Jalgpall, demokraatia ja meie

4 minutit

On demokraatia, oleme sellega harjunud, et on, ja hakkame harjuma ka sellega, mismoodi on, kui on demokraatia, ja teame, et demokraatia hoiab ära diktatuuri ja teised suuremad jamad, ja teame, et ühiskonna arenguga käib kaasas bürokraatia areng, ja oleme kuulnud, et bürokraatia võimaldab andetutel oluliseks saada, ja vahel on tunne, et lisaks suurematele jamadele hoiab demokraatia ära ka suurema õnne. Kui mõnelt autoriteetselt inimeselt selle kohta küsime, vastab ta, et küllap see ongi nii, aga riskid peavad olema maandatud ja maailma ajalugu näitab, et teisiti ei saa, ja meil ei jää muud midagi üle kui nõustuda, sest ajaloost on teada Stalin ja Hitler ning mäletame Brežnevit ja Karl Vainot ega saa toetuda isegi mitte Konstantin Pätsile, sest ta ei teinud midagi, kui meie oma riiki vallutama hakati. Ja autoriteetne inimene sosistab meile, et see oli sellepärast, et ta oli seotud Nõukogude Venemaaga majanduslike huvide tõttu, aga ilusast sellistel puhkudel ei kõnelda – kas või Astrid Lindgrenist, kui kedagi muud pähe ei tule.

Ja siis mõtled, kui lihtne on nendel meestel, kes jalgpalli juhivad, sest seal ei ole vaja muud kui arusaamist, milline jalgpall peab olema ja mida tuleb arendada, et nägemus ellu rakenduks, ja julgust muuta neid asju, mis ei ole nii, nagu arusaamine ütleb, ja põhimõttelisust, et mitte teha nii, kuidas on mugav või enda jaoks kasulikum, ükskõik millises tähenduses, ja õigeid treenereid, kes leiaksid õiged mängijad ja õpetaksid nad jalgpalli mängima ja elama ja rääkima kõva häälega, mitte sosistades. Ja peatreener on ka tähtis, sest ta juhib meie koondist kõigi pealtvaatajate silme all ja see on nagu lakmuspaber, aga seda paberit peab oskama lugeda, et õigeid järeldusi teha.

Või on riigiga ikkagi samamoodi ja tegelikult oleks ka seda lihtne juhtida, sest selleks ei ole vaja muud kui arusaamist, milline riik peab olema ja mida tuleb arendada, et nägemus ellu rakenduks, ja julgust muuta neid asju, mis ei ole nii, nagu arusaamine ütleb, ja põhimõttelisust, et mitte teha nii, kuidas on mugav või enda jaoks kasulikum, ükskõik millises tähenduses, ja õigeid parlamendiliikmeid, kes leiaksid õiged ministrid, kes oskaksid riiki juhtida ja õigesti elada ja räägiksid kõva häälega, mitte sosistades, põhjendusega, et euroopalik kultuur keelab halbadest asjadest kõnelemise. Ja peaminister on eriti tähtis, sest ta juhib riiki meie kõigi silme all ja tema käitumine, jutt ja otsused on nagu lakmuspaber, aga seda paberit peab oskama lugeda, et õigeid järeldusi teha.

Muidugi, peatreener peab julgema vahetusi teha siis, kui meeskond ei mängi, nagu oleks vaja nägemuse elluviimiseks, sest muidu on kaotus vältimatu. Jalgpallis on selles mõttes lihtsam, et kaotust ei ole võimalik varjata, sest see juhtub kõigi silme ees staadionil.

Jah, kuigi jalgpall on kõigest mäng ja sellest, kes võidab või kaotab, ei sõltu maailmas midagi või peaaegu mitte midagi, siis vahel tundub, et riigi tasandil saavutatud võitudest või kaotustest sõltub veelgi vähem. Või on isegi nii, et need mängijad, kellega võitma hakata pole kunagi võimalik, mängivad edasi – mõni küll teisel väljakul. Läbimata on isegi esmane puhastumine, kus heidetakse kõrvale sellesse rolli lihtsalt sobimatud ja need, kellel puudub elementaarne huvi harjutada ja valmidus võidelda, ja need, kes mängivad oma mängu – mitte meeskonna huvides, et koos rahvaga võita. Küllap oleme selles ise süüdi ja seda ütleb meile igaüks, kelle poole murega pöördume – demokraatia ju.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp