Londonis tegutseva arhitekti Pascal Bronneri joonistused on pälvinud palju tähelepanu. Teda on tunnustatud Briti Arhitektide Kuningliku Instituudi (The Royal Institute of British Architects, RIBA) pronksmedali, Serjeanti auhinna ja Fitzroy Robinsoni joonistusauhinnaga. Koos partner Thomas Hillieriga veavad nad bürood Flea Folly Architects, nende eesmärk on luua üllatavat ja rõõmu valmistavat arhitektuuri, mille puhul pole funktsionaalsus peamine. Bronner uurib doktoritöös joonistamist kui mõtisklust, mis avardab traditsioonilist arhitektuuri- ja kunstiteooriat. Aprillis astus ta üles kunstiakadeemia vabal arhitektuuriloengul ettekandega „57 milligrammi grafiiti“.

Sinu teekond arhitektiks saamiseni pole olnud tavapärane. Esmalt lõpetasid vabade kunstide osakonna Londoni kunstiülikooli Central Saint Martinsi kolledžis ja pärast seda said arhitektuuridiplomi Bartletti arhitektuurikoolist. Kas oled alati soovinud end siduda arhitektuuriga?

Joonistamine on olnud mu elu loomulik osa, see on justkui rituaal, mis sai alguse juba enne arhitektuurihuvi. Isegi kui ma poleks arhitekt, joonistaksin ikka. Lapsena joonistasin väga palju, kuid Central Saint Martins on kontseptuaalne kool ning sealsed õpinguaastad möödusid peaaegu ilma joonistamiseta. Kaunid kunstid on nii lai valdkond, et eksisin pisut ära. Mul ei olnud varem kavatsust arhitektiks saada, aga ühtäkki hakkas see ala kutsuma.

Kui ma Bartletti arhitektuurikoolis õppisin, siis neid pliiatsiga joonistavaid tudengeid ei olnud kuigi palju. Teisel kursusel sain raamatute vahendusel tuttavaks arhitektide Douglas Dardeni ja Shin Takamatsuga, kelle õhutusel armusin uuesti joonistamisse. Ülejäänud aja arhitektuuriõpingutest vaid joonistasin ega kasutanud arvutit pea üldse.

Õpetad Greenwichi ülikooli arhitektuuriosakonnas. Kuidas suhtud asjaollu, et arhitektuuritudengid joonistavad väga vähe, kui üldse?

See on loomulik areng. Tehnoloogia ja arhitektuur on kiiresti kaugele arenenud, ehitisi projekteeritakse praegu teistmoodi kui enne arvuteid. Joonistus- või vähemalt visandamisoskus on mulle siiski väga tähtis nii töös kui ka õpetamisel. Soovitan tudengitel hankida visandiraamat, mille abil saab mõtted kiiresti läbi proovida. Joonistamine ja visandamine võimaldavad disaini paremini kontrollida. Mõnikord on arvuti tarkvara niivõrd kõrgel tasemel, et teeb ise otsused tudengite eest ära. Kui tudengid toetuvad ainult joonestusprogrammidele, kaob kontroll loodu üle. Käega joonistamine on autentsem. Üldiselt on arvutisse ülekolimine siiski tavapärane progressi osa ja mul pole sellega probleemi.

Sinu loomingut on nimetatud paber­arhitektuuriks. Kuidas seda seletad?

Huvitav, sest ma ise ei nimeta oma tööd pea kunagi paberarhitektuuriks. Mõtlen endast rohkem kui arhitektist, kes joonistab. Tihti ei joonistagi ma arhitektuuri. Paberarhitektuur on sageli arhitektooniline, kuid minu joonistused pole ilmtingimata arhitektuurilised. Vahel siiski, aga see sõltub, mida ma parasjagu joonistan. Pean end pooleldi arhitektiks, pooleldi kunstnikuks. Või siis olen arhitekt, kes armastab joonistada.

Thomas Hillieriga tegutsete büroos Flea Folly Architects. Millele see nimi viitab?

