Netifoto
1959. aasta 3. veebruari öösel istusid Mason Citys noore piloodi kõrvale väikelennukisse kolm meest, et lennata Fargosse. Reisijateks olid kuulus diskor Jiles “Big Bopper” Richardson, noor rock’i-täht Richie Valens ja lennuki tellinud tollane megastaar Buddy Holly, kelleta ei saaks läbi ükski rock-muusikast kirjutav raamat ja keda seatakse samale pulgale Elvis Presley, Chuck Berry, Little Richardi ja Bill Haleyga.
Buddy Hollyt kui lauljat, kitarristi ja müütilist isiksust on rock’i-ajaloos raske üle hinnata, sest üle nelja aastakümne, pärast Buddy Holly surma, on tema muusika olnud väga soliidseks kaubaartikliks. Buddy Holly tõelist mõju rock’n’roll’ile võib tegelikult vaid aimata, sest teda on pidanud oma eeskujuks teiste seas sellised maailmanimed kui Mick Jagger, Elton John, Bob Dylan, Elvis Costello, John Lennon ja Paul McCartney. Columbia Picturesi poolt vändatud film “The Buddy Holly Story” veab siiani kinosaalid täis, näidates ehk irooniliselt, et Buddy Holly on tänapäeval rohkemgi tuntud kui oma elu kõrgperioodil. Need faktid oleks võinud teha selle sümpaatse staari üsna uhkeks, kuid kahtlemata oleks talle rohkem meeldinud teadmine, et ilma tema ja ta bändita The Crickets oleks rock’n’roll võinud killustuda ja muutuda vähem vitaalseks. Buddy Holly tähelend oli imelühike, kuid see-eest võimas. Kahe aastaga kirjutas see mees rock-muusika ajalukku ühe kõige tähtsama peatüki, luues tänaseni püsiva legendi.
Charles Hardin Holley sündis 7. septembril 1936. a Texase väikelinnas Lubbockis, mille kohta on öeldud, et see linn võiks asuda ükskõik kus. Taoline n-ö eikusagil asuv linn andiski karjääri alustavale Hollyle mitmesuguseid võimalusi. Buddy lapsepõlv oli üsna õnnelik. Ta polnud koolis mingi imelaps, kuid õpetajad märkasid poisi võimeid kiiresti teadmisi omandada. Oli ka teistsuguseid seisukohti: “Buddy oli koolis vaikne poiss – ta polnud küll andekas, samas ei põhjustanud ka probleeme. Tegelikult ei mäleta ma temast mitte midagi,” rääkis reporteritele pärast laulja surma üks Buddy Holly õpetaja. Selles hinnangus tuleb esile rock’n’roll’i ja üldse popkultuuri tõetera: staariks võib põhimõtteliselt saada igaüks. Rock-muusikas ei nõuta sügavat kultuuritausta või privilegeeritud seisust, pigem vastupidi. Vilets lähtepositsioon on edu kroon.
Kuigi Buddy Hollyst sai varase rock’n’roll’i mõjukas kuju, oli temagi üheks komponendiks tavalisus. Holly kuulus nende igavesti ühenäolisena püsivate noorte hulka, kelle üle sõprade ringis kergelt naerdi. Ta kandis paksuraamilisi prille, näides mõnede jaoks kohmaka memmepojana, teiste jaoks aga oli lahe sell ja semu, kelle hüüdnimeks teadagi “Buddy”.
Buddy Hollyl tärkas tõsisem huvi muusika vastu 12aastaselt, kui õppis venna käest selgeks esimesed kitarrimängu nipid. 1955. aastal esines Lubbocki ainsas ööklubis Elvis Presley. Holly tundis Elvist Sun-firma plaatide kaudu, kuid näha Elvist laval – see pani noore lubbocklase südame kiiresti põksuma. Hollyle meeldis Elvise lava-show’st veelgi enam tema muusika ja eriti rütm, mis polnud ei kantri ega bluus, vaid midagi vahepealset. Pärast Presleyga kohtumist oli Hollyl vaid üks tee, kuhu minna.
1957. a suundus ta New Mexicos asuvasse Clovisesse. Sealses plaadistuudios, kus produtsendiks Norman Petty, kutsus Buddy Holly enda kõrvale rütmikitarristi Niki Sullivani, bassisti Joe B. Mauldini ja trummari Jerry J. Allisoni. Ansambli nimeks võeti Buddy Holly & The Crickets. Norman Petty oli kohe nõus nende muusikat salvestama ja esimesena võeti ette Buddy Holly pala “That’ll Be The Day”. See oli täistabamus. Singel tõusis 23. septembril 1957. a Billboardi tippu ja vallutas peagi kolmeks nädalaks ka brititabeli.
Buddy Hollyst oli saanud üleöö kuulsus. Seda tõestasid ka tema järgmised plaadid. Billboardi ja brititabelisse tõusid sellised šedöövrid nagu “Oh Boy”, “Maybe Baby, “Rave On”, “Think It Over”, “Early In The Morning” ja “Peggy Sue”.
