Mõnikord ütlevad ka väga kogenud arstid mõne kriitilise katsumuse või aeglaselt paraneva haava kohta, et „unustage ära!“. Ma ei pane seda pahaks, kuigi ravim pole see lauseke kohe kindlasti mitte ning järelikult ei saa seda ka ordineerida ei kliiniliselt ega konsiiliumlikult. Ent kuni püsivad eesti keel ja tema mälestised, seni ei ole võimalik soovida, et unustataks ära sõna „julgeolek“ ohtlik pahupool. Ei kao meelest see asjaolu, et sõna „julgeolek“ seostus kauem kui pool sajandit nõukogude võimu loodud repressiivorganisatsiooniga mis tahes konkreetses vormis, olgu selleks siis kas genotsiid või küüditamine või aktiivne vaen teisitimõtlemise vastu või militaarne sekkumine teise riigi siseasjadesse. Unustada see kõik ära tähendaks rahvuslikku enesesalgamist, iseasi, et karistusõigus on nendes küsimustes võrdlemisi sporaadiline ja väga harva preventiivne. Sporaadiline ses mõttes, et see ei võigi laieneda absoluutselt kõigile vastavaile õigusrikkumistele, harva preventiivne aga ses suhtes, et suudaks ennetada mis tahes katsetki ohustada inimese, rahva, riigi ja riikide ühenduse (nt NATO) julgeolekut ehk konkreetselt tagatud turvalisust (põhiseadusliku korra legitiimne kaitsmine riigi sees). Ometi olen ma seda meelt, et sõna „julgeolek“ on tarvilik, sest sõnad „kaitse“ ja „turve“ on niigi mitmetähenduslikud.

Nõnda siis on enam kui hea, et kaitsepolitseiameti vastne aastaraamat kaanepealdisega „KAPO 100. Aastaraamat 2019/20“ – harjumuspärane tiitelleht palgelehe järel on ebakonventsionaalselt ära jäänud – sisaldab igas kümnest alaosast rohkesti analüütilisi seisukohti eriti just väljaspool kalendrilisi kokkuvõtteid. Asjaomaste oskussõnade analüüs seekordses aastaraamatus veel puudub, küllap see tuleb mõnes järgmises köites. Siinkohal tahaksin ma puudutada mõnd niisugust probleemi, mida on aastaraamatus käsitletud. Üks on küberjulgeolek ning selle andmestik. Teise Nõukogude okupatsiooni (1944–1992/1994) aastakümneil oli Eesti NSVs vaid paar valdkonda, mis ei salanud oma tegevuse põhifakte kalendriaasta kestes. Üks oli Emakeele Selts, teine Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektor, mille juhataja filosoofiadoktor Mari Must (1920–2008) esitas ajakirjas Keel ja Kirjandus pideva ülevaate sektori murdekogude täienemisest. Et praeguses Eestis on võimalik saada kalendriaastast ülevaade loetlematult paljude valdkondade kohta, on vaieldamatu kinnitus demokraatia süvenemise kohta. „KAPO 100“ on läinud aga palju kaugemale ehk avardanud vaatevälja näiteks küsimuses, milline on suhe julgeolekualase õigusloome ja kaitse­politseiametile sätestatud kohustuste vahel küberturvalisuse vallas ilma kuupäevaliste piirideta (vt eriti lk 34–39, kuid ka lk 23). Asjatundjatele vahest mitte, ent avalikkusele küll tuleb õpetada kogu aeg, et küberturvalisus puudutab eranditult kõiki inimesi, kusjuures kaotajaks jääb alati see, kes jookseb kübertehnoloogias saamatumalt.