Kui olin lõpetanud arhitektuuriõpingud, tegelesin umbes aasta ehtekunstiga, lõin mängulisi ja arhitektuurielementidega ehteid. Nii sündis nimi Flea Folly. Folly on mänguline hoone, millel ei ole kindlat funktsiooni – see on pelgalt ilus või skulpturaalne objekt. Flea ehk kirp viitab väiksusele, miniatuursusele. Nimetasime ka oma büroo nii, kuna tegeleme maketeerimisega, kuid me ei näe neid objekte makettide, vaid miniatuuridena, nii-öelda nukumajadena. Kui laps mängib nukumajaga, siis ta elab mängu ja majja täiesti sisse ega mõtle, et tegu on miniatuurse ehitisega. Meie ehitised kannavad sellesarnast mõtet, andes hoogu kujutlusvõimele. Need objektid on nagu kirbutsirkus – väikesed, aga päris. Või siis nagu bonsaipuu.

Kunstiakadeemias antud loengus mainisid, et arhitektuuri ülesanne on üllatada ja rõõmu valmistada. Kuidas see teie büroo arhitektuuriloomes väljendub? Millised arhitektuuriobjektid täidavad selle ülesande?

Meie büroo moto järgi peavad hooned mingil moel vaimustama. Töötame tihti lugude ja jutustustega. Nendeks võivad olla mängulised ja sürrealistlikud muinasjutud. Püüame neid omadusi ka arhitektuurile üle kanda. Üks meie viimatine töö on Kew botaanikaia paviljon Wakehurstis. See ehitati piirdepaneelidest, pajuvitstest ja heinast – materjalidest, mida on paviljoni ümber palju. Selles on midagi kaunist, kui objekt sulandub ümbritsevasse ja on valmistatud seal leiduvatest materjalidest.

Olen briti arhitekti Peter Salteri loomingu suur austaja. Ta räägib arhitektuurist väga elutargalt, haritult, mänguliselt ja meeldivalt. See väljendub ka materjalivalikus, näiteks kasutab Salter messingut, mis kindlatel kellaaegadel võluvalt valguse käes mängib. Salteri Osaka paviljon Jaapanis¹ on projekt, mille ma ikka ja jälle ette võtan. Selles ruumis on midagi eriskummalist, kuna Salter paigutas hoone fassaadi siseruumi ja konstruktsioonid tõstis fassaadile. Mul ei ole olnud võimalust seda kohapeal näha, aga olen paviljoni jooniseid ja fotosid korduvalt imetlenud.

Mulle meeldivad arhitektid, kes ruumi pea peale pööravad. Näiteks Renzo Piano ja Richard Rogersi kavandatud Pompidou keskus Pariisis, mis ei ole paberil projekt, vaid täiesti ehtne. See võlub, kui võetakse traditsiooniliselt hoone sees paiknevad elemendid, näiteks torud, ning eksponeeritakse neid eksterjööris. Imetlen projekte, kus normid on seatud kahtluse alla, neid püütakse eirata. Näiteks vene arhitekt ja skulptor Aleksandr Brodski ning arhitekt, disainer ja fotograaf Ilja Utkin. Nad on mu suurimad eeskujud. Jaapani arhitektuuriajakiri The Japan Architect korraldab rahvusvahelisi kujutletava arhitektuuri võistlusi. Venelaste konkursitööd sellele ajakirjale on suurepärased. Olen veetnud tunde neid töid vaadates ja joonistuse imet püüdes. Tahaksin külastada neid kujuteldavaid ehitisi, tahan, et need oleksid tõelised. Mida rohkem soovin, seda reaalsemaks need kujutlused ka muutuvad.

Grimm City on projekt, muinasjutuvestjate vendade Grimmide lugudest tuletatud miniatuurne linnapilt. Seda tudengitega intensiivse töötoa käigus loodut oled nimetanud arhitektuurimuinasjutuks, millest kumab läbi kirg muinasjuttude vastu. See miniatuurne maailm on mõjus nii lastele kui noortele. Mis oli projekti peamine mõte?

Grimm Cityl oli mitu tahku, üks neist hariduslik. Pean väga lugu arhitekt Shin Egashirast, kes õpetab Londoni arhitektuuriühingu arhitektuurikoolis². Õppetöö raames viib ta tudengid Jaapanisse, kust ta pärit on, ning korraldab mitmenädalasi töötubasid, mille käigus saavad tudengid disainida ja ehitada. Egashira viib tudengid institutsioonist välja ja on laiendanud haridusvälja mitteformaalsemaks. Töötubades ei panda hindeid ega väljastata tunnistusi, kammitsevad piirangud on kaotatud.

