Jukebox – viiekümnendad – Ricky Nelson

6 minutit

 

Kuulsa briti ansambli The Who laulu “Substitute” teine salm algab sõnadega “Ma sündisin plastiklusikas suus”. Laulu autor ja kitarrist Pete Townshend viitab selle sarkastilise ütlusega nendele raskustele, mis tabavad kohe pinnale tõusnud noort muusikut. Eriti, kui ta on pärit näiteks Londoni tööliskvartalist.

8. mail 1940. aastal USAs Teaneckis sündinud Eric Hilliard “Ricky” Nelson tuli aga maailma hoopis see kuulus hõbelusikas suus. Sarnaselt Jerry Lee Lewisega ei saanud Ricky Nelsongi kurta muusikaliste mõjutuste poolest kireva sünnikoha üle. Kuid see on ka ainus punkt, millega “Killerit” ja Rickyt võrrelda. Kui Jerry Lee tegemised oli ja on rock’n’roll, siis Ricky Nelsoni omad pigem siirupimikstuur kantrist, rockabilly’st, rock’n’roll’ist ja estraadist, mis maitses kõigile, alates esimesi rinnahoidjaid ostvatest plikadest kuni lastelastelt jõuludeks taskuräti kingituseks saanud vanaemadeni.

Nelsonite perekonda sündinud musikaalsete annetega Ericut üritati juba varasest noorusest kannustada ja toetada ning peagi mängis poiss nii kitarri, klaverit, klarnetit kui trumme. Tema vanematel polnud vajadust oma poja annet vaka all hoida, sest sedagi poolt sai ette planeerida. Ricky jazzmuusikust isa Ozzie ja lauljatarist ema Harrieti nime tunti show-maailmas juba alates 1944. aastast, kui nad käivitasid oma raadiosaate “The Adventures Of Ozzie and Harriet”. See sai nii populaarseks, et 1952. aastal koliti üle televisiooni. Et pereseriaal oleks täiuslik, kaasati kaamerate ette ka väike Ricky ja tema vanem vend David.

Kui 16aastane noormees lõpuks otsustas, et temast saab laulja, polnud tal avalöögi tegemiseks vaja eriti pingutada, sest juba esikplaadi ilmumisel oli ta tuttav miljonitele inimestele. Ricky suurepärane välimus ja vaid vaevumärgatav mässulisus, mille ka vanem generatsioon heaks kiitis, oli noorte televaatajate jaoks otsekui täpistöö. Tänu Nelsoni peresaadetele, kus iga kord võis kuulata Ricky uusi laule, said paljud tema plaadid avaliku tähelepanu osaliseks.

Sarnaselt paljudele eakaaslastele vaimustus rock’n’roll’ist kohe ka Ricky Nelson, kui kuulis raadiost Elvis Presley laule. Esialgu klopsis ta kokku bändi, kuid lõi siis käega ja otsustas hakata sooloartistiks. Demolintide tegemine ei valmistanud noormehele erilisi probleeme, sest tema käsutuses olid telestuudio poolt kinni makstud professionaalsed muusikud.

Esimesena salvestas Ricky Nelson Fats Domino kuulsa pala “I’m Walking” ja pühendas selle endast aasta vanemale pruudile Arlenele. Just see neiu ärgitaski oma kavaleri tõsiselt laulmisega tegelema, tunnistades kogu aeg Rickyle, et on kõrvuni armunud Elvis Presleysse. Noormehel ei jäänud lõpuks midagi muud üle kui saada pruudi armastuse võitmiseks sama kuulsaks kui Elvis. Tänu isa telefonikõnele ning soovitusele hakkas noore Nelsoni vastu huvi tundma Verve Records.

Ricky esiksingel “I’m Walking / A Teenager’s Romance” ilmus 1957. aastal. Mõlemad palad jõudsid USA edetabelisse ja plaati müüdi üle miljoni eksemplari. Ricky lauljakarjääri eduka alguse peale kikitasid kõrvu ka teised plaadifirmad. Kui kuulus Imperial Records sai teada, et Nelsonil on Verve Recordsiga vaid suuline leping, meelitas ta potentsiaalse teismeliste iidoli oma katuse alla. Kui uskuda statistikat, siis aastatel 1957 – 73 ilmus lauljalt 53 Billboardi pääsenud singlit, millest esikümnesse jõudis tervelt 17.

