Kui nimetada Holliest USAs alahinnatuks, võib see tunduda üllatav neile, kes on hiljuti läbi astunud sealsetest plaadikauplustest ja näinud Holliesi loomingust koostatud mahukaid CD-antoloogiaid. Kindlasti võis tollal üheks määravaks põhjuseks olla Holliest USAs esindanud plaadifirma Imperials juhtkond, kes suhtus ansamblisse äärmiselt leigelt. Kannatajaks pooleks osutus loomulikult The Hollies, kellele suur turg jäi suletuks.
Kuigi Manchesterist pärit The Hollies plaadistas aastatel 1963–1970 tervelt 17 Briti TOP 10sse jõudnud singlit, millest viie müügiarv ületas miljoni, pääses vaid üks neist päris tabeli tippu. Holliest imetleti kogu maailmas, sealhulgas ka Eestis. Hollies kuulus nende ansamblite hulka, keda eesti kitarristid küll raadiost ja makilintidelt õhinal kuulasid, kuid jäljendama esialgu ei kippunud. Põhjus oli lihtne – niisuguse ansamblilaulu tasemega bändi polnud Eestis tol ajal veel olemas.
Ansamblile The Hollies panid 1962. aastal aluse lapsepõlvesõbrad ja koolikaaslased, laulusolist Harold Allan Clarke (1942) ja kitarrist ning laulja Graham Nash (1942). Enne seda olid poisid kuulunud sellistesse bändidesse nagu The Deltas ja The Fourstone. Sellest ajast olid nad The Everly Brothersit eeskujuks võttes pärinud väga hea kooslaulustiili, millest kujunes hiljem The Holliesi firmamärk.
Vastristitud Holliesi (mille nime eeskujuks on tihti peetud poiste lemmikut Buddy Hollyt, kuid bändi enda sõnul võeti aluseks ansambli prooviruumis olnud jõuluehtes astelpaju ehk holly) liikmeteks lisandusid The Dophinsis mänginud soolokitarrist Tony Hicks, basskitarrist Eric Haydock ja trummar Don Rathbone. Plaadistusleping EMIga kirjutati alla pärast seda, kui bändi tollane mänedžer Tommy Sanderson oli viinud poisid Londonisse esinemisproovile ja tutvustanud plaadifirma produtsendile Ron Richardsile. 1963. aasta kevadel Parlaphone’i märgi all esimesena ilmunud kaver ameerika bändi The Coasters palast „(Ain’t That) Just Like Me” näitas kohe Holliesi potentsiaali, tõustes Briti tabelis 25. kohale. Mingil põhjusel otsustas aga trummar bändist jalga lasta ja tema asemel võttis pulgad pihku Bobby Elliott.
The Holliesi teise singli, taas Coastersi kaveri „Searchin’” kohta kirjutas kahtlase väärtusega kriitik Screaming Lord Sutch Melody Makeris aga nii: „Ma ei oska kirjeldada, kuidas seda plaati vihkan. See on suurepärase rütmibluusi täielik sõnnikuga ülevalamine. Kohutav! Eriti, kui võrdled seda originaaliga.” Ent ostjad tema põlgust ei jaganud, „Searchin’” osutus eelmisest isegi edukamaks, jõudes edetabeli 12. kohale.
Kolmandana avaldatud kaver Maurice Williams & The Zodiacs esikohahitist „Stay” pääses 1963. aastal lõpus juba TOP 10 hulka. Järgmise aasta algul salvestatud singel „Just One Look”, millest oleks pidanud tulema esikohahitt, jäi siiski püsima 2. kohale. Plaati müüdi üle veerand miljoni eksemplari ja see oli bändi suure edu algus. The Holliesi uutelgi üllitistel nagu „Here I Go Again” ja „Yes I Will” polnud mingeid probleeme jõuda Briti tabeli TOP 10 hulka.
Ansambli liikmetel, kelle omaloomingulised palad paigutati vaid singlite B-poolele, oli tõeline anne leida mujalt häid laule ja vormida nendest bändile suurepäraselt sobivaid meloodilisi ja nakatavaid pop-palasid. The Holliesi veetlus põhineski pea täielikult muusikal, sest bändi liikmete hulgas polnud sama põnevaid isiksusi kui näiteks Beatlesis või Rolling Stonesis. Holliesi jõud peitus ansambli muusikute suurepärases kooslaulus ja Tony Hicksi meisterlikus kitarrimängus.