Grimm City oli minu katse teha samalaadne haridusprojekt. Ehitasime Grimm City valmis minu stuudios Saksamaal. Töötasime ja viibisime kogu aeg koos ning arutasime pidevalt, kuidas muinasjutud meie projekti mõjutavad. Olin just kooli lõpetanud ning Grimm City oli esimene projekt, millele pidin ka rahastuse leidma. Ega ma loomise ajal ei teadnud, mis on Grimm City tegelik eesmärk. Tahtsin, et meil oleks lõbus ning õpilased näeksid arhitektuuris ka muid väljundeid. Töötuba toimus vahetult pärast majanduslangust, paljud arhitektid olid töö kaotanud. Soovisin uurida, kas on võimalik luua vähem funktsionaalset arhitektuuri, mis ei pea olema kasutatav ega elatav.

Sind paeluvad kunstnike ateljeed ja sul endal on kaasaskantav stuudio.

Jah, sel on väike kaamera, mis filmib mu käsi, et tudengitel oleks võimalik näha suurel ekraanil, mida parasjagu teen.

Kasutan seadet peamiselt Green­wichi ülikooli esmakursuslastega, et nad saaksid näha mu visandeid ja makette. Soovin näidata, et ka kogenud spetsialistid eksivad. Kui ülesanne on luua kiiresti, umbes pooleteise tunni jooksul joonised ja visandid, siis on selge, et see pole piisav aeg millegi ilusa valmis tegemiseks. Ühtlasi näitan, et ajapuuduses olen sunnitud tegema kiireid otsuseid. Demonstreerin tudengitele oskusi, kuid teisalt näitan, et tööd tuleb teha ka siis, kui ei tea lõpptulemust. Tuleb lihtsalt peale hakata.

Kas soovid näha selliseid otsinguid teiste kunstnike ja arhitektide ateljeedes?

Kindlasti, kuna loomeprotsess on sama tähtis kui valmis teos. Ütlen sageli oma tudengitele, et eksimata ei ole võimalik sattuda tundmatutesse olukordadesse, mis lõpuks osutuvad huvitavaks ja arendavaks. Loominguline eksimine on väärtuslik, sealt tuleb edasi minna, et töö saavutaks ootamatu ja kõrgema kvaliteedi. Seepärast meeldib mulle vaadata kunstnike stuudioid rohkem kui nende teoseid, sest protsessi jälgimine on palju inspireerivam.

Stuudioruumid on tihti kummalised, eriliselt kohandatud looja natuurile ja tööharjumustele. Üks mu lemmikuid on Paul Cézanne’i ateljee Prantsusmaal Aix-en-Provence’is. Eriti vahva on ateljee tagaküljel asuv uks, mis on mõeldud vaid lõuendite transportimiseks. Uks on ühtaegu praktiline, mänguline, kummaline ja sürreaalne.

Liigume kaasaskantavatest stuudiotest portatiivsete linnade juurde. Sinu magistriprojekt „Uus-Malacovia“ („New Malacovia“) on kaasaskantav linn, mis on saanud inspiratsiooni kadunud Malacovia linnast. Sellest on 1980. aastatel kirjutanud Alberto Manguel ja Gianni Guadalupi fantaasiamaailmade kataloogis „Kujuteldavate kohtade sõnastik“ („The Dictionary of Imaginary Places“).

See projekt sündis samuti majanduslanguse ajal. Lõputöö pidi olema kas praktiline või teoreetiline uurimus, mina valisin viimase. Lugesin end sisse nukumajade ja bonsaiaedade teemasse. Mõtlesin endast kui arhitektist, kes kujundab miniatuurse maailma, kus on võimalik elada ja selle eest hoolitseda, justnagu hoolitsetakse bonsaide eest. Mõnikord kohtab elutubades väikseid kivimaastikke ja elanikud nimetavad neid aiaks. Mulle meeldib idee, et kuskil diivani kõrval on tükike arhitektuuri, mille eest saab hoolitseda.

Uus-Malcovia minilinna toiteallikaks on kartulid, mis salvestavad energiat. Kui kartuleid on piisavalt, siis on ka nii palju energiat, et süttiks lambipirn. See on mõeldud metafoorina: inimesed peavad muutuma leidlikumaks ning otsima võimalusi, kuidas jätkusuutlikumalt elada. Võib-olla ei peagi kogu arhitektuur olema inimese teenistuses, hoonet võib tajuda ka kujutlusvõime abil.

