Saades hoogu juurde Martin Heideggerilt, jõuavad nad vajaduseni muuta maailm teoseks, ühendades inspiratsiooni tahtega ja lisades mõttele teo. Ehk teisisõnu: park on täius, milles saavad teoks inimese kõige ülevamad ambitsioonid. „Küsides, mis on park, küsime samas, kes oleme ise. Pargis avastame oma elu mõtte, ühe sügavama paljude teiste hulgas. Ja pargis tajume oma eksistentsi mõttetust. Oleme need, kes me oleme – ühelt poolt osa mateeriast ja teiselt poolt maastikust, hingest ja verest, vaimust ja lihast, niisama ainukordsed kui täiesti tavalised. Maastik meie ümber avab end nii looduse kõikehõlmavas korras kui hinge salajasemas müsteeriumis.”
Nende sõnade saatel alustangi õhinal teekonda, mis algab peatükiga „Park ja poeesia”. Juba Ekhart Berckenhageni tsitaat „Pole olemas naeruväärsemat asja kui korrapärane aed” motona tõotab põnevat avastusretke. Ideaalpilte kasutab inimene tänapäevani enesesäilitamise vahendina, märgib GerdHelge Vogel, kuna ettekujutusvõime tõttu õnnestub tal rahuldada omi reaalsuses saavutamatuid psühholoogilisi vajadusi. Tänu võimalusele põgeneda kujutlusmaailma õnnestub tal vähemalt ajutiselt frustratsioonidest jagu saada. Täiuslikku harmooniat pakub idealiseeriv idüll, mis pöörab pilgu olevikult kuldseks kujuteldud minevikule. Kadi Polli aga kõneleb hoopis subliimsusest, toetudes Edmund Burke’ile, kelle meelest olid ilu ja ülev omavahel vastanduvad esteetilised kategooriad.
Kui ilu pakkus vaatajale rõõmsa naudingulise aistingu, siis ülevaga seostus ehmatus, ähvardus, inimese enesealalhoiuinstinktile mobiliseerivalt mõjuv valu- ja ohutunne. Ülev ei joondu ilu reeglite järgi, ei ilmne harmoonilistes proportsioonides ega idealiseeritud vormis; üleva olemuse tabamiseks on vaja välja murda senise esteetika raamidest, defineerida defineerimatut, tuletada reeglid kõigi reeglite välisele. Ülevusest sai sünonüüm suurejoonelisusele, mis ületas inimarusaama piirid. Epi Tohvri lähtub deistlikust vaatepunktist, kõneldes „moraalsest maastikust” lord Shaftesbury vaimus, kelle järgi targast mehest saab „oma elu arhitekt, kes ehitab enda hinge puhast ja valgustatud templikest”.
Nii tema kui luuletaja Alexander Pope hakkasid rõhutama kaitsvat kohavaimu ehk genius loci’t; XVIII sajandi inglise vabakujunduslikes parkides kohtab sageli allegoorilisi maastikke, kus pargiteed on vaateid vormistavad meditatsioonid, teerajad looklevad valgusest hämarasse metsikusse, et näidata inimese karakteri erinevaid tahke; iga perspektiiv on distantsilt kontrollitud templikese või puudealleega. Park on ka väravaks selle ja teise ilma vahel, tõdeb Mart Külvik. „Kui me oskame parke märgata ja neist aru saada, kui valdame parkide keelt, siis võime neid lugeda samamoodi kui raamatuid; kuulata samasuguseid lugusid, nagu jutustavad vanad esemed, mälestused, pärimused.”
Aado Lintrop väidab, et igasuguse pargi olemuslikuks osaks on piirid, mille tulemusena läheneb mõiste „park” mõistele „püha”, seda eriti viimase algses tähenduses. Harriet Lutzky väitel tuleneb ladina sacer indoeuroopa tüvedest sak- või sek-, mis mõlemad tähendavad lõikamist ja lahutamist, eraldamise kaudu pühaks tegemist. „Ka park on eraldamise kaudu eriliseks tehtud ruumiosa, ideaalse või ajatu maailma omamoodi projektsioon meie ebatäiuslikku argiilma, mõeldud seda ja selles viibijaid ülendama ning jumalatele lähemale viima. Argisest ilmast eraldatud objekt teise ilma on aga ikka sillaks, ukseks, läveks või teeks meie ja üleloomuliku vahel. Soomeugrilaste maailmas paiknevad kultusekohad sageli kahe eri tähendusega ruumiosa piiril; neis valitsevad teistsugused käitumisreeglid kui töises igapäevamaailmas.”
Kohavaim liidab kunsti kokku pilvedega, leiab Juhan Maiste ja jätkab sama romantilises vaimus: „Õisu on paik järelemõtlemiseks. Õisus liikudes liigume otsekui nõiutud ringis – muinasjutumaal, kus reaalsuse piirid avarduvad irreaalsusse ja kus mateeria kitsast ringist pääsenud mõte puutub kokku ideederiigiga, selle keskpunktist alguse saanud sädeleva valgusega, mis tähistab elu üha laienevat ringi saada aru maailma sügavamast loomusest. Selles ei ole olemas absoluutset pimedust, on vaid valgus, mida ei ole veel tehtud nähtavaks. (Püha Augustinus.)”. Kreeta Sipelgas teeb kokkuvõtte Heideggeri mõtet refereerides: olev on see, mis annab ligipääsu sellele, mis me ise oleme. Park loob ühe maailma ning kirjeldab selle elementide kaudu inimesi tegevuses ja muutumises. Metafoorne ja mänguline mitmetähenduslikkus ja kogemuse terviklikkus, mida park meile võimaldab, on esteetilise kogemuse eeldus, lisab Kaia Lehari. Maastikus saavad kokku loodus ja inimene; olevik, minevik ja tulevik. Igas maastikus on mitmeid unustamisi, nii vabatahtlikke kui ka pealesunnituid. „Park – see on maastik!” rõhutab Kalev Sepp.