Ricky Nelson oli küll sõiduvees, kuid esikohahitt oli puudu. Ootajad ei pidanud aga pettuma, sest 1958. aasta augustis tõusis Ricky uus singel, rock-laulja Eddie Cochrani pruudi Sharon Sheeley komponeeritud “Poor Little Fool” kaheks nädalaks Billboardi tippu. “Poor Little Fool” tähendas muudki kui vaid Nelsoni esimest esikohasinglit ja tema viiendat kuldplaati. Nimelt alustati just siis plaaditööstuse “piiblis”, ajakirjas Billboard, tänaseni kehtivat HOT 100 tabeli avaldamist. Enne seda valitses teatav segadus, kuna nädalas ilmus neli erinevat poptabelit. Esimene põhines plaatide läbimüügil, teine jukebox’ides enim kõlanutel, kolmas raadiojaamades enim mängitutel ja neljas oli kolme eelneva kokkuvõte ehk siis hittparaad. Nüüd võeti kasutusele süsteem, kus nii Best Sellers-, Juke-Box-, Disc-Jockey- ja TOP 100 tabel liideti kokku. Nii sündiski HOT 100 ehk siis iganädalane tabel saja soosituma singliga.

Samal aastal avanes laulustaarile ka suure filmimaailma uks. Talle pakuti rolli suurepärases kauboifilmis “Rio Bravo”, kus Ricky partneriteks sellised staarid kui John Wayne ja Dean Martin. Paar aastat hiljem osales ta ka filmides “The Wackiest Ship In The Navy” ja “Love And Kisses”.

Kümnendivahetus algas Ricky Nelsonile üsna tagasihoidlikult. Ta nimi figureeris küll tabelites, kuid ükski plaat ei pääsenud TOP 10-sse. Pole siis ime, et 1961. aasta kevadel võis nii mõnestki ajalehest lugeda väljendit comeback, kui Billboardi tippu kerkis üllatuslikult artisti uus singel “Travelin’ Man”. Selle pala plaadile pääsemine oli üsna omapärane. Algselt pakkus lauluautor Jerry Fuller oma teose välja mustanahalisele Sam Cooke’ile, kuid selle mänedžer viskas pärast Fulleri lahkumist demolindi prügikasti. Juhuslikult kohal viibinud Ricky bändi bassimängijale Joe Osbourne’ile aga lugu meeldis ja ta palus selle demolindi veel kord ette mängida. Cooke’i mänedžer koukis lindi küll prügikastist välja, kuid soovitas Osbourne’il seda kuskil mujal kuulata. Seda bassimees ka tegi ja mänedžer kuulis “Travelin’ Man’i” järgmisel korral juba Ricky Nelsoni tele-show’s.

“Travelin’ Man’ist” veelgi kuulsamaks, eriti Euroopas, kujunes singli teisel pool olnud pala, rock-laulja Gene Pitney sulest pärit “Hello Mary Lou”, mis jõudis briti tabelis 2. kohale.

1963. aastal pakkus Decca plaadifirma end Rick Nelsoniks ümber ristinud staarile 20aastast miljonilepingut. Kuid firmavahetus ei toonud lauljale erilist õnne, sest hitte hakkas jääma üha vähemaks. Rick püüdis ennast 60ndate Briti invasiooni ajal elus hoida ööklubides esinemisega, mis aga plaadifirmale kasumit ei tootnud, ja 70ndate algul otsustas Decca selle kahjuliku lepingu lõpetada.

Ricky Nelson oleks vabalt võinud veel aastakümneid särada muusikataevas  mainstream-artistina, kuid suureks puuduseks oli asjaolu, et ta ei pakkunud omaloomingut. Ehk mängis siin oma rolli Beatlesi-nimeline ansambel, kes oli juba kõigile selgeks teinud, et pikaealisuse üheks alustalaks on just nimelt omakirjutatud muusika. Uut pööret artisti karjääri ei toonud ka pärast Presley surma tema mänedžeriks hakanud “Kolonel” Tom Parker. Ehk olekski sellise suurusjärguga hai suutnud Nelsoni karjääri taastamiseks midagi radikaalset ette võtta, kuid vikatimees astus vahele. Rick Nelson hukkus 1985. aasta viimasel päeval Dallase lähedal lennuõnnetuses, olles tol hetkel vaid 45aastane. Kaks aastat pärast surma pääses ta Rock’n’Rolli Kuulsuste Halli ja tema täht ilutseb Hollywoodi Kuulsuste kõnniteel.

 

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp