Lembit Sarapuu. Patriootiline ettepanek. Pliiats, 2006.

 

Rahvusvaheline joonistuste näitus “Improvisatsioon“ Tallinna Kunstihoones kuni 10. IX. 3. IX kell tantsib Helena Ehrenbusch, joonistavad Angelika Schneider ja Flo Kasearu, 3. – 10. IX improviseerivad kooliõpilased Loit Jõekalda juhendamisel.

 

Mis tähendus ja roll on joonistusel teiste kunstiliikide seas?

Anu Juurak: Joonistuste tähendus ja roll teiste kunstiliikide seas on viimasel ajal järsult kasvanud. Eriti Ameerika Ühendriikides on olukord pööratud ülekaalukalt joonistuse kasuks. 2004. aastal keskendusid nii Whitney kui Carnegie’ biennaal joonistustele. 2005. aasta sügisel korraldasid Humboldti ülikool ja Berliini kunstide akadeemia laiaulatusliku sümpoosioni “Topos. Raum”, kus kõneldi virtuaalsest pildiruumist ja mida saatsid joonistuste näitused. Kui joonistus esimest korda suurnäitustel autonoomselt nähtavale ilmus (umbes 1996), siis oli ta ka selles mõttes perfektne meedium, et vastandus eelnenuga. Joonistamine sai hoogu juurde, kui sellised kunstnikud nagu Raymond Bettibon, Toba Khedoori ja Paul Noble valisid joonistamise oma põhimeediumiks. Samal ajal tõid maalikunstnikud John Currin, Marlene Dumas ja Michael Borremans esile joonistamise tähtsuse oma loomingus. Keegi ei väitnud küll, et joonistamine on surnud, sest kunstnikud, kriitikud ja kuraatorid tegelesid maaliga. Joonistamise comeback tuli ilma kärata.

Joonistamine on pretensioonitu abimehena olnud alati suurte meediate teenistuses, töötanud halli hiirena elevantide toas. Joonistamine kui meedium on olnud kunstiajaloos represseeritud, nii väidab Emma Dexter, Londoni Tate Moderni kuraator. Joonistamise üle pole kunagi laialt teoretiseeritud ja see on andnud kunstnikele suurema vabaduse.

Võib-olla sellepärast, et joonistamisel on puudunud tugev teoreetiline alus, ongi see praegu nii suur avastus. Selle juured arvati olevat liiga arhailised ja ebausaldusväärsed, et luua sidet tänapäeva maailmaga/kunstiga. Nüüd on avastatud, et see pole nii. Niisiis on joonistus tagasi rahvusvahelisel areenil suveräänse meediumina, teist korda üldse kunstiajaloos pärast koopajoonistusi.

Tiit Pääsuke: Küsitlesin kord kunstnikke, disainereid ja arhitekte, kuidas keegi alustab, kuidas tekib looming? Loomulikult (üldjuhul) on alguses mõte, idee – see on selge. Aga mis tuleb siis, missugune on mõtlemise esimene nähtav jälg, mis tehnikas on esimene vihje või märk?

Tuntud arhitekt vastas, et alustab sodimist jämeda grafiitpulgaga, see välistab detailid ja annab edasi kõige olulisema. Mööblidisainer: võtab taskust pastaka ja visandab kohvikus sigaretipakile oma esimese visiooni kui tellijale erialasõnadest tiine jutt segaseks jääb. Illustraator-kujundaja: joonistab digilaual kohe arvutisse, aga kui mõte on ikka väga toores, on (praegu veel) mugavam ja kiirem kasutada päris alguses paberit ja pliiatsit. Noor arhitekt: temal olevat joonistusplokk alati kaasas, mitmes juba. Öösel, kui idee tuleb, võtvat voodi serva alt ploki ja pliiatsi ning mobiiltelefoni valgel, et voodikaaslast mitte äratada, joonistab kohe üles. Hommikul, ukse taga, võib juba hilja olla. Ehtekunstnik, sepp, moedisainer, isegi tekstiilikunstnik – ikka algab kõik joonistamisest. Maalija joonistab värviga.

Kunstnik, kes ei oska joonistada – see kõlab minu jaoks pisut veidralt. Aga ega sellepärast igaüks, kes joonistada oskab, kunstnik ei pea olema. Ja ega joonistamisoskus ei ole vaid jäljendamisoskus.

Arvan, et joonistamine on kõige alus, joon on kujundliku mõtlemise instrument. Ja esimene samm teel kunstini, sest tegelikkuses pole ju joont olemas, see on puhas abstraktsioon. Võib-olla sobib siinkohal öelda, et kogu kunst on “tehnikasse viidud” joonistus.

Kokkuvõtteks: joonistamine on üks kunstitegemise tehnika või viis või liik. Joonistus ise võib olla kunstiteos. Aga joonistus võib olla ka kunstiteose loomise vahend, nii et ta ise teose sees või all nii peidus on, et teda nähagi pole.

Kas joonistuse (kui kunstiliigi, aga ka abivahendi) puhul on alust kõnelda eri suundumustest ja stiilidest ajalises mõttes, XIX sajandi, XX sajandi alguse, keskpaiga jne joonistusest? Mis iseloomustab praegusaja joonistust?

A. J.: Ajalooliselt on lääne kunstis joonistamine olnud kunstiõpetuse põhialus ja nurgakivi nii skulptuuri- kui ka maaliõpingutes. Joonistamine on olnud peamine kavandamise vahend. Joonistamise kui meediumi staatus on aga olnud küsitav, kuna teenis maalikunstnikke ja skulptoreid, seostus see rohkem kavandamisega ja lõpetamatusega. Enamik renessansi kunstnikke küll hindas joonistamist, aga vastandas selle ometi õilsale maalile ja skulptuurile. XVI sajandist hakati koostama joonistamise käsiraamatuid, selgitati, kuidas õpetada anatoomiat, proportsioone ja geomeetriat. Need doktriinid jäid paika ja neid kasutati lääne kunstikoolides XIX sajandini. XX sajandi keskpaigas sai kunstiteose kavandamise, täidesaatmise ja lõpetamise paatoslik diskursus läbi. Kunstnikud hindasid kõrgelt joonistamises seda, et joonistus pole kunagi valmis ja et see väljendab üheselt tegemise protsessi ennast. Joonistamine ise pakkus eeskuju ja inspireeris oma olemusega kunstnikke tegutsema ja otsima. Näitas teed, kuidas kunst võiks olla juhitud, võiks edasi areneda. Joonistamist/joonistust defineeriti filosoofilises mõttes minimalistliku skulptuuri ja protsessikunstina. 1966. aastal korraldas Mel Bochner New Yorgi visuaalsete kunstide koolis näituse “Tööjoonised ja muud nähtavad asjad paberil, mis kindlasti pole mõeldud vaatamiseks kunstina”. Selle näituse jaoks laenas ta rohkelt kokku nii-öelda kunstivälist materjali: LeWitti tööjooniseid, tasutud arveid varustajalt Donald Juddilt, John Cage’i partituuri ja lehekülje Scientific Americanist. Bochner tegi neist esemetest fotokoopiad paberile ja eksponeeris neid voldikutena skulptuurialustel. Näituse külastajad pidid arutlema selle üle, mis seal oli kunst ja mis mitte. Kas kunst saab olla mitteautentne joonistuse koopia? Näitust on peetud kontseptualismi esimeseks näituseks üldse. See on ka hetk, kui joonistus võttis ready-made kuju. See esindab ka momenti, kus tehnoloogia (fotokoopia) lubas joonistusel kergel moel kaotada/vabaneda kunstiteose autentsuse koormast.

Ka Bruce Naumann lähenes kunstile kui laiendatud mõtteprotsessile, vaatamata sellele, kas tulemused väljendusid videos, skulptuuris, filmis või joonistuses. Tema looming tervikuna on joonistus selles mõttes, et ta eksperimenteerib materjalide, ruumi ja keelega. Tihti kasutab ta joonistamist juba valmis skulptuuri analüüsimisel: mis tuli välja ja mis mitte. Ta pöörab joonistamise tavapärase kavandamise ehk ettemõtlemise meediumi tagurpidi, pannes selle järele mõtlema ehk analüüsima lõpptulemust.Praegu võivad kunstnikud loomeprotsessist joonistamise välja jätta, ilma et tulemus sellest kannataks. Paradoksaalsel moel on just see tõstnud joonistamise iseseisva meediumina esile. Just performance’i, kontseptuaalse kunsti, hiljem video ja foto levik rahvusvahelisel kunstiturul on võimaldanud joonistamisel saada iseseisvaks.

Tänapäevasel joonistamise revolutsioonil on hingesugulus romantismiga. Joonistaja on vaba ja suveräänne seikleja, kes vastandab end institutsioonidega, võtab osa ühiskondlikust diskursusest, polemiseerib, lubab endale eriarvamust. Praeguse aja joonistus hindab privaatset ja subjektiivset, miksib ja sünteesib erinevaid tehnikaid ja meediume. On erakordselt mitmekesine ja analüütiline, eksperimenteeriv ja elus. Joonistused saavad alguse mälust, fotograafiast, kunstiajaloost, elust ja üliaktiivsest kujutlusvõimest. Teisaldatakse ühest sotsiaalsest vaatepunktist teise, ühest materjalist teise, ühelt inimeselt teisele – ja keskendutakse asjadele, mis võivad protsessi käigus kaotsi minna. Kasutatakse oma keha ja joonistamise suhet väljendamaks ja uurim
aks frustratsioone, illusioone. Uuritakse, mis on peidus ikooniliste imidžite taga, kommenteeritakse otseselt poliitilisi meediasündmusi. Mõjutajad on pungikultuur, mustvalge film, koomiks, tattoo, grafiti, maagia, mis pole tegelikult üldse maagia, aga sellele piisavalt sarnane, et panna meid oma mõistuses kahtlema.

T. P.: Kui joonistamise ajalugu algab paleoliitikumi koopajoonistega, siis on iseenesest mõistetav, et selle pika aja jooksul on joonistamine läbi teinud samad muutused, mis kogu kunstki. Sealtmaalt, kus me saame kunstist rääkida tänapäeva mõistes.

Aga huvitavam on vaadata lähemale, kas või kunstiakadeemia joonistamise arhiivis. Möödunud sajandi viiekümnendad. Venemaalt imporditud akademismi eesti variandid: jäljendavad, ilustavad, viimase piirini viimistletud. Praegused I kursuse üliõpilased arvasid joonistusi vaadates, et arvutis tehtud! Et inimkäsi polevat selleks võimeline. Aga oli. 1960ndad: Joonistustes domineerivad vormiotsingud, stiliseerimine ja kontuuri rõhutamine. See viib ekspressiivsuse kasvule ja vormi deformeerimisele. 1980ndad lisavad popilikkust, üha tähtsamaks muutub sisu. 90ndad rõhutavad individuaalsust ja kontseptsiooni.

Praeguse aja joonistamist on raske lühidalt iseloomustada. Oleme ise veel liiga selle sees. Joonistamist kui meediumi mõistetakse väga laialt ning tunda on selle tähtsuse kasvu kaasaegses kunstis, see on kindel. Kes tahab näha, kuidas tänapäeval joonistatakse, käigu ära näitusel “Improvisatsioon” ja pärast sirvigu raamatut “Vitamin D. New perspectives in drawing”. Ja ega see pole veel kõik.

 

Kas Ku näitus “Improvisatsioon”  kajastab meie joonistuse hetkeseisu? Mis on väljapaneku tugevad, mis nõrgad küljed?

