Kaks aastat oli ta astunud iseseisva Eesti Vabariigi armee jalavarjudes, neli aastat vene kirsades.
Nüüd tuli ta koju suurest sõjast, milles eri pooltel eri mundreid kandnud eesti meeste missioonist ja osalusetähendusest vaidlused tänase päevani välja kestavad.
Juhan Peegel tuli Punaarmee Eesti laskurkorpusest, olles omal nahal ja täies mahus kätte saanud territoriaalkorpuse rängad tuleristsed, tööpataljonide näljutamise ning surmasuhu sundimised Velikije Luki lahinguis jõulukuus 1942.
Kui ta Saaremaalt kroonusse kutsuti, elas seal lasterohketes, töökates, piskuga läbi ajavates külades 62 000 elanikku. Siis, sügisel 1945, oli neid järel 36 000. Saaremaalt ja üle Saaremaa läks viimane sügislaine pagulasi Rootsi kartulivõtu aegu ja võrguräime aegu 1944. aasta kalendrisuve lõpunädalail.
Saaremaale tagasi jõudnud noor mees oli küll võitja, kuid koduta, vanemateta ja iseolemiseta. See riik ja see võim oli oma ilmavaatelisest kõikelubatusest johtuvalt samal ajal, mil soldat sõdima sunniti, ära küüditanud tema isa ja ema ning vend Feodori, Kaitseliidu kohaliku kompanii pealiku.
Kurikuulsas Sosva laagris, kus kustus nõnda paljude eestlaste eluküünal, lasti Feodor 1942. aastal maha. Kirovi oblastis suri samal aastal Juhan Peegli isa. Vend Aleksander leidis lõpu Velikije Lukis. Peeglite kodus, kuhu Juhan tagasi jõudis, elasid võõrad inimesed.
1946. aastal sõitis Juhan Peegel Kirovi oblastisse ning kellegagi milleski kokku leppimata ja ühtäkki direktiivselt tarvilikku pumaagat omamata tõi sealt tähtajatult sundasumiselt tagasi Saaremaale oma ema, „rahvavaenlasena” surmakuuli saanud eestlasest kaitseliitlase Feodor Peegli „rahvavaenlasest” ema…
Selle teo Stalini aja karme ja halastamatuid kombeid uskumatusti eiravaid motiive, selle kangelasteo sõnastab Juhan Peegel hiljem vapustava inimliku enesestmõistetavusega: ema olevat talle kirjutanud, et tuldagu talle järele, ning „ema palve oli mulle püha”.
Ainumasti selle teo eest piisanuks Juhan Peeglile austust ja au läbi elu.
Kui ema oli tagasi Saaremaal, läks Juhan Peegel Tartusse, et teostada üks legendiks saanud akadeemiline karjäär.
Juhan Peegel oli Tartu ülikooli õppejõud 1953. aastast, professor 1978. aastast. Tema doktoritöö „Eesti ajakirjanduse algusperiood 1766–1957” sai kaitstud 1973 ja kinnitatud 1975.
Juhan Peegel pani aluse eestikeelse ajakirjanduse soliidseile ja akadeemilistele uuringutele Tartu ülikoolis ning kvalifitseeritud žurnalistide väljakoolitusele. Selle kõrval jätkub märkamatult tema süvafiloloogiline, keele- ja rahvaluuleuurimuslik ning puhtkirjanduslik loometöö, mille tippudest nimetatagu „Kalevipoja” teadusliku väljaande keelelist toimetamist-kommenteerimist ning eesti sõjakirjanduse tähtteost „Ma langesin esimesel sõjasuvel” (1979).
Juhan Peegel sai valitud Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks, Eesti Kirjanike Liidu liige oli ta pool sajandit.
Juhan Peeglis elas jätkuv arusaam ja austus selle igapäise ja tüdimatu ja järelejätmatu töö vastu, millega saksakeelsest sündinuna-kasvanuna ning vene keele ohtusid ja kohustuslikkust eirates oli eelmiste põlvede poolt sõna otseses mõttes välja kannatatud ning välja võideldud emakeelne rahvuskultuur. Oma maa, oma rahvas ja oma keel olid talle elus olulisimad.
Juhan Peegli fenomen on ilus, põnev, huvitav ning eriliselt raskelt dešifreeritav.
Tema erakordne autoriteet ning legendaarne populaarsus – ärgu häbenetagu superlatiive õiges paigas – johtuvad üheväärselt tema erandlikest individuaalsetest isikuomadustest kui ka sellest ajaloolis-poliitilisest foonist, geopoliitilisest sunnismaisusest, milles talle oli antud elada – totalitaarsete süsteemide vägivallapoliitika, ühtmoodi mõtlemise kohustuslikkuse ning võõras keeles dikteeritud ilmamõistmise juures.
Juhan Peegel eitas oma kurja sajandit. Tema isiklik modus vivendi oli toeks paljudele – temast nõrgemaile, temast vähem iseseisvaile.
Nagu iga uunikum on Peegel järeletegematu ja saavutamatu. Teda ei kloonita. Ehk on meil kõigil, Tartus akadeemilise koolituse järel ajakirjandussfääris toiminuil, elutark mõelda oma sotsiaalpoliitilisele ilmanägemisele, eetilisele ja moraalsele ülalpidamisele, enne kui end tituleerime Peegli õpilasteks.
Säält sügisese pilveparda tagant, kust Juhan nüüd alla maa pääle vaatab jahedail ja selgeil päevil, ei nõua ta kellelegi süüdimõistmist või nurkapanemist, suvetöö kohustuslikkust või suisa järeleaitamistunde.
Aga ta loomulikult vaatab ja saab kõigest aru.
Peotäis õpetust
Nutetud silmadega Marju Lauristini polnud ma varem näinud. Juhan Peegli matusel nägin. Pentsik oleks öelda, et see aitas mul mõista lahkunu elutöö tähendusrikkust, mitte seda, lihtsalt selle hapra seisundi kaudu väljendus kuidagi ehedalt see kaotus, mis oli tabanud kogu Academia’t.
Juhan Peeglil oli ju palju muhedaid väljendusi. Üks neist oli peo-kujundi pruukimine: peotäis huumorit, peotäis fakte jt, mis professori sooja olekut arvestades mõjusid iseäranis sugestiivselt ja sealjuures üldsegi mitte piskult. Millalgi ülikooli vanematel kursustel tabasin end mõttelt, et tegelikult on kogu professori õpetus kokku võetav peotäiena. Tema aines ei kubisenud keerulistest definitsioonidest, näiteks iseenesest põhjalik Eesti ajakirjanduse ajaloo uurimus oli süstematiseeritud ja paigutatud laiemasse konteksti, kuid esitatud köitva ja haaratava loona. Mõtlesin toonagi sellele fenomenile. Kuidas siis nii, et peotäis kasvab iseenesestmõistetavalt suure mahu ja rikkalikkuse mõõtmeks.
Nüüd on sellest möödas paarkümmend aastat ja muutunud on vaid sedapalju, et ümberringi on veelgi hoomatavamalt tajutav inimese, iseendaks jäämise defitsiit. Juhan Peegel on näide, kuidas teaduslik käsitlus on mõjus ja kandev, kui seda esitab inimene, kelle puhul tekib veendumus midagi söandada. Söandada teda nimetada õpetajaks. Õppejõud, õpetaja, õpetaja. Juhan Peegel kandis kõiki neid rolle, aga kõige sügavamalt jääb ta meelde õpetajana.