Sedakorda väljub visuaali väljaviskamine märgatavalt laiemale pinnale, kui seda on ühe näituse kontekst. Võib öelda, et just selles väljaviskamises ilmubki JIM’i kaubamärk. Nad on analoogset tehnikat rakendanud juba pikka aega ja märgatava efektiivsusega.

Mis seos on galeriis olemisel digitaalia ja valge inimese väljamõeldud elektrooniliste seadmete ja igasugu muu tehnoloogilise kila-kolaga? Otsene. Pole mingit vahet, kas sa seisad liivast või digitaalsest koodist laial lagedal. Kas sa oled relvastatud harpuuniga või seoselagundajaga. Kas sa sõidad põdra või kuang-viiruse seljas. Millisesse suunda ma peaksin osutama? Kuidas sa loodad sellest aru saada, stupid white man?

Ma seisan teadvuse äärel ja vaatan alla. Mul on suitsevast malmist nägu ja ma suundun kogu aeg mitte kuhugi. Ja siis veel: kolli ei tohi niisama, ilmaasjata teha. Võib kere peale saada. Ja malakas peab ikka kaasas olema kui tühja pärast välja lähed. Siis ei eksi ära.

Itaalia marmorikaevandustes elab mees, kes puurib 1000-dollarilisi auke. Pinhole’e. Mida väiksem auk, seda kallim. Auk pannakse toki otsa. Ja siis läheb kammaijaa lahti. Eimiski mahub sealt vaevalt läbi, takerdub servadele, difraktsioon väänab ta oinasarveks. See on jõhker kaadervärk, kui seda vaadata valguse vaatepunktist. Läbi valguse silmade. Aga pilti ei tee ta halvemini kui kõveraks aetud klaas.

1000-dollarilisest august läbikukkumine on valguse jaoks sama mis JIM’i seisukohast laskumine galeriisse. Koordinaattelje suund ja tähistus ei mängi selles protsessis mingit rolli. Sunnikud, vähem mõelda, rohkem pilti teha. Kunst on siinsamas, inimesed on tema sees. Kunstis. Nüüd ei jää üle muud, kui oodata. Tähendused ilmuvad plaani alles hiljem, hulga hiljem. Nad tulevad nagu ilmutused, ainult et nemad ei kuuluta kuutõve tõde. Assotsiatsioon on läbi lõigatud. Galerii uks avaneb ja sulgub, ja siin ei kehtestata mitte midagi.

Ühesõnaga, “3” on avatud süsteem ja laseb endast ilma südametunnistuste piinadeta teha teoreetilisi üldistusi (mis ei ole kunsti puhul just tavaline olukord). Ometi kord on lahendatud probleem, kuidas teha nii, et silmist läinud asi ei kaoks kohe hääletult ja märkamatult. Paks kiht digitrükki neelab asju paremini kui soo eksinud teekäijaid. samamoodi neelab “3” piltide ja mõtete tähendusi. Seda näitust võib pildistada, sest ta on toorelt visuaalne, ja temast võib välja korjata parvede kaupa tunnetuslikke viiteid, mida JIM sinna üleüldse pannud polegi.

Näitus jääb avatuks kuni 18. aprillini 2009.