Johanna Ross

on ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja.

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?

Eesti kultuuripoliitika niihästi suurim õnnestumine kui ka suurim oht on see, et meil on vähemalt teatud traditsioonilistes valdkondades üsna tugevad riiklikud toetusstruktuurid, sealjuures eri riigikordadest kokku korjatud ja alles jäetud. Kultuuriajakirjandus on teiste maadega võrreldes heas seisus, kulka toetab kirjastamist, paistab, et teatril ja filmil ei lähe ka teab kui halvasti.

Olen nimelt täiesti veendunud, et kultuuri on kõige parem teha siis, kui raha peale ei mõelda. Üldse ei mõelda, mitte üheski võtmes. Teatud määral riiklik toetus seda võimaldab. Ja eriti väikses riigis on see toetus hädavajalik. Kuid selle juures on ka ohte, ja märksa subtiilsemaid ohte kui juhtumid, kus riigi raha eest antakse sisse selge ideoloogiline tellimus.

Kõigepealt võib riiklik toetus tappa bürokraatiaga. Teaduse pealt on praegu hästi näha, missugune vaimse ressursi raiskamine on see, kui inimesed on sunnitud üleliia palju rahast mõtlema ning oma tegevust rahaliselt kirjeldama. Kultuurivaldkonnas minu meelest asi nii hull ei ole, küll on see muide suurim probleem kirjanikupalga juures – ilmtingimata on kirjanikud äraelamise ära teeninud, aga sellest ei peaks nii palju rääkima, mis siis, et see toimib ka reklaamina. Edasi, juba millegi süsteemse toetamisega teeme me alati karuteene millelegi muule, kultuuri juures näiteks vähem traditsioonilistele valdkondadele, žanridele või avaldumisvormidele, mis ei pruugi lihtsalt pähe tulla. Ja viimaks kujutab toetamine enesest isegi toetatavale mõningaid sisulisi ohte. Vahel kurdetakse, et see rikub teatud mõttes ära spontaanse kultuuri, laseb manduda, tapab tõelise. Igatahes sõltub riiklikult toetatud kultuur vähem publikust, mis samuti võib teha nii head kui ka halba.

Arvan, et praegu on asjad üsna hästi, aga neid pingeid ei tohi ära unustada.

Sirp keskendub sel aastal kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.