Aprillikuu viimasel päeval tähistati Alatskivi mail ja veebiavarustes vaiksel moel Juhan Liivi 157. sünniaastapäeva. Traditsiooniliselt kuulutatakse sel päeval välja Liivi luuleauhinna laureaat. Tänavu tunnistati kõige silmapaistvamaks liivilikku vaimsust kandvaks luuletuseks Berit Petolai „Tõnkadi-lõnk“.
Luuletus on sündinud pikkamisi. Ridade taga aimuvad mõned isiklikumad vihjed ja allhoovused, mille juurde on kippunud väikesed ja lihtsad, ent kindlad pidepunktid, nagu vana roheline metsajakk, puravikud, kodu kui hinge rahupaik … Mõttekatked aitas viimaks kokku sõlmida argine mantra „tõnkadi-lõnk“ – heli, mida teeb Petolai vana saunapuude vedamise käru.
Palju õnne Juhan Liivi luuleauhinna puhul! Olete ühte köidetud mitme lillesidemega: töötasid aastatel 2014–2020 Rupsil Liivi muuseumi giid-pedagoogina, elad mitte kuigi kaugel Meoma külas, praegu pead raamatukoguhoidja ametit Juhan Liivi viimases elupaigas Koosal …
Aitäh õnnesoovide eest! Jah tõesti, siinkandis tegutsedes olen sattunud Juhan Liivi trajektoorile kulgema. Kuid olles õppinud ülikoolis kirjandust ning soovides siin selles kandis oma erialaga kokkupuutuvaid ameteid pidada, siis oleks vist ka võimatu Liivist mööda minna. Liiv ikka ilmutab end siinsel (kirjandus)maastikul, pinnas kõneleb nendest märkidest ja jälgedest, mille tema ja ta looming siia jätnud on. Rupsil möödus ta lapsepõlv, seal ta kujunes ja kasvas ning sinna pöördus ta veel hiljem ka tagasi, Koosal heitis hinge … Nüüd oleks vaja veel Peipsi äärde Riidmale Liivi sünnipaika kaluriametit pidama minna (ja sellest näiteks kaluripoeeme kirjutada), siis oleks ring terviklik.
Kes on sulle Juhan Liiv?
Kui asusin tööle Liivi muuseumi, toimus minus tasapisi mingi nihe. Sain vist omamoodi rikutud. Seni olin Juhan Liivist ikka mõelnud kui meie suurest pühast luuletajast, kes ta loomulikult ka on, kuid üks asi on lugeda klassiku teoseid distantsilt ning hoopis midagi muud see, kui satud ise samadele radadele, kus autor on oma tekstid loonud või nendeks ainest saanud. Toimus sõbrunemine, omaksvõtt. Juhan Liivist sai mulle Juhan, Juku. Lugesin Juhani tekste ning jalutasin Oja talu õuel ja selle ümbruses, Juhani venna Jakobi istutatud suurte pärnade all. Missugune võis olla siinne maastik ja avanev vaade siis, kui Juhan siin uitas? Kuhupoole ta tavaliselt pöörata tavatses? Saades osa paigavaimust, tunnetades seda ise omal nahal, muutusid nii Juhan ise kui ka tema looming mulle lähedaseks, see sai sügavama ja inimlikuma mõõtme. Juku mure, haigus ja raskemeelsus lõikasid valusalt südamesse.
Märkamatult hakkasin ka oma giidirepertuaaris rääkima külastajatele justnimelt Juhanist.
Mitmel korral tundus Rupsi maastikel, et üks kurblik kõhetu kuju rändab seal siiamaani. Viirastub õunapuuaias, vaatab mind läbi rehemaja akende, kui ma tööpäeva lõpus läksin sinna uksi lukustama. Neil seikadel oli paaril korral veidi üleloomulik maik juures: näiteks rehemaja köögikambri uks, mis mitte kuidagi ei saa ise lahti vajuda, tegi seda ometi nii, et mul kaasas olnud koer karva turri ajas ja urisema hakkas. Teinekord oli mu mõneaastane tütar minuga ühes ja ütles korraga, et üks pikk onu oli tulnud ja siis metsa poole läinud – ajal, mil muuseumi sulgema hakkasime ning ühtegi hingelist enam kuskil ei liikunud. Suviti rehemaja eestuppa lõksu lennanud pääsukesi õue aidates küsisin, kes või mis see siin üldse on, keda ma peos hoian, ja kas ei veiderda minuga keegi, etendades siin stseeni ühest teada-tuntud palakesest.
Kui muuseumist lahkusin ja viimasel tööpäeval tegin veel sümboolse tiiru mööda lemmikuks saanud soppe Oja talu õuel, leidsin kiige juurest muru seest kaks imeilusat sokusarve. Neid võtsin kui lahkumiskingitust Juhanilt. Arvan, et see side, mille ma Jukuga neil aastatel sain, jääb püsima. Ta on tõesti nagu vana sõber, selline kohati raske iseloomuga ja nukrameelne tüüp, kellele on antud kanda erakordse andekuse raske kandam. Selline, kes vahel ei ilmuta end tükil ajal, et ühel talveõhtul taas tulla. Siis kutsun ta sisse, kütan sauna kuumaks, aitan selga pesta, pakun toas sooja suppi ja kuulan ära, mis mured tal südant rõhuvad.
