääb mulje, et tegu on kas visioonide paljususe või visiooni puudumisega, vahest ka pideva vajadusega uute visioonide järele. Arengudokumendid näivad jäävat tihti riiulisse tolmu koguma, seega päädib vajadus nende puhul justkui koostamise protsessiga. Reaalne arengutegevus nende dokumentide alusel paistab olevat täiesti eraldi projekt, milleks pole enam jaksu.
Linnavõim ja ausus
Strateegia peaks olema kokkulepete (visiooni) sõnastus. Avalikus sektoris näib strateegia olevat aga kokkulepete asendus. Traditsioonilises esindusdemokraatias eeldatakse, et võimuorgani otsused esindavad rahva tahet.1 Nii on see ka sätestatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses: demokraatlikult moodustatud võimuorganitel on õigus, võime ja kohustus iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. Seega võime vaadelda linna või vähemasti selle osi kui ühisvara (väljakud, pargid, mahajäetud hooned, tühjad krundid, teed ja tänavad ning muu taristu), linnakeskkonna ressurssi, mille areng ning kasutus peaks olema juhitud rahva tahtest, teisisõnu vajadustest ja huvidest.
Avaliku õiguse spetsialistid Sheila Foster ja Christian Iaione seletavad oma ühistöös „Linn kui ühisvara“ („The City as a Commons“): linna demokraatliku ja majandusliku funktsioneerimise mõtestatud ümberhäälestamine on peamine jõud vaatlemaks linna pigem ühisvarakogumina, mitte administratiivse ja autoritaarse üksusena. Säärane rõhuasetuse muutus on oluline loomaks linna, mis teeniks paremini selle kodanikke, aga ka linnastumise trendide ja linnade poliitilise elu keskusteks muutumise teadvustamiseks. Linnavõimu teostajast peab saama koostöö ja koosloome võimaldaja ning korraldaja. Kohaliku omavalitsuse roll on luua tingimused kodanike koostöösuhete väljaarendamiseks ja omavahelise koostöö edendamiseks, sealhulgas ka avaliku sektoriga, et hoolitseda ühisvara ehk linna eest. Linnavalitsuse vormilist muundumist korraldajaks saab ette kujutada, kui lasta lahti domineerivast monotsentrilisest võimumudelist ning kujundada polütsentriline süsteem, kuhu kaasatakse otsustajaid ning teostajaid väljastpoolt. Ühisvara ideel põhinevaid institutsioone iseloomustab horisontaalne struktuur, milles riik (või linn), kodanikud jt osalised (sh arendajad, huvigrupid, akadeemiline sfäär jne) on hõivatud ühisvara puudutava koosloomega ning võtavad seejuures ka vastutuse. Avalik võim on seega endiselt aktiivselt tegev poliitikas, kuid debatt poliitika üle ei käi parteide ja võimuorganite siseringis, vaid kodanike haardeulatuses ning nende osalusel.
Eelnevas lõigus kirjeldatud osalusdemokraatia hea käekäigu huvides on oluline kodaniku teadlik ja aktiivne eristamine tarbijast. Nende erinevuse kirjeldamiseks sobib parafraseerida Ameerika ühiskonnakriitikut John Howard Kunstlerit,2 kes palus oma elukeskkonnast hoolivatel inimestel mitte nimetada end tarbijateks, kuna tarbijal erinevalt kodanikust puuduvad kohustused ja vastutus kaastarbijate suhtes. Järjekordse arengukava koostamise („Tallinna arengukava 2021+“) esimese avaliku ideekorje aruande alusel osales 60 inimest ehk 0,01% linna elanikkonnast. Oma süü lasub siin ilmselt linnavalitsuse puudulikul turundustööl, mistõttu ei saa sellest otseselt järeldada avaliku huvi puudumist, aga võib öelda, et tarbijad ei osale ideekorjetes, kodanikud aga võiksid.
