Paul McCartney
Kui mõni vähe informeeritud rock-muusika ajaloost kirjutav revisionist soovib paigutada Carl Perkinsit rock’n’roll’i koidiku “ühe-hiti-imede” nimekirja, siis on ta küll täiesti valel teel või lihtsalt rumal. Kui ta õpiks põhjalikumalt tundma Perkinsi loomingut, märkaks ta neid tohutuid mõjutusi, mida see kuulus rockabilly-artist ja helilooja on jätnud järgnevatele põlvkondadele, alustades The Beatlesist Stray Catsini, rääkimata juba kantrimuusikutest.
Elvis Presley bändi kitarristi Scotty Moore’i ja Carl Perkinsi kitarrimängustiil moodustasid rockabilly-maailma mäe kaksiktipu, mis oli nii täiuslik, et isegi tänapäeval rockabilly’t mängivad noored, arvates midagi uut välja nuputavat, kopeerivad tegelikult automaatselt ja alateadlikult Carl Perkinsi kitarrimängu nippe, teinekord isegi noot noodilt. Asjatundjate arvates on Carl Perkins üks rock’n’roll’i loojaid. Ta on olnud eeskujuks niisugustele hilisematele tähtedele nagu John Fogerty, Bob Dylan, Eric Clapton, Mark Knopfler, George Harrison ja Paul McCartney.
Carl Lee Perkins sündis 9. aprillil 1932. aastal Tennessees Tiptonville’i lähedal vaeses asunikutalus. Kuna ta isa oli tunnistatud kroonilise kopsuhaiguse tõttu invaliidiks, oli see põhjuseks, miks oldi ühed vähesed valge nahavärviga elanikud selles istanduste piirkonnas.
Nooruses, pärast rasket tööd puuvillapõldudel, kuulas Carl koos oma vendade Jay B ja Claytoniga palju valgete kantrimuusikat, aga mõjutusi saadi ka mustanahaliste blues’ist ja gospelist. Pärast kolimist Jacksonisse sai Carl 1945. aastal sünnipäevakingiks pruugitud kitarri. Sellest kujunes poisi lemmikmänguasi. Peagi omandas ta kõik selle pilli saladused ja komponeeris oma esimese loo “Movie Magg”, mis tuli ettekandele kohalikul noorte talentide konkursil. Tulemuseks oli esikoht, mis innustas jätkama. Carl õpetas kitarrimängu vendadelegi ja koos moodustatud ansambliga The Perkins Brothers Band hakati aastatel 1947 – 1952 esinema Jacksoni kohalikes kõrtsides ja raadiojaamas. Ansambel kasvas neljaliikmeliseks, kui vendadega ühines trummar W. S. “Fluke” Holland. Carl Perkins märkas peagi, et pelga kantrimuusikaga kaugele ei jõua ja et see kohalikku noorsugu eriti ei raputa. Ta lisas repertuaari mustanahaliste Johnny Lee Hookeri ja Muddy Watersi stiilis blues’e, mängis neid kantrina ja oma laulutekstiga. Tekkis täiesti uuelaadne ja põnev mikstuur.
Abikaasa õhutusel saatis Perkins bändi demolinte nii Nashville’i kui New Yorgi plaadifirmadele, kuid konksu otsa ei hakanud keegi. Selgituseks öeldi, et mustade ja valgete muusikahübriid ei lähe kaubaks.
1954. aastal kuulis Carl Perkins esmakordselt raadiost laulu “Blue Moon Of Kentucky”, mille esitajaks Elvis Presley. See oli midagi täiesti uut! Kui ta sai teada, et Elvis tegutseb firmas Sun, tormas ta kohale. Firma boss Sam Phillips oli Perkinsist huvitatud ja kohapeal sõlmiti plaadistusleping. Phillipsit võlus asjaolu, et Carl pakkus välja omakirjutatud laule. Peagi salvestastati kaks pala: “Movie Magg” ja kantristiilis “Turn Around”. Singel ilmus müügile 1955. aasta jaanuaris ja juba järgmisel kuul esines Perkins ühisturneel koos Elvis Presleyga. Sama aasta lõpus plaadistas Perkins oma uue pala “Blue Suede Shoes”. See tabas märki. Carl Perkins polnud kirjutanud mitte ainult rock’n’roll’ile tüüpilise meloodia ja seade, vaid ka teksti, kus teemaks õrritused, ähvardused ja kaklus. Pala tõuklev ja närviline rütmika on paljuütlev. Laulja ässitab oma vastast tegema ükskõik mida: lööma, põletama maju, trampima ta näo peal, sõimama, varastama autot ja viina – peaasi, et too ei tallaks tema uutel sinistel mokassiinkingadel!
