Ilmar Kruusamäe. Matti. 1999. Õli, lõuend. Repro
Kaunase kunstnike näitu-sed Tartus 15. II – 12. IV ja Narva muuseumi kunstigaleriis kuni 2. V; Tartu kunstnike näitused Kaunases 15. III – 5. IV.
“Kallid kunstiinimesed! Tänan teid, et loote ilu, mis tekitab meis rahulolu ja vastastikust austust,” kirjutas Kaunase kunstiinvasiooni puhul Tartusse suur eestlaste sõber, Leedu Vabariigi suursaadik Eestis Antanas Vinkus.
Veebruari lõpus ja märtsi alguses võis näha Kaunase kunsti invasiooni Tartusse, esindatud oli kakskümmend üks kunstnikku kaheksa näitusega. 15. III sai teoks Tartu kunstipealetung neljas Kaunase olulisemas galeriis.
Kaunaslased ise tunnistasid, et pole nii suurejooneliste kunstiprojektidega Baltimaade piires viimase viie-kuue aasta jooksul kokku puutunud. On küll korraldatud vahetusnäitusi Lõuna-Prantsusmaal, Hispaanias, Inglismaal või Saksamaal, kuid lähinaabrid on kõrvale jäänud.
Näituse kuraator, galerii Meno parkas ning Kaunase Kunstnike Liidu juhataja Arvydas Žalpys (sealjuures ise majandusharidusega) oli teinud väga hea valiku Tartu kunstist, mis annab vaata et tallinlastelegi silmad ette. Kuigi Žalpys ise väidab, et kindlasti ei peegelda see meie ülikoolilinna kunstipilti täielikult, siis tegelikult ikka peegeldas küll. Kui panna välja kogu Kursi koolkond, Eda Lõhmus, Ahti Seppet personaalnäitusega, Endel Taniloo, Andres Sütevaka, Meiu Mündi või Tõnis Kriisa taiesed, siis ütleb see väga palju Tartu kunsti hetkeseisu kohta.
Kogu projekti idee autor ja generaator oli aga loomulikult Matti Milius, kelleta poleks selline ettevõtmine teoks saanud. Kahju ainult, et kaunaslaste tööd valis samuti Leedu pool, Žalpys ise. Selle valiku oleks tasakaalustamise ja objektiivsuse mõttes võinud teha mõni eesti kunstiteadlane. Kaunase esinemine oli Tartus kuidagi laialivalguv, kohati modernistlikult kuiv, sekka mõned kolmanda järgu kunstnikud, samas ka tipptegijad installatsioonikunstnikud. Loomulikult mängib rolli ka kultuuride ja traditsioonide erinevus, sest läti kunsti mõistetakse ja mõtestatakse tegelikult paremini kui Leedu oma (erandiks Leedu rahvusvahelised kunstinimed). Ilmselt kunstihuvilised mäletavad 2004. aasta seni suurimat leedu kaasaegse kunsti näitust Eestis, koondpealkirjaga “Omas mahlas” nii Tallinna Kunstihoones kui Rotermanni soolalaos. 35 kunstniku hulgas olid esindatud ka sellised leedu kunsti suurnimed nagu Jonas Gasiunas, Deimantas Narkevičius ja Gintaras Markevičius. Loodetavasti mõjub Kaunase kunst Narva kunstigaleriis kompaktsemalt.
Kaunase väljapanekute puhul oli välja antud ka korralik, kvaliteetne kataloog Margus Kiisi mahlakate ja teravmeelsete tekstidega. Peeter Allik on tema arvates tõeline geenius, kes on teinud nii aktimaalidest, kitšist kui camp’ist poliitilised ja ideoloogilised statement’id. Eda Lõhmus aga lihtsalt headuse kehastus, kaunis noor naiskunstnik, hea haridusega, edukas, kelle pildid sobivad kõikide heade seinte kaunistuseks. Näituse kujunduski oli silmatorkavalt maitsekas. Oma väärikuses tõusis esile Ilmar Kruusamäe hüperrealistlik ja monumentaalne Matti Miliuse portree ning Peeter Alliku ligi kolme meetri pikkune maal “Võitlejad”. Väga tihedaks ja intensiivseks osutus aga Albert Kulgi tõeline isikunäitus, kus sürrealistlik müstitsim ja fantastika lõi vaataja meeled lausa segi. Nende nelja näituse populaarsuski ületas uudiste künnise. Telekanalite ja raadiote reporteritele oli pea iga eesti kunstnik sunnitud andma ka ohtralt intervjuusid. Imestuseks oli ka kohal Kaunase linna eesti kogukond: nii noored kui ka väga vanad, kellel oli eriti hea meel eesti keelt kuulda ja rääkida.
1970. aastatel olid väga levinud kõikvõimalikud Balti liiduvabariikide triennaalid, biennaalid ja ühisnäitused, kus osalemine oli vaat et kohustuslik. Need polnud just eriti atraktiivsed, kuid see-eest informatiivsed. Ma ei arva, et peaks jätkama samas stiilis, kuid kuraatoriprojektide peale võiks küll mõelda.
