Kas koopa maal või joonis?
Lähtun kolmest asjast. Kõige lähedasem, kuigi mitte olulisem tõsiasi on see, et meie kunstihariduses ja üleüldises suhtumises joonistamisse, selle õpetamisse ja joonistusoskusesse on sündimas nihe. Fotograafia täiustumine koos multimeedia- ja digitaalrevolutsiooniga lubab nüüd luua pilte, ka kunstiteoseid ilma joonistusoskusetagi, aitab pilditöötlemisoskusest. Nii peetakse joonistusoskust tihtipääle ülearuseks ja see on jäämas harvemaks ka kunstnike hulgas, rääkimata muude alade inimestest, kes üldjuhul enam joonistamist ei õpi. Võib meenutada, et veel XIX sajandi lõpul oli endastmõistetav, et bioloogid, geograafid ja etnograafid oskasid korralikult joonistada: teisiti ei oleks saanud jäädvustada seda, mida nad uurisid ja kirjeldasid.
Teine tõsiasi kuulub kokku esimesega. Nimelt on esimesed sõnumid, esimene info, mida meile on jätnud meie kauged esivanemad vanemast kiviajast, seotud nimelt joonistega ja skulptuuridega. Mõtlen koopapilte, luutükkidele kritseldatud kujutisi ja mitmest materjalist kujukesi, millest kõige esimesed võivad pärineda ajast umbes 40 000 aastat tagasi. Skulptorid on nüüdki enamasti hääd joonistajad (maalijad sageli ei ole), ju siis nõuavad mõlemad alad veidi samasugust vormitunnetust, arendavad inimeses samalaadi vormitunnetust ja üldistusvõimet.
Kolmas tõsiasi on seotud joone geomeetriaga ja psühholoogiaga. Joon pinnal, kahemõõtmeline joon on minimaalne võimalus midagi kujutada. Ühemõõtmeline joon, kus ei ole enam määratud punktide asukoht ruumis teiste punktide suhtes, ei väljenda midagi peale pikkuse, nullmõõtmeline punkt ei väljenda üldse midagi. Et orienteeruda keerulises keskkonnas, peab inimene nagu iga teine loom omandama võime-oskuse ?tõlkida? välisilma keerulised signaalid maksimaalselt lihtsateks, võime tabada asjade, teiste inimeste, loomade olulisi, iseloomulikke tunnuseid (jooni) ja neile siis adekvaatselt reageerida. Samal ajal ei ole jooned looduses eriti iseloomulikud: siin domineerivad pinnad. Jooned on juba meie ajus toimuva andmetöötluse tulemus, abstraktsioon. Seda ka siis, kui tegemist on pindade piiriga, piirjoonega. Nii on meie võime näha ja kujutada oma ümbruses jooni ja seda ümbrust joonte abil kujutada, joonistada, inimestena meie oluline tunnus, võibolla sama oluline kui meie keeleline võime. Võime ehk öelda, et saime inimeseks samavõrd seeläbi, kui õppisime rääkima, kui seeläbi, et õppisime joonistama.
Nii ei või inimese joonistamisoskust vaadata lihtsalt imitatsioonioskusena. Joonte abil oleme loonud teistsuguse, tinglik-märgilise, abstraheeritud ümbruse. Joonistamisoskus annab inimesele kõnekeele kõrvale teise, suurte võimalustega märgisüsteemi. Inimkultuuri edasine areng on nende kahe märgisüsteemi ühise arengu, vastastikuse mõju, interaktsiooni ja põimumise tulemus. See, et pääle nime oli asjal ka oma ?nägu?, ikoon, pilt, lõi võimaluse seda märki edasi lihtsustades jõuda ideogrammideni, sealt hieroglüüfideni ja viimaks alfabeetilise kirjani. Ideogramm on tekkinud ikka joonisest, mitte maalitud, värvide-pindade abil loodud kujutisest. Joonise, joone abil kujutamise tekkimine jääb meile hämaraks, nagu palju muudki inimese inimeseks saamise loos. Pole muidugi raske märgata joonistamise, joone tõmbamise seost meie käeliigutustega, ?estidega, mis saadavad ja illustreerivad kõnet, ning tantsuga, milles inimene samuti oma liigutustega joonistab ruumi kujuteldavaid jooni. Kauge, kuid võrgutava analoogiana võiks mainida Rootsi geograafi Torsten Hägerstrandi ideed inimese tervet elukäiku kujutavast ?elujoonest?, mis algab sünnipaigast ja ulatub katkematuna surmapaigani.