Võtame mänguraudtee. Mänguhoos võib ümbritsev reaalsus mitmeks tunniks kaduda. Väikeste rongikestega sisenetakse teise ruumi. Mulle on see väga oluline ja nii võiks olla kõigi täiskasvanutega. Lapsena on meil palju erilisi maailmu, mis suureks saades kaovad. Siin saab tõmmata paralleeli pillimänguga. Mõne instrumendi mängimine annab elule palju juurde. Mulle on oluline joonistamine, ilma milleta ma olla ei saa.

Rongimudelite motiivi kohtab palju laste- ja noortefilmides, tihti juhatavad need teed salamaailma, kus juhtub midagi maagilist.

Tõsi, mänguraudteid on kujutatud kui väravat teise dimensiooni. Kui olin laps, siis oli meil samuti raudteemudel, mille mu isa oli valmistanud. Minu arvates oli ta selle teinud lastele, mitte endale. Sellest on kahju, sest kui lapsed suureks olid saanud, ei arendanud ta seda edasi. Ükskord ehitasime isaga koos mu õele nukumaja. Isa jättis mulje, nagu oleksin suurema osa majast mina valmistanud. See mälestus on ilmselgelt mõjutanud minu arhitektuuritaju, aga ka suhtumist makettidesse.

Lapsepõlvele pühendatud muuseumis Londonis³ on palju hämmastavaid nukumaju. Täiskasvanud on nendest lummatud, vaatlevad neid kui uut asja ega mõtle, et ka endal võiks midagi sellist olla. See on laiem takistav asjaolu: miks me ei luba endal olla piisavalt mängulised? Enamik naudib selliseid asju ainult muuseumis või galeriis, kuid elus oleks rohkem rõõmu, kui koduski iga päev mängitaks.

Mis on sinu mänguraudtee, mis sind teise dimensiooni viib?

Tegelen naudingute ja mängudega pea professionaalsel tasemel, mistõttu võib müstika kergesti kaduda. See on osa töö olemusest. Mängin natuke kitarri, mis viib mind argipäevast eemale, erilisse kohta. Võiksin seda tihemini teha. Kitarri aitab reaalsusest ja ka joonistamisest välja. Film on teine väljapääs. Vaatan neid palju, võib-olla liigagi palju. Tihti jookseb mul joonistades mõni film taustal.

Taotled doktorikraadi Melbourne’i Kuninglikust Tehnoloogiainstituudist (RMIT). Keskendud joonistamisele ning su töö pealkiri on „The Droame“. Mida sa uurid?

Olen alles doktoriõpingute alguses. Tunnen end sama eksinult kui „Uus-Malcovia“ projekti ajal, mil tegin palju joonistusi, aga ei teadnud, kuhu suundun. Aga sel korral naudin tundmatut teekonda. Üliõpilasena see hirmutas, sest ollakse seotud hinnetega, praegu doktorandina on mugavam.

Uurimistöö käsitleb joonistamise dimensioone. Joonist vaadeldakse tavaliselt kahemõõtmelisena, kuid see on väga kolmemõõtmeline, sest paberil on paksus, grafiidil kaal. Neljandaks dimensiooniks on aeg, sest joonistamine võtab palju aega ja mõtted lähevad rändama. Lisaks on siin ka viies mõõde, millest üritangi kirjutada. See on rohkem metafüüsiline. Küsin, mis on see eriline maailm, kus arhitektid joonistades või makette valmistades elavad.

Mind huvitab joonistamise kehalisus seoses paberi tunnetamisega. Lisaks paelub mind see koht peas, kus ma joonistades viibin. Seetõttu mõtlesin välja sõna droame. Kui varem ütlesin perele, et lähen joonistama, siis see kõlas pealiskaudselt ega kirjeldanud, mida tegelikult teen. Sõnavarast oli õige väljend puudu. Nii panin kokku sõnad „unistama“, „kodu“ ja „rändama“⁴ ning sain mõiste droame, mis võtab kokku joonistamise olemuse. „The Droame“ on liitvaldkond, mis ühendab joonistamise ja mõtiskluse. Usun, et projekteerides, disainides või joonistades püüab autor oma loodusse sisse elada. Joonist tuleb käsitleda väravana kujuteldavasse maailma.

1 Peter Salteri projekteeritud paviljon Jaapanis Osakas. Joonised on leitavad aadressilt https://entirelandscapes.space/Osaka-Folly

2 Londoni arhitektuuriühingu arhitektuurikool, Architectural Association ehk AA.

3 Muuseum Young V&A avatakse taas 2023. aasta juulis.

4 Inglise keeles dream, home, roam.