1956. aasta 22. märtsil kutsuti Carl Perkins koos bändiga esinema New Yorgi kuulsasse Perry Como telesaatesse. Doveri lähedal põrkas nende auto kokku vastu sõitnud kaubikuga ja mõlemad autod lendasid kraavi. Kaubikujuht suri kohapeal, Carl ja ta vanem vend Jay B viidi raskete vigastustega haiglasse. Samal ajal tõusis “Blue Suede Shoes” Billboardis 3. kohale, mis tähendas nii Perkinsile kui Suni firmale esimest miljonihitti ja oli firma jaoks esimene pala, mis jõudis korraga nii popi, kantri kui rhythm and blues’i tabelisse.
“Blue Suede Shoes’i” hea algmaterjal tiivustas ka Suni firmast RCA-Victorisse üle kolinud Elvis Presleyt seda plaadistama ja esitama telesaates “The Dorsey Brother Stage Show”. See oli haiglas vigastusi ravivale Perkinsile üsna raske löök, kuna suur osa tema saavutatud populaarsusest läks nüüd Presley arvele.
Perkinsi singli B-poolel olnud palast “Honey Don’t” loodeti samasugust hitti, kuid see sai kuulsaks alles aastaid hiljem, kui laulu tutvustajaks oli Ringo Starr ansamblist The Beatles.
1956. aasta lõpus naasis Carl Perkins Suni stuudiosse. Salvestati tema pala “Matchbox”, kus klaveri taga istus sama firma leival olnud Jerry Lee Lewis. Seejärel suundus Perkins koos Johnny Cashi ja Jerry Lee Lewisega USA turneele.
Rock-muusika aga arenes tohutu kiirusega. Sellal, kui Perkins haiglas viibis, oli rock’n’roll’i rong temast suure kiiruga mööda kihutanud. Ainus loogiline jätk lauljale oli naasmine kantrimuusika juurde. Ta hakkas plaadistama kantrilaule, kuid suurt edu need ei saavutanud. Kuigi Carli tervis oli pärast autoavariid peaaegu taastunud, osutusid ta venna Jay B vigastused palju tõsisemaks ja 1958. aasta oktoobris oligi mees läinud. Carl Perkinsile oli see suur draama. Ta tõmbus avalikkuse eest kõrvale, hakkas ohtralt pruukima alkoholi, naases kõrtsimängudele ja oli rock’i-maailmale ta sama hästi kui kadunud.
Carl Perkinsi uus tõus rock’itaevasse algas 1963. aastal tänu esinemistele USA sõjaväebaasides Prantsusmaal, Itaalias ja Saksamaal. Aasta hiljem pakuti Perkinsile Inglismaa turneed koos kohalike ansamblitega The Animals ja The Nashville Teens. Ilmselt andis sellele tõuke asjaolu, et Perkinsi muusika suured austajad ja tollal juba superbändi staatuses The Beatles kaverdas mitmeid oma iidoli laule.
Londoni lennuväljal oli Perkinsit vastu võtmas hulgalist fänne loosungitega “Welcome Carl Beatle-crusher Perkins!”. Beatles oli aga nii võimas, et Perkinsi hammas nende poiste peale ei hakanud. Seepärast ei jäänudki tal kodus muud üle, kui hakata taas kantrit laulma. Carl Perkins ehk olekski oma elupäevad tagasihoidliku kantrilauljana lõpetanud, kui appi poleks tulnud rockabilly uus laine ja kaks biitlit, Ringo Starr ja George Harrison, kes püüdsid igati oma iidolit abistada.
Carl Perkins kadus mõneks ajaks küll silmapiirilt, kuid 1976. aastal otsustas ta luua oma plaadifirma Suede Records, et avaldada vanu hitte. Nende seas rockabilly klassikaks saanud “Boppin’ the Blues”, “Matchbox”, “Everybody’s Trying to Be My Baby”, “Your True Love”, “Dixie Fried”, “Put Your Cat Clothes On”, “All Mama’s Children”, “Gone, Gone, Gone” ja “Pink Pedal Pushers”.
1985. aasta 23. oktoobril kutsus muheda olemisega hallipäine Carl Perkins oma austajad George Harrisoni, Ringo Starri, Eric Claptoni, Dave Edmundsi ja Johnny Cashi tütre Rosanne’i telesaatesse “Carl Perkins & Friends” ning koos tuletati meelde vanu aegu. Kaks aastat hiljem pääses Carl Perkins rock’n’roll’i Kuulsuste Halli ja tema musitseerimist võis kuulda veel 1990. aastatelgi, kuid seejärel hakkas laulja tervis halvenema ja 1998. aastal 19. jaanuaril suri rock’i suurkuju Carl Perkins oma kodulinnas Jacksonis kurguvähki.