Semantiline väli osisega „küber“ on vana umbes 70 aastat. Avalikkus ei tarvitse teada selle välja kujunemislugu, kuid kasutab selle osise hüvesid, millest ehk kõige olulisem on vaba ligipääsetavus mis tahes objektile, kui sinna minek pole õiguslikult kitsendatud. Pole kaitsepolitseiameti aastaraamatu ülesanne vahendada meile üksikasjaliselt kõiki küberdiversiooni kahtlusi veel enne, kui on algatatud vastav menetlus ja fikseeritud menetluse juht. Pean siiski väga põhimõtteliseks, et igale küberruumi kasutajale oleks teada nii selle ruumi ulatus kui ka seal käitumise reeglid ning selge, kes kas peab tulema või saab tulla appi juhul, kui inimese ja kübermehhanismi algoritmid satuvad konflikti. Igaühe oma arvutites ning kodukontorites on säärane konflikt igapäine asi. Eesti Vabariigis on küberkaitse detsentraliseeritud (mitte lahtiriigistatud!). Lihtsureliku jaoks tähendab see tõsiasja, et igasuguste küberteenustega seotud küsimusi, arvutihooldus kaasa arvatud, peaksid lahendama inimesed ja asjatundjate brigaadid, kes on vastavalt litsentseeritud ning atesteeritud. Tuhka nad on, kusjuures ühekäiguline väljapääs sest tuhast puudub!

Tõepäraselt saab küberturvalisusest kapo aastaraamatu järgmiste köidete enesestmõistetav osa, mis nõuab käsitlemist koguni mitmes alajaotuses. Eesti Vabariigis ja eestlaste keskel on lihtsameelne kujutleda meid tehnoloogiliselt väga energiliselt ning seejuures äärmiselt erisuguselt käituvas maailmas vähegi vedavamal liidripositsioonil ilma küllaldase tähelepanuta intellektuaalse omandi kaitsele ja selle kaitse vastuluurele. See aga tähendab, et kapo aastaraamatute üle tuleb otsustada ka selle põhjal, milliseid uusi probleeme aastaraamatu osad püstitavad ning milliseid võimalusi pakuvad nende lahendamiseks. Ühest oli eespool juba juttu, nimelt õigusloome vahekorrast täidesaatva võimuga julgeolekuasutuste seadusandluse raames. Raamatus „KAPO 100“ on käsitletud veel vähemasti kaht säärast probleemi, mille puhul on rutiin välistatud. Üks on rahvusvaheline terrorism (lk 38–53), aga mitte kui heaoluühiskonda destabiliseeriv tegur, vaid kui totaalne võimukehtestustahe igas keskkonnas, atmosfääri ülakihid ja kosmoseruum kaasa arvatud. See ei ole küsimus ainuüksi meie päevade vasakradikaalsest islamist ning tema toimest muhamedlikus Ees-Aasias ja islami diasporaas. Kes tunneb omaaegset usudünaamikat Ees-Aasias, Kesk-Idas, Kagu-Aasias ja Kaug-Idas pisutki põhjalikumalt, teab ka ilma minuta, et Euraasia see pool, kus praegusel ajal elab ligemale neli miljardit inimest, on olnud Eesti-suuruse riigi mõõtkava järgi arusaamatult impeeriumi­rohke piirkond. Järelikult on leidunud põhjusi, miks on osutunud impeerium pragmaatilisemaks riigihalduse korralduseks kui vabariiklus. Milles need põhjused seisnevad – ega selleks ole vaja, et kapo aastaraamat muutuks sotsiaalantropoloogiliseks jätkväljaandeks koos võõrkeelsete resümeede ja mitmeleheküljeliste tabelitega. Aastaraamatus on see küsimuste ring välja toodud, üksikartiklid mujal peavad igaüks valgusteravust suurendama. Olgu siinkohal mainitud kõigest üht üksikasja, terroristide akadeemilist kvalifikatsiooni ehk pseudopädevust, mille juuri tuleb otsida nende juurest, kes on terroriste õpetanud. Islam kui religioosne käsitus olemisest eeldab selle põhjendamisel näiteks juriidilises asjaajamises suurt eruditsiooni (nagu muide teisedki religioonid, näiteks protestantlus või anglikaanlus). Nõrga eruditsiooniga inimlaps on paraku allaheitlik.

