Erik Alalooga. Drang nach osten,

2006. elin kard

 

Tartu maalitüdrukud

Helina Loidi, Eda Lõhmuse ja Maris Palgi ühisnäitus “Kolm +” Vaalas  kuni 6. VI.

 

Tartu ülikooli maalikool on kujunenud kogu ülejäänud eesti kunstiõpetuse suundadest selgelt eristuva profiiliga võimaluseks. Eelkõige just võimaluseks neile, kel on tõsine soov seda meediumi, maalikunsti õppida, ja eelkõige neile, kes soovivad õppida maalikunsti kunstnikuisiksust rikastaval tasemel, nagu see praegu on Tartus võimalik. Mulle endale tundub, et Tartus on suudetud ületada primitiivne tavaarusaam traditsioonist ja samas pole maalikool muutunud ka keskpäraseks euroedukaid kloone tootvaks kombinaadiks, nagu mõnes teises eesti kunstikõrgkoolis näib olevat juhtunud. Helina Loid, Eda Lõhmus ja Maris Palgi on momendil maalikooli cream, eelmisel aastal asutatud magistritaseme esimene lend. Tegelikult on kõik kolm noort naismaalijat juba korduvalt näitustel esinenud, lähiaastail ka Tallinnas. Eda Lõhmus juba teist korda Vaalas, Helina Loid “Ich bin ein Maler” projektis ja Maris Palgi Kastellaanimaja galeriis. Ühendab kaasaegne kunsti- ja elutunnetus ning vaieldamatu andekus, soov ja järjekindel enesevaatlus maalikunstis. Lõhmuse juba arvukas retseptsioonis kirjeldatud maalilised meditatsioonid on saanud veelgi varjundirikkamaks ning seniste markeeritud inimfiguuride asemele on ilmunud maastikuvisioonist esile tõusvad hiigelfiguurid, eesti klassikasse tagasi vaadates ehk kristjanraualik põhjamaine panteism. Ent nii on meil lihtsalt kergem enesele lähemale mõelda kunsti, mis tundub niigi lähedane. Olen tegelikult näinud kõiki kolme kiiresti arenemas ning näinud ka kõigi bakalaureusetöid. Helina Loidi realistlikud inimfiguurid on alati pisut kõhedust tekitanud. Ka “samast tselluloosivabriku lähiümbrusest kogutud snapshot’ide töötlemisel ja mahamaalimisel” töödeldud mustvalged kompositsioonid tegusate töömeestega näivad peitvat varjatud vägivalda ja ängi.

Maris Palgi kõigest segavast puhastatud vaated omaaegse linnalähedase elurajooni tehnilistele arhitektoonidele on nii maalilistelt kvaliteetidelt kui emotsionaalselt väga mõjuvad. Ei nõustuks lõpuni näituse saateteksti väitega maalija traagilise elutunnetuse kohta. Pigem võiks neid vaateid “Minu ema aknast” võrrelda Soome maalija ja paljude kunstiteoreetiliste artiklite autori Ragnar Ekelundi I maailmasõja aegsete nukrate maastikumaalidega, mille meeleolu, kõikehaarav resignatsioon, on soome kunstiajaloos kuulsaks kirjutatud. Ka Maris Palgi tööd näivad olevat sügavalt isikliku tähendusega, ent puudutavad ka vaatajaid, ajakaaslasi samast maailmast.

 

Jaan Elkeni vahepala

Jaan Elkeni isikunäitus “Vahepala” Hausi galeriis kuni 9. VI.

 

Elken on kolme Vaalas eksponeeritud naiskunstniku õppejõud, Tartu ülikooli professor ja kunstnike liidu president. Nädala eest kontinente hõlmavalt pikemalt tööreisilt koju saabunut ootas Kristjan Raua preemia sotsiaalsete, rahvuslikku lähiminevikku mäletavate maalinäituste eest. Seda kõike oleks mõne teise jaoks segadusse ajavalt palju, ent Elken näib edu ja meedia tagasihoidlikku huvi stoiliselt taluvat. “Vahepala” on pealegi väga võluv näitus. Miks mitte maalida vahepeal üks seeria inimlikus formaadis interjöörimaale. Ükski kunstnik ei ole kohustatud vahetpidamata jutustama meeleheitest, ängist ja ajaloo kotiriidest. Kotiriiet, nagu selgub, võib oskaja kasutada vägagi elegantsel moel. Must-valged lõuendid kannavad kõiki Elkeni viimase kümnendi tuntud kvaliteete, ent need on üllatavalt ümber formeeritud, autori käekirja siiski äratuntavaks jättes. Vana kalana on Elken muidugi ammu aru saanud, kuivõrd devalveerunud on tänapäeval mis tahes retoorika kunstis, ja nihutanud märkamatult pisut paremale oma maalidele kirjutatud tekste ning maalide pealkirjadki toovad iga mõistliku vaataja puhul kusagilt esile mälupildi loetud vaimutarkustest või kunagi nähtud menufilmist, kuigi ei tarvitse üldsegi olla sealt pärit.