Loogiliselt võib joonist vaadata kui maali abstraheerimise, minimeerimise tulemust. Ajalooliselt näib aga joonis eelnevat maalile, kuigi mõlemate vahele on raske tõmmata selget eraldusjoont. Paleoliitilised kunstiteosed, mida sageli nimetatakse maalideks, võiksid kanda ka jooniste nime, kuna tihti on tegemist selgelt joonistatud kontuuriga või siis on kujutis lihtsalt ühevärviline, siluetlik. Ka hilisematel aegadel ei ole alati selge, kas ühe või teise teose puhul on õigem rääkida maalist või joonistusest. Nii on lugu hiina traditsiooniliste tu?ipiltidega, mida enamasti kutsutakse tu?imaaliks, kuid mida traditsioon ise seob kindlalt kirjutamisega. Varemalt kirjutasid ja joonistasid hiinlased pintsliga, kasutades mõlemal puhul pintslijoone varieeruvust. Õigem oleks ehk näha selles kunstiliigis midagi, mis on meie mõttes ühtaegu maal ja joonis.
Näib, et eel- ja varaajaloolist inimest huvitas rohkem tegelikkuse kujutamine lihtsate märkide abil, abstraheerimine kui otsene matkimine, naturalistliku illusiooni loomine. Nii paleoliitiline kunst kui sellised vanad traditsioonid nagu juba nimetatud hiina tu?ikunst või ikoonimaal kasutavad piiratud hulka märke, millest siis kombineeritakse teos, mis kannab endas mingit sõnumit. Selline kunstikeel on küllalt sarnane tavakeelele, mis samuti opereerib piiratud arvu sõnadega-mõistetega, mille abil siis tegelikkust kirjeldatakse.
Naturalistlik-matkivat kunsti iseloomustab eemaldumine abstraktsioonist, kunstikeele eemaldumine mõistelisest keelest ja lähenemine tunnetuse algsemale, aistilisele tasemele. Sellise suuna algmeid võib leida nii antiikkunstis kui Kaug-Ida kunstis, kuid järjekindlalt hakkab läänemaine kunst liikuma naturalismi poole renessansist alates. Siin kujuneb välja terve illusionistlike võtete arsenal perspektiivist värvikasutuseni ja chiaroscuro?ni. On loomulik, et nüüdsest saab kunstis erilise koha maal ja joonis taandub vaid maalile eelnevaks visandiks.
Fotograafia tulek tänapäeva kunsti on sama protsessi loogiline järg. Foto näib muutvat ka skitseeriva joonistamise tarbetuks. Nii see tõesti on, kui näeme kunsti põhiülesannet illusiooni loomises, mis just illusioonina peab kandma mingit sõnumit. Nagu teame, ei peatu protsess foto juures, vaid läheb edasi täiuslikuma illusiooni poole, võttes kasutusse multimeedia ehk kino, video ja kompuutri. Kunst muutub aina enam üheks teise, virtuaalse reaalsuse loomise vahendiks.
Sellise kiire ja silmipimestava arengu taustal võib tõesti tunduda, et traditsiooniline, kiviajast keskajani olemas olnud kunst on oma aja ära elanud ja temaga võiksid tulevikus tegelda vaid restauraatorid. Ometi kiusab mind mõte, et praegune kunsti multimedialiseerumine, kaugenemine lihtsatest märkidest, kaugenemine joonest ja joonistamisest ei pruugi olla ei paratamatu ega positiivne protsess. Kui joonistamisoskus, oskus kirevat värvilist tõelust näha ja kujutada lihtsate märkidena, tabada käeliigutuse, joone abil olulist ja iseloomulikku on olnud nii oluline meie inimeseks saamise, humaniseerumise käigus, kas siis ei ole vastupidine areng, tõeluse matkimine, illusiooni või alternatiivse aistilise tõeluse loomine viimati dehumaniseeriva toimega? Kõik uus pole tingimata hää, see kehtib igatahes mitmesuguste ?uusmoodustiste?, tuumorite kohta inimkehas. Kas ei kehti see ka mõnede uute arengute kohta inimkultuuris?
