Sirp: Mida Joachim Herzi raamatukogu endast kujutab, kellele võiks see huvi pakkuda? 

Kristel Pappel: Esimene oluline valdkond on kahtlemata muusika ja muusikateater, siin on skaala väga lai, alustades klassikalisest saksa muusikateooriast ja -ajaloost (Riemann, Schering, Adler jt) ning lõpetades uusimate muusikateatri uuringuga (peamiselt Berliini ja Müncheni koolkonnalt). Sinna vahepeale mahub väga väärtuslik Wagnerikirjandus – raamatud, mis Eestis valdavalt puuduvad, aga mis on tänapäeva Wagneritõlgenduste aluseks –, samuti Mozarti-, Verdi-, Straussi- ja Bergi-käsitlused. Seda rida võiks kindlasti jätkata, mis kõik on muusikapoolelt eriline ja oluline – iga uut lavastust ette valmistades hankis Jochen ka suure hulga taustkirjandust, mitte ainult heliloojat  ja tema muusikat käsitlevat, vaid ka filosoofilist, ühiskonna- ja kultuuriloolist. See kõik ühendus lõpptulemuses tema fantaasiaga. Mõningaid edukaid lavastusi tuli tal eri teatreis korrata ning nii kujunesid välja suured materjalikogumid ehk lihtsalt öeldes kastid, mida ta nimetas Gigantical’ideks. Nii oli meil näiteks „Butterfly”-Gigantical, „Salome”-Gigantical jt. Aga need koos väga väärtusliku kirjandusega sai endale Berliini Kunstide  Akadeemia arhiiv, see oli osa lepingust.     

Kes lepingu sõlmisid?     

Siin oli kolm osapoolt: minu ülimalt ettenägelik mees sõlmis selle juba 1998. aastal Berliini Kunstide Akadeemia arhiiviga ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga. Õnneks siis! Praegu olnuks nii kulukaks ettevõtmiseks  hoopis keerulisem nõusolekut saada. Berliini Kunstide Akadeemia koondab enda alla eri kunstialade silmapaistvaimad esindajad ning nende pärandi säilitamine on arhiivi üks ülesandeid. Siin on Walter Benjamini, Heiner Mülleri, George Groszi, Mary Wigmani, Walter Felsensteini jt isikuarhiivid. Paljudel juhtudel kogutakse materjale juba nimeka isiku eluajal, kui ta on nõus, nimetagem siin näiteks Günter Grassi, Maia Plissetskajat, Peter  Konwitschnyt. Sama oli ka Joachim Herziga. Niisiis, ta andis oma rikkaliku arhiivi Berliini akadeemia käsutusse, vastuteeneks aga oli tema raamatukogu transport Eestisse, kui teda ennast enam pole. Muidugi tekkis mul nüüd arhiivitöötajatega sõbralikke arutelusid, kas mingi Jocheni käsikirjaliste märkustega raamat või noot kuulub rohkem arhiivile või pigem Tallinnasse. Veritseva südamega pidin paarist asjast loobuma, aga üldiselt läks kõik leplikult. Paratamatult peame arvestama sellega, et Jocheni raamatukogu tullakse siia uurima – mida ta luges, kuhu midagi märkis jne. Juba praegu küsitakse minu käest vähemalt kord kuus materjale magistri- ja doktoritöödeks, mis ühel või teisel viisil seotud Jocheni lavastustega või teoreetiliste artiklitega.         

Tuleme tagasi küsimuse juurde, mida Herzi kogu veel sisaldab.       

Jochen oli väga laia silmaringi ja mitmesuguste  huvidega looja. Ta kuulus veel sellesse entsüklopeediliste isiksuste põlvkonda, kes püüdsid haarata sügavuti paljusid elu- ja kunstiavaldusi. Jochen lihtsalt pidi kõik teada saama, uudishimu oli tema erakordse vaimuvärskuse üks mootoreid. Teda huvitas kõik, mis puudutab elusolendeid, universumit, ühiskonda: keeled, teoloogia, bioloogia ja loomade käitumine, ajalugu – eriti vanad kultuurid ja sotsiaalajalugu, ta oli  Le Goffi ja Duby suur austaja. Ilukirjandust luges ta vähem. Siin oli muidugi erandeid, nagu antiikautorid (klassikaline kreeka ja rooma kirjandus oli üks ta nõrkusi) või Goethe – „Fausti” tsiteeris ta sageli peast – või Bulgakov. Jocheni viimasel lugemise soovisedelil olid Camus ja Sartre, kelle paari teost ta tahtis üle lugeda kõrvuti uue raamatuga islandi müütidest Wagneri „Nibelungi sõrmuse” allikana.  See kõik näitab tema mitmesuunalist, aga samas väga süstemaatilist raamatute hankimist. (Ma ei taha öelda „kogumist”, sest ta ostis raamatuid lugemiseks, teadasaamiseks.) Tema raamatute teine kõige suurem valdkond on kujutav kunst ja arhitektuur. Tõenäoliselt oli talle kui teatriinimesele just visuaalne elamus – kompositsioon, värvid, valgus, karakterid, olustik väga tähtis. Ärgem unustagem ka, et ta kasvas üles kunstilinnas Dresdenis ja ta vanaisa oli olnud Meissenis portselanimaalija. Jochen käis igal võimalikul juhul näitustel ja galeriides ning teda eriti köitnud väljapanekute puhul ostis muidugi kaasa kataloogi, nii et osaliselt kajastab ta raamatukogu ka seda, mida umbes aastatel 1960–2010 näitustega tematiseeriti Dresdenis, Londonis, Zürichis, New Yorgis, Viinis, Berliinis … Loomulikult olid tal oma lemmikud, kes sugugi ei pruukinud kuuluda  peavoolu. Üldiselt algasid tema huvid Mesopotaamiaga ja lõppesid Andy Warholi põlvkonnaga, aga ta oli alati avatud kunstile, mis oli vaimukas ja fantaasiarikas.       