Arengukavad ja järelevalve
Arengukavade rakendamise puhul rõhutab Venemaa Teaduste Akadeemia juhtivteadur Tatjana Belkina3 järelevalvet. Belkina sõnul sõltub plaani või strateegia elluviimine dokumendi kvaliteedist ja prioriteetide selgitamisest, kuid eriti tähtis on järjepidevus, regulatiivne ja administratiivne toetus ning tegevuskava elluviimise regulaarne ja efektiivne seire. Euroopa ja Põhja-Ameerika linnades pööratakse järelevalvele suurt tähelepanu, sellega arvestatakse eelarves. Kuigi rahaga kindlustatus on mõistagi oluline, näitab elu, et plaanid jäävad realiseerimata puuduliku järelevalve, mitte ressursivähesuse tõttu. Vaimustavalt hästi võtab järelevalve olulisuse kokku tsitaat (küll programmijuhtimise alal) vene ökonomistilt Oleg Ptšelintsevilt: „Piltlikult öeldes on programm ilma programmijuhtimiseta justkui mürsk ilma kahurita. Selle võib viia ühest kohast teise, see võib isegi plahvatada, aga ei taba kunagi sihtmärki.“
Linnavõimul lasub seega moraalne kohustus teostada efektiivset järelevalvet tellitud ja kehtestatud arengukavade, strateegiate ja planeeringute rakendamise üle. Pildi järgi, mille maalib ühismeedia (sh mitme oma ala asjatundja sage kriitika Tallinna linnavalitsuse aadressil) ning avalik meedia aktuaalsete uudislugude ja populaarteaduslike artiklite näol, näeb valdavalt vastupidist tendentsi („Tallinna prioriteet on Lasnamäe kiirtramm, seejärel Haabersti ristmik“4, „Tallinna linnavalitsus on soodustanud getostumist“5, „Tallinnasse voorib iga päev juurde 50 000 autot. Linn jääb neile kitsaks“ 6). Nii võib väita, et avalik huvi ja avalik vastasseis (mis on erinevad nähtused, nagu osutas Allar Jõks eelmise aasta Tartu planeerimiskonverentsil) ongi praegu arengukavade rakendamise järelevalve kehastus. Mõneti meenutab see varem kirjeldatud osalusdemokraatiat, kuid väärdunud vormis: sündmuste järjekord on täiesti vale. Rahva kaasamine on Tallinna põhimääruses kinnitatud, kodaniku põhiseaduslik õigus aga demokraatliku linnavõimu teostamise osa. See ei tähenda aga ennekõike linnakodaniku õigust tagantjärele tark olla ja kritiseerida, vaid tegu on õigusega olla kaasatud planeerimisprotsessi (ja minu arvamuse kohaselt on see ka linnakodaniku kohustus). Olgugi et kaasatud olla on tallinlasele üsna koormav ning keeruline, võib öelda, et detailplaneeringute puhul on kaasamisprotsess olemas. Mis puudutab aga Tallinna suuremat osa territoriaalsest (ühis)varast ehk transpordimaad, siis selle osalusdemokraatiata planeerimine on linna ja selle kodanike suhtes ebaõiglane.
Viimasel ajal tublisti furoori tekitanud Tallinna rattastrateegia (mitte)rakendamise näitel võib liialdamata öelda, et linnavalitsus on ajakavast maas ning teostab projekte, mis ei vasta strateegias pakutud tüüplahendustele.7 Kui arengukava eesmärk on tõsta tervikliku ja turvalise jalgrattateede võrgustiku väljaarendamisega jalgrattakasutust kümne aastaga ligikaudu kümne protsendi võrra, siis Tallinna transpordiamet on seisukohal, et kuna linnas sõidetakse praegu rattaga väga vähe, puudub rattateede süsteemseks rajamiseks nõudlus. Sisuliselt vaidleb dokumendi tellija ja vastuvõtja ehk linnavalitsus vastu iseendale seatud eesmärkidele ning tegevuskavale. Samuti võeti Gonsiori tänava puhul Taani firmalt COWI tellitud eksperdihinnang projektile ning pühiti sellega piltlikult öeldes nohust nina.8 Rattastrateegia9 koostajate sõnul ei ole kava lõppeesmärk suurendada rattakasutust, vaid tõsta rattakasutuse suurenemise tõttu elukeskkonna kvaliteeti, seda inimkesksema linnaliikluse ning optimaalsema maa- ja ruumikasutuse näol. Kasusaajad on kõik linnakodanikud, mitte ainult ratturid.
