Ta on sündinud 1966. aastal Saraatovis, kus lõpetas teatrikooli, on täiendanud ennast Oleg Tabakovi juures. Ta on mänginud Hamletit, rollide galeriis on vene kultuuri märgilised tegelased Dostojevski, Tšehhovi, Gogoli jt teostest nagu vürst Mõškin, Lopahhin, Ivan Karamazov, Hlestakov, Treplev. Jevgeni Mironovil on oma teater Moskvas – Rahvuste teater (Teatr natsii), mille ülesehitamine käsil. Sealsamas on dramaturgiks teatrikriitik Roman Dolžanski.
Kas tunnete konflikti näitleja ja teatrijuhi rolli vahel?
Jevgeni Mironov: Kas nüüd konflikti, aga näitleja armukadedus on suur. Mu elu õnnelikumad hetked on laval. Aeg, mis kulub teatrijuhi kohustustele, on näitleja jaoks raisus. Seitsesada mõtet on peas seoses ehitusega: kust leida raha uuteks projektideks, sponsorid, eelarvekärbe, vaja helistada majandusministrile, sest teatri remondiraha on külmutatud jne. Kogu see õudus kaob etenduse ajaks, pärast seda hakkab jälle pihta. Etendus – see on kõige õnnelikum aeg, sest olen üleni selle sees, etenduse niidistik oma armastuse ja eluga mässib mu endasse. Ja, mis peamine, ma tunnen mängureegleid. Aga teatrijuhi mängureeglid on mulle võõrad. Kolm aastat õpin juba, aga ikka ärkan hommikuti küsimusega, milleks mulle kõike seda vaja on. Aga, jah, siis tuleb esimene telefonikõne – raha jälle kadunud, kuidas nii! – ja siis olen jälle neil rööbastel. Ainus, millega seda jama suudan põhjendada, on see, et alustatu tuleb lõpule viia. Eks pärast paistab. Aga on tekkinud ka sponsoreid, kes pole päris kõlupead, saavad asjast aru ja kui päris lõpuni ei saa, siis teevad vähemalt publiku reaktsiooni järgi järelduse, et kultuuri tuleb toetada.
Kes teab, äkki Putin kiidab või saad ennast ajalukku kirjutada. Kui mina sponsoritega suhtlen, kinnitan neile ikka, et saate kõik oma nimelise kuldtahvli teatri graniitseinale. Ja kui ma niiviisi kõnelen, siis ma tõesti usun seda nagu vürst Mõškin. (Vali naer.) Teisest küljest on tegu ülihuvitava perspektiiviga. See, mida teen, ei ole ainult uus teater vaid ka uus struktuur, uutmoodi haridus, rahvuslik keskus. Me ei rekonstrueeri Rahvuste teatri hoonet, vaid ehitame kõrvale ka teatrikeskuse, kus on raamatukogu, kool, 250kohaga mängupaik. Tahame luua paiga, kus nimekad lavastajad üle maailma saavad lavastada, lisaks tuleb rahvusvaheline festival. Roman Dolžanski: sellel teatril ei ole oma näitetruppi. Näitlejatega teeme rollilepingud. Praegu peame läbirääkimisi Nekrošiusega lavastamise asjus.
Kuidas sattusid kokku Alvis Hermanis ja „Šukšini jutustused”, millised on näitleja esimesed tundmised selle materjaliga töötades?
Laval elame päris elu, aga kõik toimub aegluubis, sisened nagu hüpnoosi all sellesse ellu, võtad omaks ja armud oma tegelasse – nii võiksin kirjeldada „Šukšini jutustuste” näitlejatunnet. Hermanis ei üllatanud mitte niivõrd oma originaalsuse kui usaldava kindlusega. Tahtsin väga temaga töötada, mõte oli kutsuda ta meie teatrisse, aga Šukšini pakkus tema ise välja. Meie oleme neid jutte juba unustama hakanud. Hea nõukogude autor oma koduste ahjutaguste ja külapinkidega, see kõik peaks olema jäänud minevikku. Millise õppetunni Alvis meile andis, õnnelik juhus! Selge see, et Šukšin on suur kirjanik. Aga täna on see tõesti tabamus kümnesse, sest on kohutav headuse, avatuse ja lihtsuse defitsiit. Kui ma teid ei armasta, siis ma teid ei armasta – nii ongi. Selles on ilu ja suur annus tervist. Meie oleme megapolise inimesed, valdame keerulisi kombinatsioone, sirame ja särame, aga maal pole sellega midagi peale hakata. Enne lavastusperioodi sõitsime sinna Altaisse, Šukšini maile, suhtlesime kirjaniku naabritega ja klassivendadega.
Kas leidsite ka prototüüpe?
On üks tegelane Gleb Kapustin (Tallinnas seda lugu ei mängitud), kes isegi solvus Šukšini peale, kuigi teda lohutati, et oled kuulsaks saanud ja kirjanduslukku pääsenud. Päev enne ärasõitu tegime külas peo. Katuni jõgi küla all on külm ja lõputu, kitsake, kivise põhjaga. Sättisime sinna jõe äärde laua, kogu küla tuli peole. Lähen mina mööda külatänavat ja näen, tuleb mees ja tirib enda järel suurt vankrit, sellist, mis hobusele sobilik vedada. Seal on kartulid. Pakun abi. Ei ole vaja. Palju on teid igasuguseid abilisi. (Mironov hakkab rolli tegema!) Mulle tundub see intonatsioon tuttav. Kutsun meest külapeole. Oleme Moskvast tulnud, räägin talle. Ma tean teist kõike! No seda enam, tulge palun. Tuligi meie peole, istus algul eraldi, pärast võttis viina ja tunded võtsid mehe üle võimust. Siinkohal lähevad näitleja Mironov ja kriitik Dolžanski vaidlema, kas jutustuse kangelane Kapustin ja külamees Kapustin on ikka üks ja seesama. Vaatajana arvan, et Mironov lihtsalt uskus selle mehe Kapustiniks, mängis ta seda tegelast briljantselt, see oli Moskvas nähtud „Šukšini jutustuste” üks kõrghetk: lugu külamehest, kes armastab kõigile linnastunud kaasmaalastele koha kätte näidata. Näitleja usk on vägevam kui kriitiku argument – ilus vahepala intervjuu keskel!