„Suured asjad muunduvad, kasvavad üle pea või pöörduvad teisele teele. / Väiksed asjad korduvad ja neis on pidet.“ Üks neist väikestest asjadest on vana saunapuude vedamise käru, mille „tuttav lauluke“ köidab heliga kokku aastad auhinnaluuletuses „Tõnkadi-lõnk“. Palun räägi luuletuse sünniloost.
On luuletusi, mis on minuni jõudnud nagu äkiline rahesadu suve lõpus. Sellised, mis on ühe hetkega otsast lõpuni valmis. Enamasti juhtub see õues toimetades, midagi tehes või kuskil uidates. Olen siis ikka kiiruga tuppa paberi ja pastaka järele läinud, ise luuletusel sabast kinni hoides, et see putku ei paneks. Kord jalgrattaga ühe vana maja juurde sõites sadas üks pikem tekst mulle robinal kaela, mingid ilmutuslikud pildid vanast ajast ja ühest vanast kummalisest armastusest. Kimasin rattaga koju ja panin luuletuse paberile, peanahk surises pärast tükk aega.
Teised on aga rahulikuma ja aeglasema iseloomuga luuletused, mis võivad kujuneda ja küpseda pikema aja vältel, saates endast mingeid välgatusi, katkeid, kujundeid ning tundmusi. Vahel tuleb korraga terve lause, siis aga viskab keegi sulle nagu kapaga vaid kaks sõna. Või esimese rea, mis hakkab end muudkui kordama ja keerutama, haarab sind enda võimusesse ja muudkui sosistab õhtuti enne magama jäämist, et ole valmis, peagi näitan end sulle tervenisti! Tükk aega võib selline tekst peas settida ja laagerduda, vahel hakkab ta korraga aina uusi võrseid ajama ja nii tekib temast hoopis mitu luuletust. Ja teinekord jääb ta unne nagu talvine karu, paned ta kuskile tallele ning kevadel avastad, et temast on saanud küpse tükk.
„Tõnkadi-lõnk“ on see rahulikuma ja aeglasema iseloomuga luuletus. Nüüdseks paari kevade tagune tekst. Ta ilmutas end mulle mitme kuu vältel, saates endast algul tagasihoidlikke aistinguid ja aimusi. Meelde hõljuma tuli virvendus heast vaimust, teadsin, et see vihje peab selles luuletuses sees olema. Nende ridade taga on mu ema kuju, tema kohalolu läbi alatise piiritu heasoovlikkuse. On mõneti kummaline, et „kauge palve“ on nüüdseks saanud teistmoodi tähenduse, sest ema enam praeguseks siinilmas ei ole. Küllap mingitel tasanditel on kaugustel teistsugune, mõttejõul ületatav mõõde, sest hea vaimu kohalolu aiman tänutundega ning mul on tunne, et ka selle luuletuse saatus on mõneti märgiline.
Veel andsid endast märku ja soovi luuletuseks saada need väiksed asjad, olulised ja kallid asjad, ühe inimolemuse lihtsad, ent kindlad pidepunktid – vana roheline metsajakk, puravikud ja kirjutamised sügisõhtutel, looduse vaatlemine ja tunnetamine, sellega üheks saamine ja olemine, kodu kui hinge rahupaik, ja siis see midagi, mis meelitab ja kutsub vahel öökullina iseendast eemalduma (või just, iseendale lähenema?). Kõike seda ümbritsemas aja voolamine ja peatumatu kulg ning inimene oma elu ja toimetustega selle voolamise keskel. Katked ja sähvatused tulid tasapisi minuni, kuid esialgu vaid keerdusid mu peas, midagi oli puudu, et need paberile jõuaksid ja terviklikuks luuletuseks võiksid vormuda. Kuni ühe saunaskäiguni naabri juurde.
Kütsin seal tookord ise sauna ja puid käruga sauna vedades jäin kuulatama, et küll see naabri puukäru laulab teistmoodi kui minu oma. Selsamal hetkel tabasin ära, et olen kogu aeg kuulanud kodus omaenda puukäru laulu, seda tõnkadi-lõnk-kulgemist üle õue, mis on saanud mulle nii tavapäraseks ja tuttavaks, et see saadab mind arvatavasti läbi elu nagu südametuksed. Argine mantra, mis leidub ehk mingi heli või pildi näol igaühe elus, saates inimest läbi aastate. Korraga oli selge, et sellest tõnkadi-lõngist saabki raam nendele eelnevatele sähvatustele ja mõtetele, mis olid minu juurde tulnud ja soovisid luuletuseks saada. Pähe jäi kaikuma algusrida, terve saunasoleku aja mõtlesin luuletusele ning koju minnes panin luuletuse paberile. Nii ta sündis, tõnkadi-lõnk.