Otsused ja julgus
Elukeskkonna arendamine ja kvaliteetse avaliku ruumi loomine, liiklusmüra ja keskkonnamõjude vähendamine, sundliikumiste minimeerimine jms eesmärgid on selgelt sõnastatud mitmetes Tallinna arengukavades juba peaaegu 20 aastat, kuid nende rakendamise järelevalve planeeringutes ja projektides näib olevat osaline või puudulik, osal juhtudel töötatakse ametkondades neile eesmärkidele isegi vastu.10 Teatud aastate pärast kaotavad arengukavad kehtivuse ja nende asemele tekivad uued, kus samu eesmärke korratakse, kuna eelmistes jäid need täitmata.
Suhtumine arengudokumentidesse paistab seega olevat kergekäeline, kuid puudu ei ole mitte hoolimisest või kohusetundest, vaid julgusest. Hirm muutuste ees ning hirm eksperimenteerida füüsilise ruumiga, otsustada ja otsida paremaid (uuenduslikke) lahendusi, on jäänud pika teoretiseerimise ja plaanide koostamise kantseliidirohke korrektsuse varju. Säärase ülemäärase põhjalikkusega visiooni alustamisel jääme alati hiljaks selle teostamisega, eriti juhul, kui puudub selge ja üksmeelne tahe midagi muuta. Arengukavade kasutamine populistlikus esindusdemokraatias häältekogumisvahendina ei tohiks olla nende loomise eesmärk, kuigi mõnede puhul paistab valimisreklaam olevat kõige täpsem määratlus. Kuigi, vaevalt kuuluvad Tallinna arengukavad linnakodanike öökapiraamatute hulka.
Ameerika ajakirjanik Alan Ehrenhalt11 kirjutab eelmise aasta arvamusloos: „Linnaosa iseloom on tõenäoliselt üks olulisemaid faktoreid, millest on kirjutanud [Jane] Jacobs. Sama palju loeb loovus ja julgus. Mõnikord suudab sidus ja järjekindel kogukond painutada seadusi ja eeskirju ning seljatada bürokraatialiku loiduse või tegevusetuse.“ Ta toob näiteks ühe Philadelphia linnaosa, kus võeti kätte ja korrastati hektarisuurune maatükk. Lammutusprahi asemele tekkis avalik park, mille inimesed maksid kinni oma vahenditest. Esimesel aastal istutati 60 puud, seejärel lisati ürdi- ja liblikaaed. Elanike tegevuse tagajärjel vabastas linnavalitsus pargi maksukohustusest.
Mul on tunne, et selline julge tegutsemine ongi meie paratamatu suund ja tulevik, kui seda julgust ei leita administratiivsel kujul üles. Tihtipeale näib, et Tallinnal ei ole julgust oma arvukaid strateegiaid ja arengukavasid ellu viia. Linnal pole julgust katsetada teistsuguseid liikluskorralduse lahendusi. Pole julgust muuta küsitava esteetikaga avaliku ruumi rõhuasetust sotsiaalse suunas. Pole julgust öelda ei arendajate ärihuvidele ning jah peatänava projektile, mis looks inimkeskse linnaruumi pretsedendi. Need on asjad, mida ei sätestata seadusega, vaid mille taga on ainult julgus, ausus ja visioon. Koosloomeline planeerimisprotsess tähendab huvide võrdõiguslikkust, sh ärilised, poliitilised, piirkondlikud, arhitektuurilised, sotsiaalsed, kultuurilised jne. Hädavajalik on loobuda arvamusest, et nende vahel laiutab lakkamatu huvide konflikt ning kompromiss on võimatu, sest keegi peab alati jääma kannatajaks. Eestlane on leppimise ja kannatamise alal paraku üsnagi kogenud ja vilunud, aga praegu on meil puudu teist laadi oskustest.