1965. aasta suvel tõusis Briti tabeli tippu Holliesi singel „I’m Alive”. See Clint Ballard juuniori sulest pärit pala äratas huvi ka USAs ja The Hollies korraldas seal kontserditurnee. Esimene Holliesi singel, mis pääses Billboardi TOP 40 hulka, oli „Look Through Any Window”. Järgmisena prooviti õnne George Harrisoni palaga „If I Needed Someone”, millest aga kujunes pettumus – ehk mängis siin rolli liigne sarnasus biitlite originaaliga. See aga Holliest ei heidutanud, bändile oli saabunud kuldaeg ja hitte hakkas nüüd sadama robinal.
1966. aastal ilmavalgust näinud Holliesi singel „I Can’t Let Go” pääses Briti tabelis 2. kohale, pärast kuuenädalast USA-turneed ilmunud „Bus Stop” 5. kohale ja see singel murdis viimaks paisud ka teisel pool Atlandit. Tulemuseks oli 5. koht Billboardis ning The Hollies riputas seinale esimese kuldplaadi. Tabelitipu uksele koputasid ka Holliesi järgnevad singlid „Stop Stop Stop”, „Carrie Ann” ja „Jennifer Ecles”. Suure kiituse osaliseks said 1967. aastal ilmunud flower-power ajastu tundeid, stiili ning psühhedeelseid kõlavärve peegeldanud albumid „Evolution” ja „Butterfly”. Millegipärast ei saanud nende plaatide paladest ühestki hitti, kuid see-eest võib sealt leida palju häid omaloomingulisi lugusid.
The Hollies, kes oli toonud popmuusikasse suurepärase kolmehäälse vokaalharmoonia, oli uuendaja ka instrumentaariumi laiendamisel. Üsna paljudes palades kõlavad niisugused popmuusikas haruldased pillid nagu marimba, tšelesta, kellamäng, torupill ja isegi timpanid.
1968. aastal hakkasid ilmnema aga probleemid: kevadel lahkus bändist Graham Nash, kes teatas, et tahab kirjutada laule, mis ka ütlevad midagi. Ja neid saigi ta peagi esitada superbändis Crosby, Stills, Nash & Young. Nashi asemele tuli The Swinging Blue Jeansis mänginud Terry Sylvester, kuid Nashist jäetud tühimikku sellega ei täidetudki. Hollies oli kaotanud rohkem kui ühe muusiku, sest Nashi ja Clarki suurepärase ansamblilaulu tasemele teised ei küündinud. Algupärane ja jäljendamatu Hollies-sound oli seega kadunud.
Samas ei mõjutanud Nashi lahkumine Holliest siiski niipalju, kui mõned jõudsid ette kuulutada. 1969. aastal ilmus LP-album „Hollies Sing Dylan” ja samal sügisel kaunis ballaad „He Ain’t Heavy, He’s My Brother”. Tony Hicks oli avastanud selle Bobby Russelli ja Bobby Scotti pala plaadifirmale saadetud paarikümne demo hulgast ja pakkus potentsiaalse hiti bändile salvestamiseks. Too mõtlemapaneva ja üsna dramaatilise sisuga lugu erines märgatavalt kõikidest eelmistest Holliese singlitest, kuid tundus olevat just see, mida ansambel oli otsinud.
„He Ain’t Heavy, He’s My Brother”, kus, muide, klaveripartiid mängis Elton John, näitas Holliesi, eriti aga solist Allan Clarki ja soolokitarrist Tony Hicksi ennastsalgavaid püüdlusi näidata, milleks nad üldse võimelised on. Singel tõusis Briti tabelis 3. ja Billboardis 7. kohale ning müügiarv ületas peagi 2 miljoni piiri. Selle populaarsust näitab seegi tõsiasi, et isegi 19 aastat hiljem jõudis see Holliesi firmamärgiks kujunenud pala briti tabeli tippu.
1970ndate algul hakkas aga Holliesi takt tasahilju aeglustuma. Väikehitte küll sündis, kuid uus publik soovis kuulata juba hoopis teistsugust muusikat ja hoopis teistsuguseid bände.