Tõenäoliselt tuleb isegi paljudele muusikainimestele üllatusena, et 18. – 21. V leidis Helsingis esimest korda aset Eesti muusika foorum, mille ambitsioonikaks sihiks oli seatud meie muusika tutvustamine soomlastele. Aga ka mainitud adressaat ei paistnud asjaga suurt kursis olevat, sest publikut oli üldiselt vähevõitu. Foorumi aktiivsem programm jaotus 19. ja 20. V peale: pärast ürituse pidulikku avamist Eesti suursaatkonnas toimus rida loenguid ja kaks kontserti. Kahe esimese päeva vältel oli kõigil huvilistel võimalik Tuglase seltsis tutvuda nootide, heliplaatide ja eesti muusikat puudutavate raamatutega ning neid samast ka osta.
Foorumi vaieldamatuks tipphetkeks kujunes Temppeliaukio kirikus antud Küberstuudio kontsert, mis tõi ainsa sündmusena kokku arvestatava hulga eesti muusikast huvitatud soomlasi. Monika Mattieseni ümber koondunud ansambel oli Erkki-Sven Tüüri, Jüri Reinvere, Helena Tulve, Galina Grigorjeva ja Toivo Tulevi muusikast kokku pannud tervikliku kava, mille ühendavateks lülideks sobisid hästi Mart Siimeri interluudiumid. Helilooja esitatud orelipalade hulgas leidus hulganisti üllatavaid registreid. Erkki-Sven Tüüri “Arhitektoonika VII” ja Toivo Tulevi “Du ewig Du” tõid esile flöödi suurepärase sobivuse tšello ja cembalo kooslusega.
Jüri Reinvere multimeediateose “t.i.m.e.” kauni taustavideo kogu värvispekter ei tulnud saali loomuliku valgustuse ja varajase kontserdiaja koosmõju tõttu paraku hästi esile, kuid seda enam pääses mõjule ajavenitustehnika, mille abil Pakri poolsaare tuulegeneraatorid sujuvalt eri kohtades ilmusid ja kadusid. Ekraanilt läbi käivad tekstid toetasid hästi flöödi elektrooniliselt töödeldud tuuleefekti.
Helena Tulve õhulise teose “Lendajad“ esitasid Monika Mattiesen ja Neeme Punder mitmesugustel flöötidel. Kahjuks tulid siin välja kontserdi nõrgad kohad: keskmine muusikaarmastaja ei ole võimeline kuigi kaua flöötidesse puhumist kuulama. Galina Grigorjeva flažolettide-küllane tšellosonaat “Recitativo accompagnato“ tõstis Aare Tammesalu Küberstuudio muusikutest eriliselt esile. Meisterlik mäng ülemhelidega, samas mõtlik sisekaemus, millest kumas läbi religioossus.
Teise otseselt muusikalise sündmusena oli foorumil planeeritud Vardo Rumesseni loengkontsert “Uusi tuuli eesti muusikas XX sajandi esimesel poolel”, kus ta mängis Tobiase, Saare, Elleri, Oja ja Tubina klaverimuusikat. Võiks ju arvata, et tegemist oli loengu ja kontserdi paremaid omadusi ühendava sündmusega, kuid tegelikult vaheldus soomlase jaoks piisava taustmaterjalita tekst lohakalt ja üleolevalt esitatud muusikaga. Rumesseni sõnaline etteaste mõjus isegi populaarteaduslikus kontekstis piinlikult egotsentriliselt, pea iga pala lõppakordi ajal vaatas maestro demonstratiivselt kella, nagu oleks publik süüdi, et talle on lemmikrepertuaari esitamiseks nõnda vähe aega eraldatud.
Tabasin end nende päevade vältel korduvalt mõttelt, millise kuvandi pakkusid foorumi kontserdid eesti muusikast. Kaks kardinaalselt erinevat, lausa üksteise vastu sõdivat pilku: ühelt poolt traditsiooni toetav ja uuendusi eitav, teiselt poolt nüüdismuusika, mis võib tavapubliku veidi ära ehmatada. Tõsi, Küberstuudio muusikud andsid esmaklassilise kontserdi, kuid nende muusika on omamoodi nišitoode, koosnedes peamiselt kaasaegsest flöödimuusikast. Eesti muusika tutvustamist oleks siiski loogilisem alustada mitmekesisest ja tasakaalustatumast ülevaatest, mis esindaks kõige erinevamaid heliloojate generatsioone ja võimaluste piires ka koosseise.
