Aastail 1961–1997 Eesti NSV Teaduste Akadeemia alluvuses olnud Tallinna botaanikaaed (TBA) oli nii aia- kui ka kraadikeskne teadusasutus.¹ Nähti vaeva ja tunti teadusest rõõmu, tehes kandidaaditöid teaduskraadide kaitsmiseks või loovuurijatena.

Üks silmapaistvamaid teadlasi oli Harry Karis (1930–2018),² kelle lapsepõlv möödus Tallinna-lähedases talus, kus ta huvitus loodusest karjas ja metsa­vahist isaga metsas käies. 11aastaselt leidis Harry pööningult ornitoloog Mihkel Härmsi raamatu „Eesti linnustik“.³ Ta innustus lindudest, õppis liike määrama, hakkas märkmeid tegema ja vaatluspäevikuid pidama. 1949. aastal lõpetas Harry Tallinna reaalkooli (tollane 2. keskkool), kus huvi lindude vastu aitas süvendada ornitoloog August Mank. Karis otsustaski minna õppima Tartu ülikooli ja saada ornitoloogiks. Kuid Tartus kohtas ta enne dokumentide sisseandmist reaalkooli kaaslast ning hilisemat arstiteadlast ja zooloogi Kalju Põldveret (1929–2011). Põldvere ütles, et tuleb õppida arstiks, sest kõik kuulsad teadlased, nagu Charles Darwin ja Carl von Linné, on olnud arstid. Harry teatas aga, et läheb bioloogiasse õppima ornitoloogiks. Kalju väitis vastu, et ära sinna mine, sealt tulevad õpetajad. Harry otsustas ümber ja läkski hoopis agronoomiat õppima. Lõpudiplomi saigi Karis 1954. aastal Eesti Põllu­majanduse Akadeemiast (EPA). Sellele järgnes samas aspirantuur, 1961. aastal kaitses ta teaduskraadi mikroelementide mõju kohta tomati haiguskindlusele⁴, ees terendas õppejõu amet. Kuid elu keerdkäikude tõttu siirdus Karis 1962. aastal tööle kursusekaaslase Arnold Puki juhitavasse asutusse – Tallinna botaanikaaeda. Siin töötas ta vanemteadurina, ka fütopatoloogia laborijuhatajana kuni pensionini 1992. aastal ja jätkas teadustööd teadusfondi grandiga 1996. aastani.

„Ma saadan sind Siberisse!“

Dissertatsiooni teema kõrval huvitus Karis jahukastelistest (sugukond Erysiphaceae), nende morfoloogiast, takso­noomiast, looduslikust päritolust, levikust, edasikandumisest ja peremees­taimedest. Ta hakkas jahukasteliste vastu huvi tundma juba EPAs üliõpilastele taimefüsioloogia loenguid pidades ja praktikume juhendades. Karis kogus, herbariseeris ja määras jahukastelisi hobi korras. Sellal tehti noorele teaduspürgijale ka esimene märkus, et tuleb kirjutada „kapitalistlikes riikides ilmunud kirjandust ei ole kasutatud“. See oli ülimalt vajalik, sest sellise lause puudumisel oleks tekkinud kahtlus teadlase lojaalsuses nii nõukogude teaduse kui ka partei ja riigivõimu suhtes.

Jahukasteliste seente materjali hakkas Karis koguma juba 1966. aastal Novo­sibirskis ühel konverentsil viibides. Süveneda aidanud võimalus tuli 1967. aasta talvel, kui TBA direktor Arnold Pukk tegi Karisele ettepaneku osaleda Moskva peabotaanikaaia osakonna­juhataja, botaanik Vladimir Nikolajevitš Vorošilovi (1908–1999)⁵ Kaug-Ida ekspeditsioonil. Direktor oli tulnud Moskvast botaanikaaedade nõupidamiselt, kus arutati taimede introduktsiooni ja aklimatiseerumise probleeme. Tollane Botaanikaaedade Nõukogu oli otsustanud 1967. aasta suvel korraldada Kaug-Itta ekspeditsiooni, et uusi taimi sisse tuua. Pukk ütles „Ma saadan sind Siberisse!“ ja nii see läkski – siit said Karise ekspeditsioonid alguse.