Teise probleemina nimetaksin seda, mis saab kapo menetletud asjaloost edasi nii õiguskuulekuses kui ka õigusemõistmises. Seda, loomuldasa väga vaieldavat probleemi on käsitletud värske aastaraamatu mitmes alajaotuses (nt lk 60–64). Eestis on inimeste käitumine õiguse suhtes häiritud uskumisest, et kapos menetletud juhtum peab leidma oma lahenduse ainult lõplikult süüdimõistva otsuse korral ja karistusmäära maksimumi ärakandmise järel. Kui see oleks nõnda tõepoolest, siis oleksid teistmine, rehabilitatsioon, amnesteerimine ja vangide vahetamine juba ette välistatud, hoopiski rääkimata kohtukorralduse sõltumatusest ja seaduste muutmisest ilma tagasi­ulatuva jõuta. Kaitsepolitseiamet tegutseb üsnagi puhverdatud tingimustes. Tema toimimist jälgivad prokuratuur ja riigikogu komisjonid ning piiravad riigieelarve, rahvusvahelised konventsioonid ja kahe- või mitmepoolsed koostöö­lepingud ning arusaadavalt ka üldsus. Nendes tingimustes saab kapo selgitada esmajoones seda, mis toimus tegelikult või mida peab ennetama, ent ei saa kirjutada ühiskonnale ette, milles peaks näiteks seisnema menetluse lõpetamine, lähtudes otstarbekuse põhimõttest. See on ühiskonna moraali ja olemise eetilise vundamendi küsimus, järelikult ühiskondliku kokkuleppe objekt, mitte ühe asutuse direktiivse funktsiooni siht. Meie põhiseadus pealegi välistab selle, kuna sisaldab kas otse või varjatult erilaadseid apellatsioonivõimalusi.

Ühelt poolt on „KAPO 100“ tähtpäevaraamat, teiselt poolt korraline aastaraamat selle eripäraga, et seal on korduvalt võetud kõneks julgeolekusituatsiooni parandamise õiguslik mehhanism kui niisugune hierarhiline süsteem, kus üksikaktid ei saa korvata küsitavusi seadustes. Olevik pole lubanud langeda päevakorras selle lõppu ei tööjõu ega kapitali vabal liikumisel kui Euroopa ühisturu ühel nurgakivil või aluspõhimõttel ega Schengeni viisaruumil – nagu ka küsimusel, kus täpselt asub Euroopa idapiir. Keskaegsel Venemaal olid eri paigust pärit kaupmeeste ja käsitööliste letiread ja väikeettevõtted ning majutuskohad linnade ääres jagatud andamipiirkonniti väga rangelt. Neid meenutavad nüüdsetes suurlinnades vastavad kohanimed koos liigimõistega, mille vasteks eesti keeles oleks kas „turg“ või „pärisorisest maaharimisest vaba inimese teenistusase linna servas“. Et selline saada, selleks tuli omasugustel liituda, nii et linnavõimudele maksti kollektiivselt. Schengeni viisaruum pidi kindlustama, et Euroopa ühisturg oleks võimalikult kastivaba. Tegelikkus kahjuks on näidanud väga halastamatult, kui illusoorne säärane kastivabadus paraku on. Ses mõttes seisab Eesti veel pikka aega vastakuti probleemiga, kumb riigijuhtimise hoobadest toimib operatiivsemalt, kas poliitilis-seadusandlik või kaubalis-praktiline.

„KAPO 100“ on hästi liigendatud tekstiga ja iseäranis mitmesuguste skeemidega rikkalikult illustreeritud. Narmasteks ta ei kulu, kuid lugeda on sealt palju, järele vaadata ning läbi mõelda veel rohkem.