Buddy Holly oli samaväärne oma helitööde interpreteerija nii kitarristi kui lauljana nagu Chuck Berry. Tema hääl polnud sugugi iseäralik, pigem vastupidi. See oli nõrk koolipoisi hääl, mis teatas, et lavale võib nüüd astuda igaüks. Holly ongi ehk parim näide rock-lauljast, kes oskab projitseerida esitusse oma isikupära. Rock’is pole oluline, milline on hääl, vaid kuidas seda osatakse kasutada. Holly ei otsinud oma stiili raamatutest ega plaatidelt. Ta oli tema ise. Tema esitus sündis töös, mitte ettekirjutatud kaanonite järgi. See oli inimese, mitte instrumendi hääl.
Üks Holly efektseim nipp oli liuelda häälega äkki bassi või falsetti. Tema laulumaneer meenutas häälemurdega võitlevat teismelist, kelle hääl on veel ebakindlalt kõikuv, samas otsustavalt jäme. Elvise seksuaalsed efektid korvas Holly lapseliku vallatusega, mida võiks nimetada ühelt poolt ehedaks süütuseks, teisalt aga mahedaks irooniaks. Holly laulud kubisevad nn baby-talk’idest ehk keelest, mida lapsed räägivad ja mida suured kasutavad lastega suhtlemisel. Tema muusika tegi salaja ja vaistlikult sama, mida modernne maalikunst – otsis primitiivsete vahenditega värsket inspiratsiooni.
Kui paljud lööklaulud käsitlevad armastust, siis Buddy Holly jaoks oli see ainus teema. Tema armastuse propageerimine võib mõnele tunduda isegi monomaaniana ja lootusetult naiivsena. Samas on selge, et Holly töötas kaubanduslike reeglitega piiratud alal ja pidi kirjutama vaid armastusest, kuid seda klišeed valdas ta suveräänselt. Armastus oli see kuum teema, mille kaudu sai avaldada esiletõusva indiviidi tundeid. Holly mõistagi ei ajanud ainult indiviidi, vaid tõusva noorsoo asju. “Armastan, tähendab eksisteerin,” oli tema laulude mõte.
Buddy Holly esines ja reisis tihti koos teiste tollaste rock-staaridega, kelle hulgas olid nii Chuck Berry kui Little Richard. Little Richard meenutab: “Buddy ja mina olime väga head sõbrad. Ta oli semu, kes imetles minu muusikat ja esitas laval minu laule. Kord Lubbocki jõudes kutsus Holly mind enda koju sööma. Kui Buddy isa nägi, kelle poeg on kaasa toonud, ei lasknud ta mind sisse. Siis teatas Buddy, et kui mina sisse ei pääse, ei astu ta ka ise enam kunagi üle selle maja lävepaku. Vean kihla, et Buddy vanemad pesid pärast sööki nõusid vähemalt paarkümmend korda.”
1958. a läksid rahamahhinatsioonide tõttu Buddy Holly, tema bändi ja produtsent Norman Petty teed lahku. Holly kolis New Yorki, et salvestada koos kohaliku sümfooniaorkestriga uusi üllitisi. Seega oli Buddy Holly esimene rock’n’roll’i laulja, kes võttis oma kavva mainstream-stiilis lugusid. Ta oli sõltumatu ja tegi, mida tahtis. Ta ei piiranud ennast ainult rock’n’roll’iga, vaid salvestas ka rockabilly’it, bluuse ja estraadiballaade.
1959. aasta talvel oli Buddy Holly koos Big Bopperi ja Richie Valensiga kontsertturneel USA väikelinnades, kuhu sõideti poolrikkis ja külmas bussis. Lõpuks sai Hollyl sellest villand ja ta otsustas järgmisse linna jõudmiseks üürida väikelennuki. Peale Holly mahtusid lennukisse veel palaviku käes vaevlev Big Bopper ja lendamise järele kibelev Richie Valens. Ühemootoriline Beechcraft Bobansa startis tihedas lumetormis 3. veebruaril öösel ja kadus pimedusse. Kui lennufirma omanik Dwyer lennuväljale saabus ja kuulis, et üks tema lennukitest on õhku tõusnud, otsustas ta neile järele lennata, kartes, et algaja piloot ei suuda halva ilmaga korralikku lendu sooritada. Tema kommentaar: “Sain lennata umbes kaheksa miili, siis nägin ühel maisipõllul maasse tormanud lennukivrakki. Rusude lähedal lebas Big Bopper. Holly ja Valensi kehad olid veidi eemal, piloot lebas lennukirusude vahel. Kõik olid surnud.”
Laulja ja lauluautor Don McLean kasutas aastaid hiljem Buddy Hollyle pühendatud laulus “American Pie” väljendit “the day the music died”. See sõnastus on siiski ebakorrektne ja ülekoh
tune – tegi ju Buddy Holly oma tööd liiga hästi, et see võiks surra. Tema annetus rock’i-maailmale oli nii suur, et osutus jäävaks. Kõige paremini on artisti elutööd hinnanud hoopis laulja Sonny Curtis, kes ütles: “Buddy Holly elab kõikjal, kus mängitakse rock’n’roll’i”. Ja tal on tuline õigus.