Ühel pimedal novembriõhtul nädalake tagasi löödi Luxembourgis Eesti valitsuse koalitsioonilepingu kirstukaande järjekordselt tugevad naelad. Euroopa riikide ühise ja ühtlasi maailma suurima avaliku panga ehk Euroopa Investeerimispanga (EIB) direktorite nõukogu kiitis heaks panga uued laenupoliitika põhimõtted energiasektoris. Kaua oodatud ja aktivistide nõutud otsus lõpetada laenuandmine fossiilkütuseid kasutavatele projektidele, olgu nendeks elektri- või soojusjaamad, torustikud, terminalid vms, kukkus kompromissina välja loodetust pisut pehmem ja paari väikese tagauksega. Sellele vaatamata on see vahetult enne Madridis toimuvat ÜRO järjekordset kliimakonverentsi seni kõige kõvem muutustele teed rajav sõna rahamaailmast.
EIBs ei ole otsuste langetamiseks vaja konsensust, vaid piisavat enamust nii hääletajate arvu kui ka nende osaluse suuruse alusel. Kliimapoliitiline otsus langetati 19 poolthäälega, mis esindavad aga 90% kapitalist. Otsuse vastu olid, nagu ikka sellistel puhkudel, Poola, Ungari ja Rumeenia, hääletamisest hoidusid ehk jäid erapooletuks kuus pisemat liiget. Eesti, Leedu, Malta ja Küpros ei olnud rahul maagaasi investeeringute piiramisega, Austria ja Luksemburg aga sellega, et tuumaenergia projekte keelu alla ei pandud. Eesti ametliku positsiooni kehtestajad on rahandusminister ja valitsus.
Veel kevadsuvel võis Eesti valitsusel olla lootust, et ehk jääb otsus Saksamaa vastuseisu tõttu üldse tegemata. Roheline surve Saksamaa valitsusele, nagu ka roheliste erakonna toetus purjetab aga jätkuval tõusulainel, samal ajal käib alla maagaasilobi aastaid esindanud sotsiaaldemokraatide oma. Seega oli vaid päevade küsimus, mil Saksamaa hüppab uuendajate paati. Juba septembris, kui New Yorgis kogunes ÜRO peaassamblee, andis maailma suuremate kommertspankade vabatahtlik võrgustik teada, et 130 panka, sealhulgas Deutsche Bank, Citigroup ja Barclays, mille kokku 47 triljoni dollari suurune vara moodustab kolmandiku globaalse finantstööstuse kogumahust, kiitsid heaks vastutustundliku panganduse kokkuleppe, mis näeb ette fossiilkütuseid majandavatest klientidest loobumise. Samal ajal kuulutas Aafrika Arengupank, et kivisüsi ei saa sealt tulevikus enam sentigi.
See kõik peaks Eesti valitsuselegi teada olema ja seega ei saa mööda küsimusest, miks Euroopa ja kogu maailma suundumustega rõõmsalt kaasa minna ei taheta, vaid veidrat jonni aetakse. Andmata jäänud hääl ei mõjutanud seekord otsust, kuid andis meie partneritele järjekordselt teada, et Eestis on võimul globaalse kliimapoliitika rakendamisele vastu töötav valitsus. Iga meie partner ja liitlane peab päevikut, millesse pannakse käitumishindeid (peame sellist teiste kohta meiegi), ja suurem osa Euroopa riikidest pani Eestile sinna järjekordse miinuse. Hankisime seekordse täiesti tarbetult, sest Eesti positsioonil polnud otsuse sisule mõju ning vastutusest hoidumisega me endale sõpru ka ei võitnud. Kui mitte ehk jälle need Poola ja Ungari …
Hääletamisest hoidumine võib esmapilgul tunduda enese tõestamisena koalitsiooni energiapoliitika sõnastanud ettevõtetele, kuid nende fookus on tulemusel, mitte käitumisel. Ja kui tulemust pole, ei tule ka nii hädavajalikke annetusi võlgades siplevatele erakondadele. On omaette küsimus, miks energiavaldkonna ettevõtted üldse perspektiivituid plaane teevad ning neile aega ja raha kulutavad. Kui nad ise lehti ei loe, oleks valitsuse kohus neid informeerida, mitte aga neid pankrotiteel tagant õhutada.
Pärast EIB otsust (kindlasti keerab sellele oma vindi peale ka Ursula von der Leyeni juhitav Euroopa Komisjon) peaks valitsus oma koalitsioonilepingust kohe maha tõmbama järgmised laused: „Energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamiseks on vajalik regionaalse LNG-terminali rajamine Eestisse“ ja „Algatame õlitööstuse edasiarendamiseks tarviliku eelrafineerimistehase tasuvusuuringu ja rajamise Ida-Virumaale viisil, mis kaasaks investoritena kõiki huvitatud Eesti õlitootjaid“.
