„Vahepeal oli udu ja pimedus niivõrd tihenenud, et inimesed ilmusid tänavatele põlevate tõrvikutega, pakkudes end tõldu vedavate hobuste ees kõndima ja teed valgustama. Ühe iidse kiriku torn, mille räme vana kell müüris asuvast gooti aknast kogu aja kelmikalt Scrooge’i peale alla piilus, kadus sootuks silmist, ja kell lõi keset pilvi tunde ning veerandtunde, nii, et need tükk aega värisedes vastu kajasid, just nagu oleksid torni hambad seal ülal külmast plagisenud.“

Charles Dickens „Jõulujutud“ (tlk Helga Kross)

Kõik ju teavad, mis teeb jõuludest jõulud, mis on see, milleta ei ole õigeid pühi. Need on lõhnad, maitsed ja helid, mis on lapsepõlvest peale mällu sööbinud. Kuivatatud apelsinikoored, servad keerdus ülespoole, läikivad kommipaberid, jõulupiltidega tassid, üks tuluke, mis keeldub valgusketis põikpäiselt süttimast, hoolimata sellest et teised lambid küütlevad kollase, sinise ja rohelisena.

Jõulude paiku muutuvad majad Raekoja platsil ühtäkki piparkoogimajade sarnaseks ja linn on täis rõõmsaid inimesi, kes jagavad jõulutunnet ühise kuusepuu ümber. Jõulud täidavad kogu linna – tänavad, majad, ja eriti aknad.

Akendest vaatab vastu omalaadne maailm täis linnaelanike tõekspidamisi ja traditsioone ning akende kaudu saab siseneda linna pühademeeleolu arhiivi, uurida, kuidas kajab vastu rõõm ja kuidas see põimub argipäevaga.

Aknad, kuigi staatilised, elutud hoone elemendid, muudavad omal põneval moel linnakeskkonna elavamaks ning inimmõõtmelisemaks. Aknad on õhkõrn piir intiimse ja avaliku vahel. Ühest küljest kaitsevad need kodu privaatsust, et isiklikku ellu kuuluv saaks jääda nelja seina vahele ega oleks kõigi silme all. Teisest küljest on need ühendajad, sillad, mis põimivad siseilma välismaailmaga.

Kirjandusuurija Hilary Dannenberg on rõhutanud, et aknast välja vaatamine ning maailma jälgimine on maagiline tegevus, mis valgustab hinge ning annab võimaluse piiluda võõrasse maailma. Hoolimata väga praktilisest olemusest tagada toas päevavalgus on aknad salapärased ja lummuslikud. Need piiritlevad tegelikkust, nii et see muutub konkreetsemaks, vahendavad välismaailma, raamistavad vaadet ning on portaalid kahe maailma vahel neile, kes aknast sisse või välja vaatavad. Dannenberg on öelnud, et aknad aitavad inimkehal ruumiga paremini kontakti leida.

Aknad kannavad meid läbi paljude maailmade ja lugude, me siseneme ja väljume neist märkamatult ning meie fantaasias segunevad aknast nähtu ja sellest tekkivad kujutlused. Selline ühendus viib maagilise urbanismi radadele ning mõjutab suuresti, kuidas me linna tajume, kuidas füüsilised ja kujuteldavad ruumid kohtuvad ja mil viisil linnaelanike elud mälestustesse ja ajalukku sisse kootakse. Iga läbi akna vaade muutub peatükiks linna loos, kus kohtuvad minevik ja olevik ning tavaline muundub vaatajale erakordseks.

Selliselt mõeldes ei ole aknad ainult arhitektuuridetailid, vaid üks viis, kuidas linna ja kõiki selle rikkusi ja erinevusi kogetakse, lõuend, millele maalitakse argiste toonide ning kujutlusvõime pintslitõmmetega.

Ilmselt on paljudele tuttavamad vaated aknast välja, harvemini vaatame väljas olles aknast sisse. See on hinge kosutav tegevus närvilistest jõuluostude tegemisest puhkamiseks. Keset sagimist ja kiirustamist saab võtta aja maha, leida aeg linnas jalutamiseks ning koduakendel jõuluväljapanekuid silmitsedes kohtuda kellegi sisemaailmaga, trehvata unikaalse ja intiimse linnaga. See on hoopis vaiksem ja mõtisklevam viis jõulumeeleolust osasaamiseks – selgub, kuidas kaaslinased jõule tähistavad ja kodu kaunistavad. Akende kaudu tekib ilma kellegi elutuppa tungimata isiklikum ja autentsem suhe naabruskonnaga, saadakse osa jagatud rõõmust ja pidulikust meeleolust. Aknad raamivad tegelikkust ja annavad edasi lugu, mis jaguneb mitmeks: väline ja sisemine, privaatne ja avalik, mälestused ja tulevikulootused.

Aknad on kodu hingepeeglid, elusündmuste jutustajad. Aknad püüavad kinni elu intiimsuse, sealt kiirgab soojust, toas toimuv peegeldub akendelt linna tagasi.

Akende pajatatavad lood ulatuvad kodust kaugemale. Väljast sisse vaadates paljastuvad linna ja selle elanike soovid, unistused ja iseloom. Vaadates seest välja saab olla kulisside taga, kuid samal ajal vaadelda tänavaelu, unistada ja fantaseerida.

Akende vastandlik olemus olla piiriks kahe maailma vahel paneb mõtisklema, kuidas teha vahet sellel, mis kuulub kõigile, ja sellel, mis mõeldud vaid valitutele. Aknad toovad avaliku ruumi tuppa – ja vastupidi – viivad isikliku ruumi otse tänavaruumi ning annavad linnale iseloomuliku sügavuse. Linn on keeruline ja kihiline nähtus, akendesse süvenedes jõuame lähemale linnaelu mitmekülgsusele.

Inglise keelest tõlkinud Merle Karro-Kalberg