Sinu 2019. aastal ilmunud debüütkogu „Meoma ümisevad tuuled“ arvustuses nendib Lauri Sommer, et see raamat on justkui vitamiin pimedatel aegadel: sealt leiab õrnust, looduse hällitusi ja unistamise julgust. Millest ammutad vitamiine sina ise?
Kiirustamist ja rahmeldamist, müra ja vilkuvaid ekraane on praeguses maailmas palju, seega peavad olema mingid pidepunktid, mille juurde pöörduda, kui olemine kisub veidi rabedaks. Uut jõudu ja keskenduda aitavat rahu saan toimingutest, mis on küllap tuttavad paljudele, kes nende abil oma keskme juures katsuvad püsida. Vahel aitab see, et astudki lihtsalt õue. Lähed uitama, kas lastega koos või ka päris üksinda, vaid koer (ja no kassid) seltsiks. Kuulatad tõeliselt, vaatad tõeliselt. Näed tõeliselt. Jälgida mõnda looma, lindu või putukat tegutsemas – see puhastab alati pea üleliigsest, viib mõrud mõtted ja tormakuse eemale. Mets ja seenelkäik, kodune saun ja saunaskäigule eelnev askeldamine …
Kuigi lugemisaega viimasel ajal napib, on ka raamatud minuga ikka kaasas käinud (ja tänu raamatukogutööle olen neist nüüd igast küljest ümbritsetud). Viimased vitamiinina mõjunud teosed on kaks tõlkeraamatut, Lauri Sommeri tõlgitud „Indiaani luulet“ ja Lauri ning Merike Pilteri tõlgitud Sarah Orne Jewetti jutukogumik „Nooljate kuuskede maa“. Vahel on tore omaette musitseerida. Mängin suupilli, akordionit ning parmupilli. Õppisin lapsena klaverit, mis läks küll üle kivide ja kändude, kuid millest on jäänud siiski teatav oskus klimberdades viise luua ja helisid järele aimata. Isa tõi mulle ühe töökorras vana lõõtsa, vahel on mõnus õhtuti toas või õues istudes sellest pillist hääli välja meelitada, koer kaasa ulgumas ning lapsed huviga jälgimas, et mida see ema nüüd korraldab.
Kui võimaldatakse ning lastakse, siis mõne päeva magaks lihtsalt maha. Uskumatu, kui palju energiat võib anda ühe uduse ja sombuse päeva mahamagamine, kui saad oma urus lihtsalt keras olla. Õhtu hakul muidugi ärkad üles ja lähed üle ukse õue, hakkad vaikselt toimetama, kuulad kakke hüüdmas ja hüüad vastu. Sealt tulebki vitamiin. Kevadõhtust, selle häältest ja lõhnadest.
Viimaks tahaksin küsida rahutu hinge kohta, kes kõndis aastaid Alatskivi kandis piki maanteeserva ja keda peeti Juhan Liivi reinkarnatsiooniks. Kas ta kõnnib siiani?
Oh jah, tema, see siin kandis Legendaarne Kõndija! Ta on alles, kuid nüüd palju tagasihoidlikumate jalutusringidega. Maanteed teda nähtavasti enam ei tõmba, uitab vaid Koosal. Kas kulusid selle lõputu vantsimise peale jalad läbi või otsustas ta, et füüsilisest rändamisest nüüdseks aitab ning on paras aeg oma rännakud sissepoole pöörata. Räägitakse, et ta käib nüüd regulaarselt Tartus ja saab seal ravi, isegi haigla ümber olevat tal sissetallatud rajakesed. Aga kes teab, võib-olla just praegu, kui minagi siin keset ööd kirjatööga tegelen, istub ta Koosal oma toakeses ja vuhistab seal midagi kirjutada?
Juhan Liivi luuleauhind
Liivi luuleauhind antakse aasta jooksul esmatrükis ilmunud silmapaistvale eestikeelsele luuletusele, mida kannab liivilik vaimsus.
Tänavu kandideerisid auhinnale Andres Aule („Kuidas minust ei saanud Grigorjevat“), Kristiina Ehin („Muremurdja“), fs („*koerale ei tohi anda“), Igor Kotjuh („*mu nimi koormab mind“), Natalja Nekramatnaja („*vend sai narivoodi ülemise korra“), Aino Pervik („*Ukerdan oma laiade lamedate lapsesuuskadega“) ja Berit Petolai („Tõnkadi-lõnk“).
Žüriisse kuulusid Tanar Kirs, Janika Kronberg, Sirje Leini, Triin Paja, Helen Paju, Jüri Talvet ja Mart Velsker.
Liivi luuleauhinda hakati välja andma 1965. aastal. Kui välja oli kuulutatud viis laureaati, sattus ettevõtmine keelu alla. Auhind taastati 1984. aastal. Auhind ei ole rahaline: laureaat saab kingiks karjasemärsi.
Vt muusa.ee.