Muutused ja tahe
Kui tahetakse midagi muuta, leitakse üldjuhul ka viis, kuidas seda teha. Kas Tallinna võimuesindajatel tahet jätkub, on iseasi. Status quo näib olevat pilpa peal hoidmist väärt ning väga tähtis, isegi kui arengukavades väljendatu sellega ei kattu. Uue arengukava koostamiseks pakuti sisuliselt samu ideid, mis on juba kirjas nüüdseks mürsikueast välja jõudnud 2001. aasta Tallinna üldplaneeringus. Kas kardetakse muutusi või kardetakse ebaõnnestumist? Igal juhul rõhutan, et plaanide teostamine ei jää kinni vahendite taha, vaid eesmärkidest on maha jäädud ja/või kõrvale kaldutud piisava ja süstemaatilise järelevalve ehk sihikindluse puudumise tõttu.
Kui Tallinna merele avamise lubaduse valguses hoopis eraldatakse järjekordne tükk mereäärset maad inimestest – ja selles osas kritiseerib Tallinna ka välismeedia12 –, siis tuleb küsida: kellele valetatakse? Elanikele kindlasti, aga näib, et valetatakse ka iseendale, kui linnavalitsus enda tellitud ning koostatud arengudokumentides seab selgesõnalised prioriteedid, aga seejärel töötab neile risti vastu. Kui lähtuda praegu sõnastatud visioonidest ehk kehtivatest arengukavadest, siis peaks panema Reidi tee projekti pausi peale, kuna puudub eksperdihinnang neljarealise sõidutee mõjust jalakäijatele ja kergliiklejatele („mudel ei ole piisav“) ning seda tuleks põhjalikult analüüsida. Peatänava projektiga peaks aga viivitamatult edasi minema, kuna selle positiivne mõju linna liikuvustervikule on pretsedenditu.
Milliseid visioone on Tallinnal vaja, et sellest saaks ummikuvaba, inimmõõdus ja elav pealinn, koht, kus kõigil ei olegi alati kiire, vaid jäädaks vahest kauemakski, kui hädapärast vaja?
1 Sheila Foster, Christian Iaione, The City as a Commons. – Yale Law Policy Review 2016, nr 34, lk 281–349.
2 John Howard Kunstler, The ghastly tragedy of the suburbs. TED, 2004.
3 Tatjana Belkina, Managing the Implementation of Strategic Urban Development Plans. – Studies on Russian Economic Development 2008, nr 19, lk 59–69; Tatjana Belkina, Strategic Plans of Urban Development and Instruments for their Implementation. – Studies on Russian Economic Development 2010, nr 21, lk 263–274.
4 Kristin Aasma, Tallinna prioriteet on Lasnamäe kiirtramm, seejärel Haabersti ristmik. – Õhtuleht 3. I 2012.
5 Yoko Alender, Tallinna linnavalitsus on soodustanud getostumist. – Postimees 29. VIII 2018.
6 Ann-Marii Nergi, Mihkel Tamm, Tallinnasse voorib iga päev juurde 50 000 autot. Linn jääb neile kitsaks. – Delfi Longread 18. X 2018.
7 Marii Karell, Linn: Gonsiori tänav polegi enam autodele mõeldud. – auto.geenius.ee 13. XI 2018.
8 Marii Karell, Hans Lõugas, Gonsiori tänav sai ekspertidelt 20 muudatusettepanekut, 14 neist jättis linnavalitsus arvestamata. – auto.geenius.ee 15. XI 2018.
9 Tallinna rattastrateegia 2018–2027. https://www.tallinn.ee/est/ehitus/Tallinna-Rattastrateegia-2018-2027
10 Karel Reisenbuk, Eksperdid nõudsid Reidi tee projekti peatamist. – Postimees 19. VIII 2016.
11 Alan Ehrenhalt, Walking the Walk: In creating walkable neighborhoods, a little audacity goes a long way. – Governing Magazine 2017, nr 30.
12 Timo Hämäläinen, ‘This waterfront needs a highway’: the huge mistakes cities keep making. – The Guardian 12. VII 2018.