A. J.: Kahtlemata kajastab see hetkeseisu: peegeldab meie kunstnike arusaama sellest, mis on joonistamine ja kes on joonistaja, missugune temaatika on kujutamisväärne. Suure huviga võtsin osa näituse žürii tööst ja ootasin innukalt sõnumeid tegelikkusest. Üllatus oli, et korratakse varasemast tuntud vormivõtted, millega sisulist sõnumit enam ei kaasne. Nagu oleks joonistamine vaid manuaalsete vormiliste oskuste demonstratsioon, aga mitte paindliku, divergentse mõtlemise ilming.

Näituse tugev külg on, et eksponeeritud on palju eriilmelisi tegijaid. Nii palju kui Ku ruumid füüsiliselt võimaldavad. Üldmulje näitusest on, et organism elab, kuigi hingab säästurežiimil. Hetkel ei tundu joonistamine just väga trendikas meedium meie väikeriigis olevat. Joonistamine on laiapõhjaline kultuuriilming, odav, vahetu, kiire. Meedium püsib siis elus, kui seda laiendatakse, lakkamatult piire kombatakse. Selles on tohutul hulgal potentsiaali rääkida suurtest asjadest, väikestest asjadest. Asjadest, mis lähevad meile korda täna, siin ja praegu.

T. P.: Ma arvan küll. Kontseptsioon oli ju joonistuste näitusele igati sobiv. On lihtsalt osavat kätt, on õhku ja valget paberit, on mõtetki. Näitus on ehk veel väga ettevaatlik ja alalhoidlik, joonistamine lubaks palju  rohkem teravust, radikaalsust ja mängulisust. Mul on kahju, et ma ei näinud näitusel terve rea kunstiakadeemia endiste ja mõnede praeguste üliõpilaste töid, kes oma suurejooneliste söejoonistustega esinesid kevadel Artdepoos või siis EKA joonistuste näitusel Pariisis.

 

Kas joonistuste näitused peaksid toimuma perioodiliselt triennaali (biennaali, kvadriennaali) vormis?

A. J.: Suurepärane oleks, kui need toimuksid üle kahe aasta. Siis oleks informatsioon enam-vähem adekvaatne. Ka võiks rohkem välisesinejaid kutsuda, et globaalne maatriks selgemalt välja joonistuks.

T. P.: Joonistamine on tänapäeva kunstis omandanud sellise tähtsuse, et joonistuste näitusest võiks saada traditsioon küll. Näitus igal kolmandal aastal? See kergendaks ilmselgelt ülekoormatud graafikatriennaali  olukorda ning tooks eesti kunsti kõrge viimistlusastme ja raske lõpetatuse kõrvale kergust, mängulisust, lahtisi otsi, dünaamikat, julgust ja… ausust.

 

Mida ise tahaksid joonistuse (joonistamisega) seoses endalt küsida?

A. J.: Alates sellest sügisest olen Eesti Kunstiakadeemia joonistamise õppetooli juhataja. Seetõttu on mul küsimusi eelkõige seoses joonistamise õpetamisega väga palju. Missugune peaks olema õppekavas õige proportsioon klassikalise kujutava joonistamise, loominguliste ülesannete ja vabaloomingu vahel? Kuidas arendada enda kui joonistamisõpetaja pedagoogilist loovust? Keda nimekatest kunstnikest kutsuda workshop’i tegema? Ja nii edasi

Aastaid tagasi küsiti, kui palju tuleks joonistamist ikkagi õpetada, kui arvati, et tulevikukunst on foto, installatsioon ja video. Paljudes kunstikõrgkoolides kaotati 1970ndatel-80ndatel joonistamine ära või see jäi suhteliselt vähetähtsaks aineks. Nüüd on saabunud aeg, kus restaureeritakse joonistamise õpetamist. Eesti kunstiakadeemias nii läinud ei ole: jätkus alalhoidlikku meelt säilitada joonistamine. Tänu sellele on meil nüüd heal tasemel õpetajad olemas. Joonistamine on kohustuslik bakalaureuse astmes kõikides teaduskondades. Eelmisest aastast peale on joonistamist võimalik õppida ka magistrantuuris.

T. P.: Ahh! Ei taha endalt midagi küsida – vastused on ju mulle teada.