Esimene ekspeditsioon Venemaa avarustesse

1967. aasta 30. juuni hommikul lendas Karis Tallinnast Moskva botaanikute ekspeditsioonile, mida juhtis Vorošilov. Algne eesmärk oli lennata Kamtšatkale Petropavlovskisse ning sealses piirkonnas taimi uurida ja jäädvustada. Karise teadmised Kaug-Ida jahukastelistest olid veel napid. Seal leiduvaid taimi tundis ta ainult niivõrd, kui palju oli nendega jahukastelisi herbariseerides kokku puutunud botaanikaaia kollektsioonides. Nagu ta ise konstateeris, oli tal kodutöö tegemata.⁶ Karis lootis, et botaanikutest ekspeditsioonikaaslased määravad või aitavad määrata jahukasteliste ja teiste parasiitsete pisiseente peremeestaimi. Ta arvas, et nende abil õpib kohalikke taimi niivõrd tundma, et on ise võimeline võimalikke peremeestaimi määrama.

Petropavlovskist tehti ümbritsevatesse asulatesse reide ja iga uurija tegeles oma teemaga. Esimese jahukastelise leidis Karis Petropavlovski lähedalt ühe sopka jalamilt, kust tõusti nõlvapidi ülespoole. See oli palmilehisel angervaksal (Filipendula palmata) – selle taime nime andis Vorošilov. Esimesel tööpäeval tüütas Karis ekspeditsiooni ülemat pidevalt: küsis taimede nimesid ja tunnuseid, mille abil oleks neid võimalik kiiresti ära tunda. Välipäevikusse kogunes mitu lehekülge Karisele väga tähtsaid andmeid jahukasteliste peremeestaimede kohta. Tekkis ka väike konflikt. Õhtuks oli Vorošilov väsinud ja pahuras tujus ning ütles: „Miks te üldse Kaug-Idasse tulite, kui te taimi ei tunne? Kas te ei teadnud, et ekspeditsioon oli korraldatud botaanikutele? Ma pean Tallinna botaanikaaeda teatama, et teid tagasi kutsutaks.“ Harry ei julgenud ütelda, et just sellepärast tahtsiski ta botaanikutega ekspeditsioonile tulla, et need aitaksid jahukasteliste peremees­taimi määrata.

13. juulil 1967 pani Karis postkontoris teele esimese paki Tallinna botaanikaaeda. Selles olid kahe liilia liigi taimed Alli Süvalepale ja kaks puuliiki, lamedalehine kask ja Komarovi pappel, Aleksei Paivelile. Endale saatis Karis 33 herbariseeritud pisiseent.

23. juulist kuni 2. augustini sõideti Komandorisaartele. Teel oldi Beringi saarel kaks päeva ja Mednõil kolm päeva. Komandorisaartelt leidis Karis neli jahukastelise liiki, kes parasiteerisid seitsmel taimeliigil. Nendelt saartelt ei olnud keegi jahukastelisi leidnud, sest varem ei olnud seal keegi neid otsimas käinud. Üks peremeestaime liik – Arnica unalaschensis, osutus teadusele uueks jahukasteliste peremeestaimeks.

