“Lihtne on kindlaks määrata kirjanduslikke motiive Faulkneril või eesti kirjanikel Krossil ja Undil. Aga mida teha siis, kui kirjutisel polegi taotlust kirjanduseks saada, kuid esitab sellele vaatamata sümboolseid karaktereid ja situatsioone?
Zoova raamat viib lugeja hüperreaalsusesse, mis on spetsiifiline keskkond. Hüperreaalsus ei kinnita reaalsuses olevaid asju ja suhtub vaenulikult katsetesse käsitleda mingit nähtust loogiliste tuletuste reana. Mistahes “hüperiga” seotud asi kaotab oma identiteedi.
Raamat, mille tegevustik põhineb navigeerimisel mööda virtuaalseid ruumikoordinaate, lakkab olemast tavaline raamat. Traditsioonilisse raamatuformaati on istutatud mittetraditsiooniline esteetika.
Pöörame tähelepanu, kuidas kunstnik suhtub katkematult voolava teksti kõrvale sobiva pildiformaadi leidmisesse. Zoova konverteerib joonistuse animatsiooniks, kus joonistus rikastub konkreetsete tegelaste ja hoogsa tegevustikuga, ning järgnevalt profileerib animatsiooni ümber raamatuformaadi nõuetele vastavateks illustratsioonideks.”