Oluline praktiline küsimus – mis keeles need raamatud on?         

Peamiselt saksa keeles, aga on ka ingliskeelset kirjandust, samuti raamatuid itaalia ja prantsuse keeles. Ma siiski ei arva, et intelligentsele inimesele võiks keel takistuseks olla. Vajadusel jõutakse ikka asja tuumani. Ja  mis muusikateatrit puudutab, siis selle uurimine saksa keeleruumis on angloameerika omast pigem ees. Jocheni annetus täidab eriti hästi just seda lünka, mis valitseb ajavahemikus 1945– 1990 ilmunud raamatute osas, aga olulisi väljaandeid leidub tema kogus ka järgmistest kümnenditest. Jocheni raamatukogu ei ole Eestis päris tundmatu suurus, sellega on tutvunud ja heakskiitva hinnangu andnud  mitmed eesti intellektuaalid, nagu EM TA muusikateaduse osakonna juhataja Urve Lippus, raamatukogu juhataja Ilvi Rauna ja Tallinna Kunstihoone juhataja Harry Liivrand. Aga plaadikogu? Räägi palun sellest lähemalt. Kogu koosneb CDdest ja heliplaatidest ning pärineb samuti samast ajavahemikust. Ka siin on esimesteks raskuspunktideks ooperid, mis Jochen lavastanud, nendest võib olla mitu salvestist, näiteks „Parsifalist”, mille  ta tõi lavale Londoni English National Operas, on viis interpretatsiooni, Alban Bergi „Lulust” kolm jne. Aga Jochen ei kuulanud ainult vastavat ooperit eri tõlgendustes, vaid ka autori teisi teoseid, olgu see Mozart, Dvořák või Ligeti. Plaadikogu teine alustala on varane muusika ajastuteadlikus esituses, Jocheni suur lemmik oli David Munrow oma ansambliga ja teised selleaegsed tegijad, aga muidugi ka praegused. Juba enne meie  tutvust oli tal paar Hortus Musicuse plaati. Väga hindas ta Glenn Gouldi. Kokkuvõttes võiks aga öelda, et ka plaatide puhul kehtib süstemaatiline mitmekesisus ja huvi „marginaalsete” nähtuste vastu. Jochen kuulas meelsasti jazzi, spirituaale, Ladina-Ameerika muusikat, Mike Oldfieldi, muusikale, nn maailmamuusikat oma eri ilmingutes, Portugali barokkheliloojaid … Jochenil oli kombeks päev lõpetada muusikaga, mis aga mingil juhul ei tohtinud olla nii tuntud kui Chopini nokturnid („Neid võib ise klaveril mängida”) või Brahmsi keelpillisekstetid.       

Kus hakatakse Herzi raamatukogu hoidma ja millal saab seda kasutada? 

Üks Joachim Herzi tingimusi oli, et tema raamatukogu jääks tervikuks ja et seda hoitaks meie muusikaakadeemias spetsiaalses ruumis või ruumides. Niisugust nõuet toetas Berliini Kunstide Akadeemia arhiiv, sest Herzi kogu näol on tegemist ka väärtusliku uurimisobjektiga. Samas pidas Jochen väga tähtsaks kättesaadavust avalikkusele. Kuidas seda kõike ühendada? EM TA praeguses majas vastavaid ruume ei ole. Omaette Herzi tuba on kavandatud EM TA uude suure  kontserdisaaliga juurdeehitusse – me kõik loodame väga, et see teoks saab. Herzi kogu saab olema avatud kindlatel päevadel ning laenutamine toimub teiste trükiste ja plaatidega sarnastel alustel. Nende õnnelike hetkedeni kulub paraku veel aega. Täna pärastlõunal, kui Herzi raamatukogu on Tallinna saabunud, tassitakse 12 kasti eriti tähtsate raamatutega EM TA peahoonesse Rävala puiest
eel ning meie spetsialistid alustavad  nende kataloogimist, samuti võetakse peatselt töösse helikandjad. Ülejäänud 246 kasti maabuvad ajutises hoidlas, ent ka neid trükiseid hakatakse järjest kataloogima. Nimekiri Herzi annetatud materjalidest saab loodetavasti valmis aasta lõpuks ja avaldatakse seejärel EM TA raamatukogu kodulehel. Mul on väga hea meel, et Joachim Herzi vaimne pärand on jaotatud Saksamaa ja Eesti vahel: Saksamaal arhiivis tema kirjavahetus,  režiiklaviirid ja -märkmed, 126 lavastuse kavalehed jms, Eestis aga tema kire ja uudishimuga loetud raamatud ning kuulatud plaadid.