On selles loos teie arvestades ka nõukogude nostalgiat?
(Paus ja teatraalne ohe.) Elu seal mail pole ju palju muutunud. Moskva ja Piiter, suured linnad on muutunud, aga südamaal näevad nad ainult TV-uudistest neid muutusi ja ehitamisi. Nii nagu oli, nii on neil ka jäänud. Jumal tänatud, seal pole ka mingeid Šukšini pronkskujusid, graniidist ja marmorist paraadmemoriaale. Kõik on lihtne ja normaalne. On talu, kus ta sündis, natuke läti või eesti talumaja moodi, kenasti ära värvitud. Alvis rääkis loo Gleb Kapustinist, kes, tuleb välja, ei olegi Gleb Kapustin. Küsib Alvis mehe käest, kas küla jääb, kui kõik aina muutub. Šukšinil on küla selline soe ja hea paik, linn vastuoksa on kuri koht, kus solvatakse inimest. Vihaalused on müüjad, keda ta ei salli, nagu selles saabaste loos, kus müüja ei taha mehele saapaid näidata, peab teda näljarotiks. Mees kiuste ostab need saapad, terve kuupalga kulutab sellele. Šukšini klassikaaslasest külamees ütleb, et külaga on lõpp.
Mis põhimõtte järgi valisite lugusid lavastusse?
Oli rohkem lugusid, aga lavastusel on piirid. Kahju on mul näitleja Fjodor Kraist loost, poisist, kes armastas isetegevust, mängis ühte väikest rolli. Esietendusele tuli kogu suguvõsa vaatama, see oli tööstusteemaline näitemäng, poiss ütleb oma repliigi ja ei lahku lavalt. Kaasnäitlejad üritavad teda lavalt minema saata, et looga edasi minna. Aga poiss seisab kangekaelselt ja hakkab arutama, kui halvasti me töötame. Seletab ja seletab, lavastaja on õuduskrampides! Lõpuks anti poisile kui kõige siiramale osatäitjale esimene preemia. Selline armas lugu, aga pidime loobuma lavastusterviku huvides. Kõik lood on ju väikesed lavastused ühe suure lavastuse sees. See nõuab näitlejalt nii füüsilist kui vaimset jõudu päris palju, kõik mängime laval kümmet eri rolli, tõsi, Eesti gastrollil mängisime üheksat lugu.
Kas Šukšin on teatrile raske autor?
Jah, ja ka filmitegemiseks. Tema siirus ja niiöelda alastioleku aste nõuab partnerilt palju. Kogu aeg on laval hirm valetada ja võltsiks pöörata. Hermanis andis meile õnneks teise lähteülesande: olete moskvalased, täna siin ja praegu vaatate sellele kõrvalpilguga, jälgite ja kujutate seda olukorda ette. (Mitte nagu Dodini „Vennad ja õed”, kus näitlejad juba 20 aastat elavad Abramovi maailmas.) Pärast meie lavastust algas Šukšini buum Moskvas ja Piiteris. Kui ma vaatan nende innustunud lavastajate eelmisi töid, on selge, et Šukšini lavastades nad oma kaela murravad.
Kuidas saab üks lätlane õpetada venelasele venelase mängimist? Oli Hermanisel oma spetsiifiline meetod teiega töötades?
See õppetund oli vastastikune. Esimest korda töötas Hermanis vene näitle
jatega. Vene näitlejaid on ta lavastustes ennegi mänginud, aga töö vene trupiga oli esmakordne. Meie olek selles lavastuses ei vasta realistliku või psühholoogilise teatri tavadele. Selle teadmisega kujundasime lavastuse peajoone. Meie suhtleme laval tihtilugu üksteisele silma vaatamata. Alvis tõi eeslavale pika külapingi, tagaseinas Šukšini küla tänaste elanike portreed. Kogu tegevus käib sellel pingil, meil ei ole mingeid igapäevaseid esemeid, mille taha ennast peita, millega toimetada. Mingeid abistavaid detaile pole käepärast, ainult jutustus ja kujutlus. Teen suitsu, ja ma tunnen, nagu suitsetaks, tegelikult on see vaid kujutluses. Niisiis kirjutasid mängureeglid meile ette ka kindla füüsise ja lavakäitumise. Lavaseadused töötasime välja proovide käigus. Nii ka kostüümid. Alguses pidime olema trikoos, siis musta ülikonnaga, lõpuks jõudsime värvideni. (Vaimustub täie vaardiga.) Kujutage ette seda lillevälja!
Kuidas on vene teatristampidega, kas Hermanis kõrvaldas ka neid?
Need ei olnud vene teatri, pigem Šukšini lavastamise stambid: igasugune lihtsustamine, külaolme, vildid, samovarid jm.
Vahendanud Maris Johannes
Jevgeni Mironov andis intervjuu 12. oktoobril Tallinnas Vene kultuurikeskuses