Oli kord jõekäär Lõuna-Eestis ja talu, kus kasvas kuus last. Kolm venda sattus sõjakeerises välismaale. Nad ei näinud enam oma kodu ega vanemaid, vaid rajasid elu kaugel teisel pool maakera. Tagasi said nad tulla alles aastakümnete pärast, külla taas iseseisvale Eestile. 

Kolm ülejäänud last, kaks tütart ja poeg, jäid Eestisse, elasid üle Nõukogude võimu. Üks tütar oli mulle vanaema, teine vanatädi. Vanatädi jäi tallu elama, üksi. Teised käisid abiks heina tegemas, kartuleid võtmas, loomi talitamas. Sügaval sisimas ei maetud lootust, et kord tulevad kõik sinna taas kokku. See talu jäi mu koduteele ja põikasin sageli koolist tulles möödaminnes vanatädi juurde sisse. Ta kostitas kohviga – lahustuv Nescafé, mida üks vanaonudest välismaalt saatis, oli tollal peen haruldus.  

See koht kuulub nüüd teistele, võõrastele inimestele, ja on kõvasti muutunud. Vanu hooneid enam pole, rajad on võssa kasvanud, maastikud saanud teised mustrid. Igal suvel käin sealt siiski läbi. Seekord käisin koos hulga inglise keelt rääkivate inimestega –Austraalias ja Inglismaal elavate sugulastega. Laiendatud perekokkutulek – extended family reunion. Valitses suur rõõm kohtumisest, aga natuke ka kipitas kurgus – mis kõik oleks meil võinud olla … Oleks pidanud olema! Siin, selles kohas, kus nüüd nemadki tahtsid tabada esivanemate jälgi, hingata sama õhku, vaadata jõe voolu ja käärusid, et äkitselt taibata, kust nende nimi tuleb.  

See koht oleks ilma minu inimesteta lihtsalt üks jõekäär. Koos inimestega asub minu koht aga kuskil seal ajas ja ruumis, kus ma kooliteel vanatädi juurde sisse põikasin. Võib-olla ka veelgi varasemas ajas, mil nad kõik seal elasid ja toimetasid. Aga ka nüüd ja tulevikus, kui tuleme üle maailma kokku, et näha üht jõekääru, kust kõik alguse sai. Lood räägime küll inglise keeles, aga kõige pisemal sugulasel on sinised silmad – nii nagu selle talu lastel ikka olid.