15. augustil lennati Il-14ga Petropavloskist Magadani. Lennuväljalt sõideti 36 kilomeetri kaugusele Magadani bussiga. Karis märkas, et vasakul tee ääres olid reas vanad ja lagunenud barakid, küljega maantee poole. Enamasti olid barakid kaherealised ning nende ridade ja maantee vahel oli okastraataed ning lagunenud vahitornid. Karise kõrval istunud Vorošilov müksas teda ja ütles: „Näed, milline on kuulus Magadani vangilaager. Ja neid on veel teisigi.“ Vangilaager jätkus ja jätkus … 36 kilomeetrit. Karis kirjutas, et kui ta poleks seda ise näinud, siis ei usuks. 1973. aastal oli Karis uuesti Magadanis ja sõitis samuti lennuväljalt linna, aga tee ääres ei olnud enam ei barakke ega okastraataeda vahitornidega. Karis mõtles, ega ta bussis magama jäänud ja eelnevat jõledust unes näinud.

1967. aasta 28. augustil lennati Magadanist lennukiga An-24 Ohhotskisse, edasi Nikolajevskisse Amuuril, kust sõideti poolteist päeva laevaga Amuuril asuvasse Komsomolskisse. Sealt edasi rongiga Sovetskaja Gavanisse (Sovgan), kust Vorošilov soovis sõita mööda mereranda Vladivostokki, et kontrollida hüpoteesi, nagu kannaks ookean Põhja-Ameerikast taimi ja nende seemneid Kaug-Itta, kus nad võivad hakata või hakkavadki kasvama.

Kuid Harry otsustas koos Lilian Plotnikoviga⁷ sõita Habarovskisse, kus tutvus metsainstituudi dendraariumiga ja Bolšekhtshtsirski looduskaitse­ala taimedega. Edasi sõideti rongiga Vladi­vostokki, kus tutvuti ümbrusega ja koguti ka seemneid. Pikemalt peatuti Ussuuri looduskaitsealal ja Vladivosto­kist üle lahe paiknevas Kedrovaja Padi looduskaitsealal. Siin kogus ja herbariseeris Karis rohkem jahukastelisi kui varem eelnevates kohtades kokku.

Karis, Vorošilov ja Plotnikov olid viimased ekspeditsiooni liikmed, kes pärast nelja kuud 21. oktoobril Kaug-Idast lahkusid. Karise ekspeditsioonilt lisandus botaanikaaia herbaariumi 682 ümbrikku jahukastesse haigestunud taimedega. Esindatud oli 250 taimeliiki, neist 113 olid teadusele uued jahukasteliste peremeestaime liigid.

Tulevikuline mõttesuund

Harry Karis kirjutas mitmeid rikkalikule herbaarmaterjalile toetuvaid jahukasteliste teemalisi artikleid ja monograafilisi uurimusi.⁸ Otsustavaks said kahekümne aasta (1967–1986) jooksul tehtud viisteist ekspeditsiooni Siberisse ja Kaug-Itta.

Karise uurimuste tulemusel ilmnes, et Eestis on 74 jahukasteliste liiki, mis parasiteerivad 656 taimeliigil. 1995. aasta monograafias Ida-Euroopa ja Põhja-Aasia kohta on kirjeldatud 180 jahukasteliste liiki, mis parasiteerivad 3223 taime­liigil. Eesti teadusuurimuste seas on see üks väheseid või peaaegu ainuke, kus käsitletakse üht seenesugukonda nii ulatuslikul alal. 1996. aastal sai Karis oma uurimistööde eest Karl Ernst von Baeri preemia. Karise mõttesuund oli tulevikuline: ta väitis, et tema eesmärk on teha seda, millel on väärtus veel saja aasta pärast.

Selle ilminguna valmis Karisel ka hariv ja huvitav aimeuurimus – käsikiri „Jaht jahukastelistele“ (105 lk) seentest ja ekspeditsioonidest, millest suur osa käsitleb 1967. aasta ekspeditsiooni ja mõneti teisigi.⁹ Kogu see käsikiri on ühe teadusele pühendunud mehe ülevaade oma uurimisobjektist ja ekspeditsiooni­muljetest. Selles kirjeldab ta jahukasteliste seente morfoloogiat, taksonoomiat, nende kirjeldamise ja määramise raskusi, paljunemist, süstemaatika ajalugu ning suhteid peremeestaimedega, samuti tutvustab ta teemat mõjutanud teadlasi läbi ajaloo. Nähtub, et jahukastelised oma peremeestaimedega on väga huvitavad seened. Nende liigid võivad levida mitmel peremeestaimel, aga ka üksikutel liikidel, ja taksonoomias ongi tähtsad peremeestaimed, kelle alusel eraldatakse vorme. Karise uurimus on igati sobiv materjal algajale teadlasele.