Parkide kui elavate kunstiteoste restaureerimisest kõneleb Urve Sinijärv, kes on veendunud, et parkide korrastamine on ennekõike vajalik iseenda elukeskkonna parandamiseks. Või nagu märgib Jukka Jokilehti: „Mil iganes esteetiline ja ajalooline polaarsus näivad omavahel vastuolus olevat, peaks püüdma lahendust leida mitte läbi kompromissi, vaid läbi kohandumise sellele, mis on omane kunstiteosele enesele”. Kalevi Kull väidab, et park pole enam kunsti rakendamine elukooslusele, vaid teiste elusolenditega kooselu ilus viis. „Pargikoosluseks ei saa olla iga kohalik antud paiga tingimustega sobiv kooslus, vaid see peab kokku sobima inimestega, kuivõrd pargikooslusse kuuluvad ka inimesed pargis.” Karin Bachmann tuletab omakorda meelde, et üleorganiseerimine pärsib kujutlusvõimet ja tekitab tahes-tahtmata olukordi, kus käitutakse reeglite vastu – need on lihtsalt liiga paindumatud. „Asjad tahavad end ise reguleerida ja sageli ka hakkavad seda tegema, sest kõike lõpuni valmis mõelda ei olegi võimalik. Pigem anda inimestele ruumi uute väärtuste loomiseks, oma viiside leidmiseks.”
Olev Suuder peatub varemete poeesial, kõneleb elust ja surmast pargis: „Varemete ja pargi vahel on seosed tekkinud erinevatel põhjustel, ilmselt on inimloomusele omane salapära, teadmatuse ja määramatuse võlu ning teatud annus alalhoidlikkust, fantaasiale jääb pargis küllalt palju ruumi. Pargis märkame paremini aja kulgu, pargis näeme läbi looduse surma ja ülestõusmist. Park on maamärk maastikus, seda omakorda on varemed pargis. Me läheme parki otsima ilu, puhtust ja korda, aga leiame ka varemed ja kõdu”. Mart Külvik on veendunud: „Park ei saa olla juhuslik maastik. Tal peab olema oma taju ja kujutluse viljana tekkinud ettekavatsetud tähendus, elementide kellelegi teadaolev konstellatsioon”. Park ei ole tavaliselt kodu osa, park on eriline paik väljaspool kodu; looduse ja kultuuri, idülli ja ülevuse kohtumispaik.
Kaia Lehari kõneleb maastikus jalutamisest kui vaimsest, kontemplatiivsest ja esteetilisest kogemusest. Lisaks lõpututele sokraatilistele jalutuskäikudele, mis seda lugedes meenusid, avastasin ka midagi, mida enne ei teadnud – nimelt, et peripateetikud on saanud oma nime Ateena Lykeioni jalutussaali järgi (kr k peripatos), stoikud aga Ateena sammasehitise Stoa poikile järgi. Kuulsad jalutajad nagu Hegel, Kant ja Kierkegaard on teatavasti kuulsaks teinud ka paigad, kus nad kõndida armastasid. Jalutamise filosoofiale lõi aluse siiski Jean-Jacques Rousseau, kes Boulogne’i metsas hilisõhtuni üksi jalutades kujundas välja oma olemise stiili. Just kogumiku lõpulehekülgedel jõudsin arusaamani, miks ettepanek kirjutada pargi teemal mind nii väga veetles. Parkides jalutamine on minule kui linnalapsele alati olnud kõige omasem viis mõtteid korrastada, sammu rütm annab lausele rütmi ja loodusmaastikul puhkav pilk märkab maailma värskeid avaldusi.
Kaia Lehari kirjutab: „Lugude kirjutamine on nagu uue tee rajamine kujutluste maastikku või tuttavate radade ja mõttekäikude uuendamine. Lugemine aga on rändamine autori poolt juhatatud
teed. Raamat on nii mõnelegi autorile mets, kuhu ta kutsub lugeja jalutuskäigule”.
Selle elegantse kogumiku läbilugemine kujunes nauditavaks jalutuskäiguks koos peatustega, mil mõnd paika lähemalt silmitseda, selle üle mõelda või lasta teadvuses tärgata mõnel hoopis uuel võrsel. Nagu XVIII sajandi inglise poeetilistel parkidel on ka kõnealusel raamatul kasvatuslik, valgustav eesmärk – oma lugu. Ehk, tsiteerides Wilhelm Leibnizi kirja kuninganna Sophie-Charlottele: „Meeled annavad meile mõtlemisainet ning meil ei ole kunagi nii abstraktseid mõtteid, et neisse ei oleks segatud midagi meelelist”.
Park on kultuuri ja looduse kohtumispaik, omamoodi Elysioni väli, ühtaegu avar ja varjuline. Koht, kuhu tõmbuda meditatsiooniks või kus jagada salakohtumist. Park ongi paradiis, pealegi käeulatuses. Piisab vaid raamatu avamisest.