Loengumaratoni alustas Eesti muusika foorumi kunstiline juht Andrus Kallastu, kes oli planeerinud lahata innovatsiooni ja traditsiooni ideid eesti muusikas. Tegelikult ta Eesti olukorrani peaaegu ei jõudnudki, vaid keskendus peamiselt Mikko Heiniö teooriate refereerimisele, püüdmata neid enesele kuidagi suupärasemaks teha. Esimene üllatus tabas kuulajaid siis, kui Kallastu teatas, et ta näeb eesti muusikas toimuvat Soomes elades selgemini, mitte teisiti (nagu ütleks keskmine tagasihoidlikkusest läbi imbunud eestlane). Tema väitel puudub eesti heliloojatel harjumus oma muusikast rääkida ja see justkui kahandaks selle väärtust. Vähemalt selline mulje jäi loengust, mille lõpuks näis Kallastu ise oma seisukohtades juba kahtlevat. Aga mis seal ikka – tundub, et suuremate muutuste perioodi on Kallastu veetnud Soomes ning Eestis toimuvat pole olnud mahti nõnda teraselt jälgida.
Soome muusikateadlane Veijo Murtomäki rääkis Eduard Tubinast sümfonistina, eelkõige tema sümfooniliste teoste ettekannetest Soomes, neid, muuseas, pole olnud ülearu palju.
Mart Siimer tutvustas Monika Mattieseni uue flöödimuusika CD põhjal eesti muusika tausta. Soome publikule (mida paraku oli napivõitu) oleks kindlasti huvi pakkunud Siimeri viis eesti heliloojate muusikat presenteerida. Helinäited Galina Grigorjevalt, Erkki-Sven Tüürilt, Mirjam Tallylt, Helena Tulvelt ja Toivo Tulevilt vaheldusid kommentaaridega, mis tõid asjalikult esile paralleelid maailmakuulsate heliloojatega. Meeldejäävalt demonstreeris Siimer eesti muusika õhulisust, miksides kokku kaks minutit Tulve “Lendajatest” ja “Sulast”.
Üsna rõõmustav diskussioon sai eestlaste vahel alguse samast Mart Siimeri loengust. Juhuslikult üle huulte lipsanud mõiste “vaikusemuusika” tõstatas küsimuse soome ja eesti muusikamaastiku olemuslikust erinevusest. Kui eesti muusikas on vaikus kompositsiooni osana tänu Arvo Pärdile (võib-olla ka tänu Kuldar Singi oriendilaenudele) kaunis tavaline, siis Soomes valitseb modernistlikum arusaam, mille kohaselt vaikust peetakse koguni banaalseks. Ka sugulasrahvaste huumoritunnetus erinevat Andrus Kallastu sõnul kardinaalselt: eestlaste sarkasmiga segunev kibe huumor ja eneseiroonia on meie põhjanaabritele täiesti võõras, akadeemilisel muusikal olevat alati tõsi taga.
Põnevad ja parasjagu põhjapanevad väited, eks ole. Aga kas tolle foorumi idee oligi korraldada eestlastele meeldiv väljasõit, et siis isekeskis (korraldajad, foorumil osalenud heliloojad ja muusikud ning aeg-ajalt ka mõni estofiilist soomlane) eesti muusika olulisemate ehk siis meile niigi piisavalt tuntud suundade üle arutleda? Juba suursaatkonnas toimunud avatseremooniaga lõppes foorumil igasugune ametlik mõõde, mille kunstlikult tekitamine poleks ka kuigi elutervelt mõjunud. Sellegi poolest oleme tänulikud lektoritele, kes vähesest soome publikust hoolimata viitsisid oma loenguid tõsiselt võtta.
Soome-poolsetele organisaatoritele sooviks järgmiseks aastaks energiat ja eelkõige reaalsustaju. Ehk tuleks ka tegelikult rõhk soomlaste teavitamisele asetada, nagu suurejoonelistes avakõnedes mainitud?