Kas meediakampaania tegi teised teadlased skeptiliseks?
Loomulikult. Kui sul on midagi nii ilusat, ikoonilist kui see fossiil, võid selle hävitada, avaldades artikli mõnes obskuurses teadusajakirjas, andes sellele kummalise nime ja sellest enam mitte kunagi rääkides. Nii tehakse paljude fossiilidega ja ma usun, et vajame rohkem teadlasi, kes on julged välja astuma ja ütlema: hei, minul on imeilus fossiil, kellel on fantastiline lugu. Paljud teadlased ei ole selliseks loodud. (Naerab.)
Missugune oli teiste teadlaste reaktsioon?
Oh, seal oli palju viha. Loomulikult me teadsime, et algab teaduslik diskussioon. Me teadsime, kes on meie oponendid ja kes vihastavad. See ei olnud üllatav, pigem loomulik. Kui midagi inimese evolutsiooni teemadel avaldatakse, kaasneb sellega alati võitlus, mille klaarimiseks kulub kümmekond aastat. Teadusartikkel on arutelude algus, mitte lõpp.
Kuid siis süüdistati meid majanduslikes sidemetes [dokfilmi eetrisse andnud] History Channeliga, mida meil ei olnud. Mõned inimesed arvasid, et me teenime sellega palju raha, kuid ei teeninud. See oli lähenemine, mida me ei osanud oodata.
Ja kui lugeda paljude diskussioonide ridade vahelt, eriti Nature’s ja Science’is avaldamise järel käinud arutelude puhul, oli paljude rünnakute taga tegelikult asjaolu, et avaldasime open-access-ajakirjas. Valisime avaldamiseks PLoS One’i. Suurte teaduskirjastuste vaheline võitlus on praegu väga terav, sest nad kardavad avatud juurdepääsu, mis muudab seda, kuidas teadlased avaldavad ja avaldatule õigusi omavad. Springer, Blackwell ja Elsevier on tõeliselt hirmul ja on palganud maailma tipp-propagandamasinad, et avatud juurdepääsu halvas valguses näidata. Artikli avaldamise päeval astusin välja ja ütlesin: miks peaks suur kirjastusfirma meie teaduse pealt raha teenima, kui nemad ei ole Ida ega meie uurimistöö eest maksnud? Ma arvan, et on aus avaldada avatud juurdepääsuga ajakirjas, et kõik saaksid selle imeilusa fossiili kohta tasuta lugeda. Sest tänapäeval on ainult teaduskirjastused ja pornosaidid kohad, kus tuleb millegi lugemiseks kasutada Visa kaarti. See oli mõnele raske seedida. Teadlastel lubati Nature’sse kirjutada pikki kirju kummaliste süüdistustega ja meil ei lubatud neile vastata. Püüdsime mitu korda, kuid seda kirjutati ümber ja toimetati nii palju, et me ei saanud sellega nõus olla. Ma õppisin selle protsessi käigus teaduspoliitika kohta paljugi. Mõtlesin, et meil on ilus fossiil, räägime oma lugu, mis on küll pisut vastuoluline, kuid ei tohiks seda laadi viha koondada. Kuid välja tuli… Olukord ei rahunenud peaaegu aasta jooksul. Lõime suuri laineid.
Kuidas mõjus kampaania avalikkusele? Kas saite tagasisidet?
Üks teadlane, kes oli õigupoolest meie teooria oponent, kirjutas aasta hiljem kogu projektist kena ülevaate. Ta rääkis, et läks lennujaama turvakontrollist Ida kipsjäljendiga läbi ja pidi selle saatma läbi skanneri, mille peale ütles turvatöötaja: oo, teil on Ida. Tema sõnul on see tõenäoliselt ainus fossiil maailmas, mille turvatöötaja on skaneeringu põhjal ära tundnud. Ja see peab midagi tähendama. Isegi kui me tema arvates eksime oma tõlgenduses selle fossiili rollist inimese evolutsioonis ja tegu on leemuriga, on see avaldanud mõju tavaliste inimeste arusaamisele fossiilidest kui meie kaugetest sugulastest ammusel ajal. Selleks et seda saavutada ja tähelepanu võita, on tarvis tekitada lainetust. Vaadake, kuidas toimib muusika- või sporditööstus, kui palju võtteid on neil oma toodete müümiseks. Teadlane ei saa olla popstaar või vutitäht, kuid saab nende tegemisi jälgida ja õppida sealt mõndagi, kuidas teadust suuremalt teha.
Inimesed peavad mõistma, et see, mida teadlased teevad, on õige selle avaldamise hetkel, kuid ei pea tingimata seda olema aastaid hiljem. Pidev muutumine on teaduse olemus. See on rusuv, kui väikesed lapsed õpivad koolis, et teadus on midagi konkreetset, millel on lahendused kõige jaoks. See on nii vale. Kui Ida ümber käiv diskussioon avab inimeste meeled sellele, et olgu, teadlased ei ole ühel meelel, kuid võivad ikka pärast minna koos õlut jooma, siis on see teaduse jaoks hea. Sest me ei ole religioon, vaid muutume kogu aeg.