Eve Kiiler on mitmetes Euroopa paikades viinud läbi eksperimentaalse muuseumi-uuringu. Näitus „Muuseumilabor” lähtus kunstniku uudishimust näituse vaataja vastu, mis on Eestis võrdlemisi harv. Lähtudes sellisest kunstimõistest, mis sünnib teose kohtumisel vaatajaga, on kunstnik kaardistanud publiku kohtumist kunstiga mitmetes Euroopa muuseumides, uurides, missuguseid võimalusi ja piiranguid seab nendeks kohtumisteks kaasaegsete muuseumide arhitektuur, muuseumikeskkond, näituste kujundus. Tema Kiasmas, Kumus, Briti Muuseumis, Palais de Tokyos, Hamburger Bahnhofis, Vatikani muuseumis, Veneetsia biennaalil läbi viidud uuringute tulemustega sai tutvuda näitusel. Üheks põhimõtteks oli asjaolu, et eraldi luba ei ole pildistamiseks seejuures küsitud. Enamasti seab arhitektuur vaataja füüsilisele kohtumisele kunstiga võrdlemisi selged ja jäigad piirid, ka  muuseumikeskkond ja näitusekujunduste tehniline võrdlus pakub huvitavaid ja mõtlemapanevaid tulemusi. Eve Kiiler toob näiteid muuseumidest, mis võivad küll propageerida „muuseumi kui elutuba”, kuid satuvad raskustesse, niipea kui inimesed muuseumi sellena kasutama hakkavad. Selle dilemmaga puutub ühel või teisel viisil kokku ilmselt enamik kunstiinstitutsioone ning tasuta sissepääsuga südalinna galeriidele pakub see ilmselt iseäralikke väljakutseid…

Samal ajal kujutas näitus „Muuseumilabor” kunstnikule omamoodi ettekäänet suureks hulgaks erinevateks publiku-uuringuteks, mida Kiiler terve näituse lahtioleku aja jooksul galeriis läbi viis. Pöörates oma tähelepanekud publikuni jõudmise vahendiks, kaardistas ta muu hulgas inimeste suhtumisi, arvamusi ning liikumise trajektoori ehk seaduspärasusi vaataja psühholoogias kõige avaramas tähenduses.

Praeguses Eestis publiku-uuringute puudumine, millele see projekt tähelepanu juhib, on omamoodi sümptomaatiline. Võib-olla on selle takistuseks teadmatus, võib-olla põhjalikumate uuringute kulukus. Võib-olla ei tajuta ka, et uuringud ning publiku kaasamine võiksid tegelikult aidata kunsti vaatajaile lähemale tuua ning institutsioonid leiaksid ehk kooskõla publiku huvidega. Vaieldamatult on tänapäeva kunstiinstitutsioonide areng siin maha jäänud paljudest teistest avalikest ja ärilistest organisatsioonidest, kes kohandavad oma teenuseid vastavalt ühiskonna vajadustele ja publiku huvidele. Muidugi ei saa öelda, et kultuuriinstitutsioonidel puuduksid publikuuuringud täielikult. Kuid mitmete osas kerkib küsimus, millist metodoloogiat on mõttekas kasutada: kaasajal on kasutusele võetud hulgaliselt leidlikke viise publiku tagasiside kaardistamiseks. Tegelikult peaks metodoloogia ilmselt kasvama välja konkreetsetest tingimustest ja projekti kontekstist, mida Kiiler oma näitusel edukalt oligi teinud.

Kunstihoone galeriis läbi viidud uuringute käigus tuli kunstniku sõnul ilmsiks väga huvitavaid asjaolusid, mis aitasid tal oma loomingut paremini mõista. Mõningad neist tõi ta välja ka näitusega kaasnenud seminaril-ümarlaual. Näiteks selgus tema tähelepanekutest vene keelt kõneleva publiku kohta, et näitusel käis peamiselt see osa, kellele eestikeelse teksti lugemine ei valmistanud probleeme. Samuti valmis näituse jooksul „parimate” tööde pingerida, kusjuures vastajad olid klassifitseeritud kunstnikeks, kunstiteadlasteks ja mittekunstnikeks. Vastavalt pingereale langesid tööd näituse käigus aeg-ajalt ekspositsioonist välja, kuid see ei puudutanud siiski kunstniku isiklikke lemmikuid. Seda galeriid, muide, külastab olenevalt ilmast 60–130 inimest päevas, mis ei ole sugugi väike hulk. Üheks oluliseks tulemuseks kunstniku enda jaoks oli erinevalt tihti kasutatud stereotüübile nii-öelda lolli vaataja puudumine: Kunstihoone galerii vaataja on teadlik, palju reisinud ja näinud. Pealegi meeldib inimestele näituse külastajana oma arvamust väljendada, ja üllatuslikult või mitte, ka erinevate kunstikogemustega seotud teemadel kaasa rääkida.