 

 

Erik Alalooga ilusad masinad

Erik Alalooga isikunäitus “Väga ilusad masinad sarjast “Inimene ja jumal”” Draakoni galeriis kuni 3. VI

 

Neile, kes armastavad skulptuuri, eriti kineetilisi vigureid, soovitaksin külastada Draakoni galeriid. Masinad nagu “Drang nach osten”, “Exegi monumentum”, “Monstrans” ja “Purgatorium” viitavad inimest läbi aegade ahistanud tumedatele jõududele. Need on poliitiline ja religioosne totalitarism, domineerimisvajadus oma mitmekülgsetes avaldustes ja ka vastupidi, kummaline vajadus alistuda, kaotada oma isiksus, tunda alandust ja valu. Alalooga inimese hämaramat poolt innustavad masinad on kokku pandud nii-öelda ülejääkidest, ent üsna esteetilised ja, mis oluline, mitmesuguste interaktiivsete võimalustega. Eesti vanema kineetilise skulptuuri arsenalist võiks võrdluseks tuua vaid Olavi Männi 1967. aasta stantsijääkidest, plekktorukestest ja nõelakestest “Karusselli”, mis omal ajal kaunistas peaaegu kõiki olulisi kujunduskunsti näitusi. Tänaseks on õrn kellarubiinidel liikunud süsteem läbi kulutatud ja ootab Kumu hoidlas restauraatorite abi. Laupäevasel galeriiringil avastasin Alalooga masinate kallalt hulga lustivaid inimesi, kel paistis olevat ka väike hirm nahavahel. Purgatooriumimasinast tuli õigel vajutamisel huvilise poole päris ehtne tulejuga, peatudes vaid hetk enne vaataja traatpuuri surutud ehmunud nägu.

 

 

Kunstnike liidu uus kunstigalerii Hop

Benjamin Badocki ning Teresa Lane’i ühisnäitus“I like reality” Hopi galeriis 21. – 30. V.

 

Galerii avati 21. mail aadressil Hobusepea 2. Kuraator on Maria Valdma, esimene näitus EKA välistudengite oma. Nii Kaido Ole juhendamisel maali õppiv Karl-Marx-Stadtist pärit Baddock kui Kadri Mälgu juhendamisel ehtekunsti õppiv austraallanna Teresa Lane on kinnitanud, et armastavad reaalsust üle kõige, ent teadagi, kuidas reaalsusega tänapäeval lood on. Siiagi, Euroopa vaiksesse tagahoovi on jõudnud reality-show’d oma väikeste vingete kangelastega. Kahe noore kunstirändrüütli projekt näib igatahes olevat üks väga kaasaegne üritus, kus juba projekti kirja pannes on teada, milliseks täpselt kujuneb kunstniku tulemus näituse avamise päevaks. Igatahes sammub selline kunst kindla edu teel ja kuraatoril võib olla meel muretu: mingeid ootamatuid äralangemisi, mis veidi teistsuguse kunstikäsitlusega võivad vabalt esile hiilida, ei ole kuskilt tulemas.

Juta Kivimäe

 

Agnostiline sirm

Ivar Kaasiku näitus “Potjomkini küla“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 18. VI.

 

Ivar Kaasiku näitus on fragmentaarne. Eksponeeritud on maaliseeriate väljavõtted, enamasti paarikaupa. Seeriate täielikuks esitamiseks pole paraku piisavalt ruumi ja seetõttu jääb ülevaade lünklikuks. Seda korvab teatud määral näituse kataloog. Ometi annab teoste valik võimaluse tutvuda kunstniku mitmekesise maalitemaatika ja -tehnikaga.

Välja pandud 23st maalist on enamik valminud kahel viimasel aastal. Varem tehtud maale on põhjalikult analüüsinud Harry Liivrand (Vikerkaar, 2006, nr 3), seepärast peatun viimase aja teostel.

Kaasik maalib suurlinna elu ja inimesi, püüdes ületada lõhet tänaval pulbitseva metropoli melu ja sellest eraldatud tubase üksinduse vahel. Üldistavalt on keskpunktis kas inimene või keskkond. Huvitav on see, et mõlema koosesinemine on välistatud (või on üks ilmselgelt teisele allutatud). Need on inimese või ruumi portreed. Kunstnikule pakub huvi kujutatava seisund. Inimeste puhul on dünaamilisust rõhutatud staatilisega ja ruumi staatilisust dünaamilisega. Kui inimese portreedes on liikumine tabatud nihestatud hüperrealistlikku momentvõttesse, siis ruumi puhul on liikumatu vaikelu elustatud maalitehnilise sirmiga.

Suurlinna elu kõrval on paelunud Kaasikut ka mer
i, mis on loomult samuti mitmepalgeline. Meri on Kaasiku jaoks südamelähedane ka teisel põhjusel, väljendades igatsust koduse Saaremaa puhtuse, rikkumatuse, väiksuse ja rahu järele. Ta maalib merd nii, et horisont jääb maaliruumist väljapoole. Kogu tema tähelepanu on pööratud vete salapärastele sügavustele. Näib, nagu oleks ta pärast pikka sõudmist heitnud kõhuli paadi ninasse ja vaatab nüüd andunult vee muutumatut rütmi. Seesama lapsepõlve meri!

Tegeliku maailma muutlikkuse adekvaatne edasiandmine konkreetses ja piiratud ruumis on üks maalikunsti peamisi eesmärke. Kaasik on püüdnud seda probleemi omal moel lahendada. Talle ei piisa tajude registreerimisest, tegelikkuse pelgast äramaalimisest, vaid ta tahab talletatud tajuseisundi enda väljenduses taaselustada – muuta külmutatud mälupildid filmiks. Liikumise illusiooniga saab Kaasik oma maalid jutustavaks.

Kaasik ütleb, et tema teosed on tõlgendusele avatud. Pealtnäha selgelt maalitud inimesed ja asjad muutuvad aga hoopis keerulisemaks niipea, kui oleme neisse süvenenud. Ka tema maalide ladinakeelsed pealkirjad näivad pelga tõdemusena, kuid jäävad tegelikult kahetähenduslikuks. Näivust rõhutab ka näituse pealkiri “Potjomkini küla”.

Eero Kangor