„Väärtfilm” on teadagi tühikeelend, mil selget tähendust napib. Paljudele on see sõna hoiatusmärk, pretensioonika, püüdlikult diibi, depressiivse, ränkraske kunstipunnitamise sünonüüm. Jim Jarmuschi looming aga ei kuulu sugugi mitte seda sorti väärtfilmi kilda, kuigi tema loodu väärtuses ei kahtle vist küll keegi, kes neid vähegi näinud. Ja säärast publikut meil jagub, kuivõrd Jarmusch on üks väheseid ameerika sõltumatu kino suurkujusid, kes on siinmail püsivalt mitte ainult festivalidele ja kodukäibesse, vaid ka kinolevisse jõudnud. Tänavu kuuekümneseks saanud indi-klassik on Eestis tuntud ja armastatud juba vähemalt oma senise loomingu keskpunktis troonivast „Surnud mehest” saati. Võimalus peaaegu kogu tema filmograafiat, nii varasemat kui uuemat, järjepanu kinolinalt ja filmilindilt näha on meile siiski esmakordne – ja üsna tõenäoliselt ka kordumatu kingitus.
Et võimalikku väärtfilmi foobiat eos tõrjuda, tõttan hüpoteetilisele lugejale, kes Jarmuschiga veel sina peal pole, kinnitama, et Jarmusch pole kindlasti mitte pealiskaudne, aga ta pole ka teps mitte ränk. Pigem on tegu teravmeelse, mõnusa ja muheda kulgemisega, mille omanäolisust on keeruline kirjeldada. Meelde tulevad uhked sõnad: autsaiderid, iroonia, krüptilisus, eklektika, mitmetasandilisus, võõrandumine, kommunikatsiooniraskused, eksistentsiaalne tühjus – kirjeldaksid nagu tüüpmodernset kunstmasendust, just sellist, mida tahaks tõrjuda Mart Kanguri värssidega:
„ükskõik kui ilusasti
ja õigesti
sa ei räägiks
tõe puudumisest
ja elu puudumisest
oma eraldatusest
kõigest olevast
oma ebareaalsusest
pidetusest
pinnatusest
ilus see ei ole
tõeline see ei ole
elus see ei ole”
Jarmusch on sellest kõigest rääkinud juba alates koolitööna valminud küllalt tagasihoidlikust debüüdist „Lõputu puhkus” (1980), aga juba siis ei piirdunud ta moodsa elu mõttetuse nentimise või tänapäeva ängi süvenemisega, vaid jättis lootusrikkalt ukse lahti. Hiljem on ta mida edasi, seda enam omandanud oskuse kõnelda korraga paljust, visata tõsise näoga nalja või keerata öeldu ootamatu nurga alla, mis laseb seda hoopis teisiti paista, et seejärel kohe sellele veel paar vinti peale keerata. Ehk on just „ambivalents” kõige kohasem paraadsõna, millega Jarmuschit iseloomustada (postmodernne mäng kõlaks ju hoopis hirmsalt). Jarmusch on tõsiseltvõetav, olemata tüütult tõsimeelne; ilu, tõelisus ja elusus on tema filmide püsiväärtused.
Ilusad on nad juba puhtesteetiliselt, kuna minimalistliku kaameratöö eest on hoolitsenud staaroperaatorid, alates Wim Wendersiga koos töötades tuntuks saanud Robby Müllerist ja lõpetades Wong Kar-Wai filmidega loorbereid korjanud Christopher Doyle’iga. Aga nad on ka intellektuaalselt kaunid: ühelt poolt hästi läbi mõeldud ja kokku õmmeldud, teiselt poolt improvisatsiooniliselt vabad ja kerged, ehkki mitte meelevaldsed.
Minimalistlik esteetika, sõpradele rätsepatööna kirjutatud rollid ja ootamatud pöörded kokku loovad realistlikult elulise mulje, hoolimata sellest, et Jarmusch tegeleb õigupoolest rohkem kultuuriliste koodide kui eluga.
Miks sul on relv, küsib William Blake „Surnud mehes” üheöötuttavalt neiu Thelilt. Sest see on Ameerika, vastab too. See siin pole mingi iidne kultuur, ütleb naljaviluks karu tapnud salakütt samuraieetikat viljelevale killerile Ghost Dogile. Ent kogu oma Ameerika-kriitilisuse juures on kosmopoliit Jarmusch suurepärane visiitkaart Ameerikale – siinkandiski teretulnud meenutus, et too üliriik ei ole ainult kiirtoidu ja terrorisõja kodumaa.
Kuigi Vennaskond laulis kunagi, et armastab Ameerikat, ja ehkki meie president (muide Jarmuschi eakaaslane) on kvaasiameeriklane, lokkab eestlaste seas üsna laialt umbusk ookeanitaguse impeeriumi ja sealse populaarkultuuri, eeskätt filmi vastu. Hollywoodi popkornituutu vari on nii valdav, et kogu ameerika filmi kiputakse ebaõiglaselt pidama vaimseks mäkdoonaldsiks, väärituks massikuldiks, mis on teistel maadel terveid rahvaid sandistanud.
See mõtteviis pole levinud sugugi mitte ainult väheinformeeritud rahvahulkades. Ka riiklikult toetatakse meil juba jutuks olnud õnnetu väärtfilmi sildi all eeskätt Euroopa toodangu levitamist, mis praktikas tähendab, et suvaline siinses ilmajaos sündinud keskpärasus jõuab meie kinodesse hoopis tõenäolisemalt kui kogu ülejäänud planeedi tipud. Seetõttu võiks Jarmuschi retrospektiivi üheks väärtuseks siin ja praegu olla ka nende eelarvamuste kõigutamine, mis loodetavasti aitab riiklikul filmilevi poliitikal olla edaspidigi üle formaalbürokraatlikust europotsentrismist. Sellist Ameerikat me tahtsimegi.
Kuid lihtsale filmihuvilisele on Jarmuschi puhul olulisem vahest siiski see, et kogu intellektuaalsuse, väärtuslikkuse ja kõigi muude epiteetide juures pole Jarmusch nihilist ega misantroop, kes püüab vaataja kiusamise ja piinamise teel katarsiseni viia. Tema filme on lust vaadata. Jarmusch mõjub rahustavalt, enesekindlalt ja orgaaniliselt, on öelnud Peeter Linnap. Jarmusch on hubane, sekundeerib Sven Vabar.
Eriti lõbusad on „Öö maa peal” ning „Kohv ja sigaretid”, aga terane ja vaimukas on Jarmusch alati, ka esmapilgul justkui tõsisemais filmides nagu „Seaduse kütkes”, „Kummituskoer” ja „Võimu piirid”. Isegi metafüüsiline „Surnud mees” on täis ootamatut koomikat.
„Kummituskoeras” on tsiteeritud jaapani samuraid Yamamoto Tsunetomot: „On kindel, et pole olemas midagi peale käesoleva hetke ainsa eesmärgi. Inimese kogu elu on ühe hetke järgnemine teisele. Sellel, kel mõistab hetke täielikult, pole vaja enam midagi teha ega kuhugi püüda.”
Jarmuschi põhiväärtus on see, et ta oskab vaataja aega hinnata.
Kino Sõprus näitab Jim Jarmuschi filme
laupäeva, 24. augustini.
Info aadressilt www.kinosoprus.ee