Paul ja Anne Daniela Rodgers. Oma lugu. 2002.
Paul ja AnnE Daniela Rodgersi näitus Tartu Kunstimuuseumis kuni 23. IV, Kaunase kunstnike näitused Tartus 15. II – 13. III, Meiu Mündi näitus “Päev on pime” G-galeriis kuni 25. III.
Kõige põnevam kunstinäitus Tartus on praegu Paul ja Anne Daniela Rodgersi ühisnäitus. Näitusel ei ole pealkirja ja polegi ehk vaja, sest paar põhitööd on tuttavad juba tunduvalt varasemast ajast, aastast 2002, mil koostööd Hansapanga galeriis esmakordselt eksponeeriti. Vahepeal on sametises vitriinis telekat vaatav seanaine ja Paul Rodgersi autoportreena esitatud seanahast mutantpea ostetud Eesti kahe kunstimuuseumi kogudesse. Tandemi varasema loominguga tuttavale publikule ongi ehk kõige huvitavam panoptikumina kujundatud hämar saal, kus nelja skulpturaalset installatsiooni aastaist 2005-2006 eksponeeritakse kallisasjadena luksuslikult drapeeritud viktoriaanlikel vaateakendel. Need on väikesed kiiksuga lood üha korratud, ent igavesti aktuaalsetel teemadel: lood inimlikust üksindusest, armastusejanust ja lootusest kohata kunagi midagi täiesti erinevat igapäevasest reaalsusest. Karussell unustatud ja kõrvaleheidetud inimkujudega, erootiliste motiividega tülgastav tort, lihakärbes miniatuursel risti jalamil ja luksuslik king tätoveeringuga pealsel. Mulle isiklikult läks eriti südamesse jutustus üksikust kingast, mille nahale oli tätoveeritud roos. Jutuke vanaisa tätoveeringust ja salapäraselt tänavale jäetud kingast on naljakas ja jube, ent teistelgi vaateakendel olid omad lood. Kuid ainuski neist installatsioonidest poleks pooltki nii pilkupüüdev ja mõjuv väikeste skulptuuride perfektse teostuseta. Anne Daniela on olnud eesti kunstikontekstis juba aastaid võrreldamatu skulptor, fenomenaalne teostaja, ent ideed, mida ta nii geniaalselt vormib, tunduvad olevat meeste ideed. Aastail 1998 – 2001 koostöös Lauri Sillakuga loobus skulptor isegi oma nimest, kasutades kristlikus maailmas mõistetavat lühendit A.D. Paul Rodgersi kõrval on naiskunstniku nimi säilinud, ent selleski tandemis kujustab ta kongeniaalselt meespoole ideid.
Paul Rodgersi näitustelt olen tegelikult alati lahkunud väikese kahtlusega hinges, olgugi et kriitikud räägivad poliitiliselt korrektset juttu sotsiaalsest kontseptualismist. Sellegi näituse lavastusi vaadates tekib kahtlus, et Paul Rodgersi hinges võib olla hämar pool. Tal on seljataga enam kui kümme aastat valgustustegevust Eesti kunstielus, ta on olnud mitmete rahvusvaheliste kunstiprojektide korraldaja, igapäevaelus korralik kooliõpetaja, eeskujulik isa ja perekonnainimene, kes tunneb üllatavalt kirglikku huvi viltukiskuva ja väärastunu vastu. Tõeline dr Jekyll, kelle hinges elav mr Hyde teostab end tema abikaasa käte läbi? Ent värdjate maailm tema lavastustes on liigagi dokumentaalne. Tagatoa gaasimaskiga kaamel-lennuk on traagiline tõde: I maailmasõjas kandsid kaamelid tõepoolest ajuti gaasimaski. Samuti on tegelikkusest võetud kahepäine Siiami kaksik: ta on näpatud RTLi taevakanali dokumentaalist. Eestis on teistsugustesse suhtumine olnud ehk leebemgi kui mõneski muus kohas, kus usulised ja kultuurilised tabud on ammu välja kujunenud, kivistunud. Sajandeid kestnud koloniaalolukorra ollakse harjunud võõraid omaks võtma ja assimileerima. Omaks on võetud ju ka Paul Rodgers, küllap keegi tõttaks ka kahepäisele tüdrukule avatud kätega vastu.
Kaunase kunstnike suurnäitus Tartu kaheksas galeriis on korraldajate tunnustusväärne pingutus, ühtlasi aga väsitavalt laialivalguv ülevaatenäitus, mis on koondanud Tartusse modernistliku käekirjaga meistrid. Paari aasta eest Tallinna Kunstihoones ja soolalaos eksponeeritud leedu kaasaegne kunst erineb täielikult Tartus nähtust. Näituse ühe olulise toetaja, Leedu Vabariigi saadiku Antanas Vinkuse pöördumine kunstnike poole korraldajagalerii Meno Parkas välja antud bukletis avab näituse koostajate programmi: “Tänan teid, et loote ilu, mis tekitab meis rahulolu ja vastastikust austust.” Parima kooslusega olid Tartu Kunstimaja mõlemad ekspositsioonid. Kogu ülejäänud paarikümne autori kõrval jäi silma Kunstimaja alumise korruse galeriis Arvidas Žalpyse kontseptuaalne installatsioon “Kõik toolist”. Volditud paberist toolskulptuurid ja graafiline teostus oli puhas, esteetiliselt mõjuv ja mänguline. Ülakorruse maaliväljapanekust meenutasid Agnė Jonkutė monokroomsed “Olematuse faktid” itaalia minimaliste, ent samuti ehk pisut Meiu Mündi monokroomseid balletiseelikuid, kuigi kokkupuutepunkte kahe naiskunstniku vahel on vähe, peamiselt naiselikult ergas tundlikkus.
Meiu Mündi näitus “Päev on pime” näitab Tartu üht nimekat noort naismaalijat arengus. Seni staatiliselt naiselikke atribuute ehk kleite, korsette ja balletiseelikuid maalinud kunstnik on samas monokroomses laadis lasknud vaatajate ette tulla terved jutustused aastaid riietele kuuletunud ja nähtamatuks muudetud naisekehadest. Mitmesuguseid poose võtvad kehad on küll markeeritud vaid käte ja jalgadega, ent nad on pimedusest välja tulnud ja elavad lõuenditel oma elu. Kadunud on unistuslikud-romantilised rõivatükid, maalija on galeriisse lubanud tulla vaid ühel balletikleidil.