Karisel oli ka huvi võõramaiste puude ja põõsaste kasvatamise vastu. Ekspeditsioonidel kogutud seemnetest ja istikutest rajas ta Rae kodutalusse puittaimede kollektsiooni. Neid leidus seal üle 200 liigi mitme haruldase puuliigiga. Lindude tundmine ja uuriminegi püsis.¹⁰ Rae raba linnustiku uurimist alustas ta 1948. aastal ja süstemaatilisi vaatlusi tegi aastail 1963–1977.

1 Heldur Sander, Aia ajalugu. – Sirp 26. XI 2021.

2 http://entsyklopeedia.ee/artikkel/karis_harry

Heldur Sander, Agu Eensaar, Jüri Elliku, Kaia-Kadri Gailit, Meie Hartz. Tallinna Botaanikaaed 2000, lk 19.

Harry Karis 23. august 1930 – 27. veebruar 2018. – Eesti Loodus 2018, 69(4), lk 57.

3 Mihkel Härms, Eesti linnustik. Kodumaa lindude määramise tabelid. G. Roht. Loodus, Tartu 1927.

4 Harry Karis, Mõningate mikroelementide mõju tomati haiguskindlusele ja saagile Eesti NSV tingimustes : väitekiri bioloogiakandidaadi kraadi taotlemiseks. Eesti Põllumajanduse Akadeemia, Tartu 1961. 176 lk, 8 lk joon + autoreferaat (29 lk).

5 Vorošilov oligi Kaug-Ida taimede spetsialist. Tema töö: Ворошилов В.Н., Флора Советского Дальнего Востока (Конспект с таблицами для определения видов). Главный Ботанический сад. Академия Наук СССР М.-Л. Наука 1966. See raamat oli ka Harryl kaasas, kui ta Tallinnast Moskvasse lendas.

6 Harry Karis, Jaht jahukastelistele. Käsikiri.

7 Lilian Sureneva Plotnikova oli botaanik ja puit­taimede uurija, kaitsnud ka kandidaaditöö.

8 Harry Karis, Viive Rumberg, Jahukasteseened dekoratiivtaimedel. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Tallinna Botaanikaaed, Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinn 1966, 192 lk.

Харри Карис, Распространение мучнисто-росяных грибов в Северо-Восточный Азии. Академия наук ЭССР, Таллинский ботанический сад. Валгус 1984, 162 lk.

Harry Karis, Eesti jahukastelised (Erysiphaceae). Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinna Botaanikaaed, Valgus 1987, 205 lk.

Harry Karis, Erysiphaceae Lev. in Eastern Europe and North Asia. Tallinn Botanic Garden, Tallinn, Ühiselu 1995, 304 lk.

Harry Karis, Introduced trees ands shrubs susceptile to the powdery mildew in Estonia. – Dendrological researches in Estonia 2002, II, lk 80–224.

9 Enne selle kirjutamist pöördus ta siinse autori poole ja küsis, kas ikka sobib kirjutada. Ma andsin sooja soovituse, sest pean loometööd tähtsaks ja austan sellealaseid püüdlusi. Käsikiri on autori valduses.

10 Harry Karis, Inimese mõjust Rae raba ornitofaunale. – Põllumajandus ja keskkond: teaduslik-praktilise konverentsi materjalid, 22. ja 23. märtsil 1979. a. Toim Rein Ratas. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinn 1979, lk 82–85.