Mõeldes vabadusest kui indiviidi vaimsest seisundist, tema algatusvõimest, vabast tahtest, pole üldse kindel, kas saab rääkida platsist. Muidugi on inimesi, kes usuvad, et vabadus tähendab ennekõike võimalust omaenda keha eest ise vastutada ja oma peaga mõelda ning seda platsil seistes kuulutada – eks minagi usun, aga küsimus on mu meelest alati ka selles, kuidas see vabadus igas olukorras teostub, milliste sündmusteni mu tahe mind juhib, kuidas mu vabadus teiste vabadustega põrkub või põimub. Mida endale hoida või endale lubada, mida ja kuidas jagada? 

Aga platsi kujundi juurde tagasi. Vabadus on mu meelest pigem labürint, pisut nagu Veneetsia – ainus linn, kus ma põhjalikult ära olen eksinud. Sellise Veneetsia tänavavõrgustik ja hoonestik kujuneb instinktide, aistingute, tahte, mõistuse ja teiste pärilikkusaine ilmingute mõjul, linna ehitusmaterjalid aga sellest, milline on teadvust ümbritsev maailm ning selle seadused. Seinast läbi ei lähe, kuigi vastu seina saab joosta küll. Aeg-ajalt tabab Veneetsiat uputus – viha või mõni muu afekt. Samuti varitseb oht, et vabaduse labürint vajub aegamisi eelarvamuste ja kinnisideede sohu. Sellise ruumi keskne reegel on lihtne: miski pole lihtne. 

Ometi tuleb Veneetsias kuidagi orienteeruda. Küsimus ongi, mida seal saab ette võtta. Esiteks muidugi oleks targem mitte pidada Püha Markuse väljakut terveks linnaks. Teiseks – ei saa valida tänavavõrgustiku labürintlikkust ja majade sopilisust, ent saab valida liikumiskiirust. Kui vabadus tähendab arusaama vabaduse piiridest – ning pole kindel, kas piiridega vabadus on ülepea („õige“) vabadus –, siis eelistan liikuda ettevaatlikult. Ehk sedasi leiab ka läbipääse, mida afektiseisundis platsi poole rutates tähele ei paneks.