Margaret Tali

üllatusega rõuk

Kunstnikud ei luba üldiselt kellelgi liiga sügavale oma mõttemaailma vaadata. Andrus Rõuk on umbes kahekümne aasta jooksul eksponeerinud suurejoonelisi abstraktseid maale deformeeritud kolmnurkadega, mis triivivad kahvatukollases ruumis, ja teda pole kahtlustatud inimnägude kujutamises. Ometi võib neid Kastellaanimajas nüüd näha. Siia jõudes satute kõigepealt joonistuste keskele, ehkki ka maalitud kompositsioonide esinduslik väljapanek on keskmises ruumis olemas. Väiksemõõtmelised joonistused ja mõned serigraafiad pole ei päris abstraktsed ega ka realistlikud. Pigem näivad need otsekui poolkogemata tekkinud olevat sellest, mida kunstniku ringiuitav pilk võis tabada mööduvate inimeste nägudel.

Iga looja töös eelneb maalimisele visandite joonistamine, mis on mõtteprotsessi nähtavaks muutumine; siin on jälgitav vormide üldistamine ja abstraheerimine. Suurem osa kunstnikke, kes inimesi joonistab, otsib neist karakteerseid jooni, et anda edasi iseloomu kompleksset peegelpilti. Rõuku iseloom ei huvita. Paarkümmend aastat abstraktsionismi on pannud tema silmad vaatama hoopis teisiti, spetsiifiliselt. Inimese näost saab märk: üks või teine iseloomulik omadus muutub selle kui terviku tähistajaks. Terav lõug, kõrge laup, esiletungiv põsesarn vm aspekt annab tähenduse näole kui sellisele, joonistatud tulemus ei ole mitte konkreetne inimene, vaid ühe inimes(t)e omaduse idee: vaimsus, uudishimu, kavalus või mõni muu.

Meie näoilmes avaldub tavaliselt segu emotsioonidest, paremini või halvemini varjatud soovidest, kapriisidest või muust. Kui mõnikord juhtubki, et kellegi näos avaldub mõni neist mööduvaist nähtustest paari hetke jooksul puhtal kujul, siis ära tabada on seda üliraske. Mööduva ilme haaramiseks on vaja nii loomulikku nägemisoskust kui aastaid või aastakümneid kogemust, rääkimata visuaalsest mälust, mis selle talletab.

Inimene olemise kvantitatiivset aspekti väljendavad omapäraselt kaks väikest maali „Vanadus” ja „Noorus”, mis näituse sisse juhatavad. Kõrvuti eksponeeritud, geomeetrilistest vormidest üles ehitatud tööd on maalitud piinlikult täpselt analoogilises koloriidis. Vanaduse juures võib märgata resignatsiooni ja teatud hallust (see ei avaldu värvitoonis, ainult vormide konfiguratsioonis), nooruses seevastu on rohkem jõudu ja teravust. Kõik sõltub siiski sellest, missuguse eelhäälestusega vaadata: teatud mõttes on need kaks nägu omavahel hämmastavalt sarnased. Ka kogu abstraktset kunsti iseloomustab see, et filosoofilise või ka lihtsalt üldinimliku tõlgenduse võimalikkus sõltub vaataja nägemis- või mõtlemiskalduvusest.

Kunstniku otsust väljuda harmooniliste kompositsioonide turvalisest maailmast inimest mõtestavasse seiklusse võib muidugi käsitleda arenguna ekspressiivses suunas, mida tuleb abstraktsete maalijate juures tihti ette.

Vappu Thurlow