Regionaalne terminal on aastaid olnud Alexela kinnisidee. Regionaalse tähtsusega, aga mitte kohalik peaks terminal olema just sellepärast, et kvalifitseeruda kas ELi otse määratavale toetusele või siis saada võimalikult soodsat laenu (ja parimat annab just EIB). Kumbki rahaallikas pole enam saadaval. Kas pole üldse veidi imelik, et Eesti valitsus arutab maagaasi taristu arendamist, kui on ise Euroopas kuulus eeskätt Nord Streami gaasitorustikule vastuseisu tõttu? Eraettevõte võib teha, mida tahab, aga ega temalgi raha kotiga nurgas seisa ning kui globaalses panganduses kord on otsustatud oma fossiilportfell tühjendada, siis käib see kindlasti ka põhjamaiste pankade kohta. Loota võiks ehk kohalikele, kuid Coopist ja Bigbankist investeeringuks vajalikke sadu miljoneid eurosid kokku ei kraabi.
Üleilmse tubakatööstuse eeskujul on nafta– ja gaasitööstuse suurettevõtted juba ammu valinud kommunikatsioonistrateegiaks faktide varjamise ja tegelikult mikroskoopilise mahuga maineprojektide abil enese näitamise rohelise ja edumeelsena. Nii nagu tubakatööstus juba aastakümnete eest reklaamis end suurpanustajana tervise edendusse ja põllumajandustööliste heaollu, reklaamib naftatööstus end nüüd rohemajanduse eesrindlasena.
See kunst pole võõras Eestiski. Eesti Energia selle aasta III kvartali kahjumit põhjendades rääkis ettevõtte juht Hando Sutter nii liigutavalt ja vapralt sellest, kuidas just tänu Eesti Energiale ja Auvere jaama seisakule on riigiettevõte üksi suutnud täita riigile võetud kohustused kasvuhoonegaasi heitmete vähendamise alal, et igaühe rohelised kõrvad oleksid pidanud seda kuulates õnnest liikuma ja lehvima hakkama. Ajakirjandus peaks lõpetama selliste teadete vahendamise, sest üle ilma kehtib reegel, et kui fossiil räägib, siis turundab (ehk luiskab), kui vaikib, siis toodab korvamatut keskkonnakahju. Järelikult peaks ajakirjanduslikku huvi pakkuma vaid teemad, millest fossiilkütuste ettevõtted sugugi rääkida ei taha.
Eesti Energia ja VKG ühisunistuse järgi peaks Eestis põlevkiviõli rafineerimise tehas valmima viie aastaga, mis tähendab, et tegelikult läheb kaks korda kauem aega, seda eeldusel, et valitsus toetab projekti sadade miljonitega. Mis selle kümne aastaga maailmas juhtub? Iga üleujutus Inglismaal, tulekahju Hispaanias, Californias või Austraalias, löögid põllumajandusele Itaalias, Kreekas ja mujal paneb nende maade valijad nõudma valitsustelt aina kiiremaid ja järsemaid kliimapoliitilisi otsuseid. Tähendab, lootust, et rahandusasutused teeksid kannapöörde ja muutuksid jälle fossiilkütustelembeseks, ei ole. Raha fossiilenergeetikale leidub sama palju kui vett Sahara kõrbes. Seega ei tohiks ükski valitsus enam sekunditki kulutada mõtisklustele rahvusliku õlitööstuse arendamisest ning selleks maksumaksjatelt raha väljapetmiseks. Selle asemel oleks ilus kuulda ausat ülestunnistust, et koalitsioonilepingusse said koostajate piiratud teadmiste ning maailmataju tõttu kirja õnneks teostamatud asjad.
Juba enne valimisi oli näha, kui suurte raskustega väljuvad valitsusparteid ja nende juhtivad liikmed inimtekkelise kliimamuutuse totaalse eituse faasist. Praeguseks on eituse asendanud vaikiv vastupanu Euroopas valitsevatele suundumustele. Pika hambaga ja viimasel hetkel tehakse ära miinimumnõuetele vastavad otsused, mida vältida ei saa. Avalikkuse ees kliimapoliitikast rääkivate ministrite kehakeelest on selgelt näha, kui vastumeelne on neile see teema (ja laiemalt tehnoloogiline progress). Kuna kliimapoliitika ei kao ning jääb valitsustele veel aastateks peateemaks, siis on paratamatu küsida: miks te üldse peate ametit, kui põhitöö on teile nii vastumeelne? Ehk oleks mõistlik vabastada kohad neile, kes usu, innu ja veendumusega lahenduste kallal töötaksid? Ma ei arva küll, et praegused opositsionäärid Eesti energiamajandusse otsustava murrangu tooksid, aga võiks ju katsetada ka nn tehnokraatide või spetsialistide valitsusega. Teadmiste puudust ju Eestis ei ole.
EIB andis teada, et kavatseb kuni aastani 2030 Euroopa energiasektorisse anda kuni triljon eurot. Eesti proportsionaalne saak sellest oleks kuni kaks miljardit eurot, mille eest saab rajada kasumlikke tuule- ja päikeseparke suurema koguvõimsusega, kui Eesti tarbijatele vaja. Aga seda peab tahtma, mitte jonnima.
