Mis muusika see on? Džässmuusika staatus Eestis (ja veel mitmel pool mujal) on ebaselge. Paljud hindavad seda väga kõrgelt, nautides interpreetide oskust improviseerida ja muuta seeläbi iga kontsert ainukordseks. Teistele on see vaid nn kerge muusika, mille mängijad peidavad end improvisatsiooni nime taha (à la „mängivad vaid seda, mis välja tuleb”). „Jazzkaar” on olnud džässi maine tõstmisel väga olulisel kohal, meelitanud kontsertidele ka muusikakaugemaid inimesi ja pööranud neid improvisatsioonilise muusika usku.
Džässifestivalide esinejate seast leiab tihti nimesid, keda on raske džässiga seostada. On ka etteheitjaid (eriti muusikute hulgas), kes leiavad, et festivalil kõlav pole piisavalt „džäss”. Siinkohal pean möönma, et olen korraldajatega ühes paadis. Ühest küljest, popimate nimedega on ju lihtsam suuri saale täita ja see võimaldab siia tuua ka mõne vähe(m) tuntud geeniuse, kelle muusikat veel nii palju ei teata. Pealegi saavad ka tõsiusksed džässimehed nii endale publikut juurde. Aegade algusest peale on olnud džässmuusika idee olla justkui katel, kus erinevad stiilid kokku keedetakse. Kui mõni stiil veel piisavalt džässipehmeks pole keenud, siis ärme nurise – ootame veidi!
Festival kui muusikahariduse osa. Maailm kubiseb näidetest, kus mõni kontserdielamus või muusik on muutnud noore inimese elu, ärgitades teda muusikat õppima. Käsitöö alal (mida pillimehe amet kahtlemata on) peavad õpipoisid ja sellid nägema piisavalt meistrite töid, et neist innustust ja ideid saada ning oma oskusi vaimustunult edasi lihvida. Olen täiesti kindel, et „Jazzkaar” on innustanud mitmeid inimesi muusikaga tegelema. Ja loomulikult on need kontserdid hindamatu väärtusega noortele, kes juba muusikat (eriti džässmuusikat) õpivad. Mäletan ise aastast 1990 trombonist Ray Andersoni kontserti, mida poisikestena oma muusikakeskkooli bändikaaslastega kuulasime. Olime tema mängust täiesti rabatud. Küllap see jättis jälje, sest meie koolibändist on mitu meest tegevad džässmuusikud.
Maailmatasemel muusikud on tihti andnud ka workshop’e ja koolitusi. Nii on peaaegu kõigil kahekümne viiel kevadel siinsetel õpilastel ja õpetajatel olnud võimalus saada juhtnööre džässi absoluutsetelt tippudelt nagu näiteks Dave Liebmann, John Scofield ja ansambel New York Voices. Oma iidolite nii lähedalt nägemine ja nendega suhtlemine on tohutu motivaator.
„Jazzkaar” on olnud tähtis partner ka Estonian Dream Bigbändile. Tänu festivalile on 1998. aastal loodud EDBB saanud esineda näiteks Frank Fosteri (Count Basie’ orkestri dirigent), Randy Breckeri, Kurt Ellingu, Ray Andersoni ja paljude teistega. Eesti bigbändimuusikud on rõõmuga kogenud, et meid võetakse (pärast tutvumist proovides) võrdväärse partnerina ja et meie muusikutel ei ole midagi häbeneda. Tõestuseks seegi, et mitmed artistid on siia meeleldi tagasi tulnud, meie pillimeestega taas koos musitseerinud ja soovitanud nii festivali kui EDBBd ka oma kolleegidele.
Tänavune „Jazzkaar” pakub taas kullaprooviga kava. Muusikasõpradel tasuks kevadised aprilliõhtud järgmisest reedest alates tühjast-tähjast vabaks võtta ja teha endale meeldejääv kingitus tugevate emotsioonide näol, mida pakuvad kontserdid. Isuäratamiseks nuusutage nimesid nagu Pat Metheny, Cassandra Wilson, Nils Landgren, Marius Neset – lõhnab ju võrratult! Kõlab veelgi paremini, uskuge!
*Kasutan teadlikult eestikeelset kirjapilti džäss, kuna see on keele-reeglite kohane. „Jazzkaarega” on teine lugu, sest see on hübriid sõnadest jaskar – ‘rahvalik pidu’ (pärit Paistust ja Helmest) ning ingliskeelse kirjapildiga sõnast jazz.