„Erinevus ja kordus” on lugemismaterjalina oma pealkirja vääriline – see on eristav sündmus, Mihkel Kunnust parafraseerides kultuurieugeeniline sündmus. Tundub ebatõenäoline, et teos leiab endale laiema publiku kultuurihuviliste lugejate seas, kardetavasti jääb see akadeemiliste filosoofide mängumaaks. Tähtteos ei saa särada oma valdkonna särast heledamalt ning filosoofia täht …
pole tänapäeva Eestis küll suisa loojunud, kuid siiski heledas argipäevavalguses tuhmunud. Just sääraste nõudlike süvateoste tõlkimisel avaneb kõige selgemalt sarja „Avatud Eesti Raamat” sihtkapitali mõte – raamatuturu reeglite alusel ei ilmuks sellist kraami mitte kunagi.
Mispoolest on „Erinevus ja kordus” nõudlik ja raskepärane lugemismaterjal? Asi pole mahus – 509 lehekülge põhiteksti on küllap igale haritud inimesele „söödav” tükk. Kindlasti pole ka asi tõlkes: Margus Otti tuleb kiita, midagi ei ole tarbetult keerukamaks tõlgitud; kõik kasutusele võetud uudisterminid on põhjalikult kommenteeritud; mõne erinevaid vasteid vajava sõna puhul (ennekõike sense) on tõlkevaste hoolikalt valitud. Ainus tehniline nüanss, mis raskendab pisut jälgimist, oli rohkete järelmärkuste tähistamine Rooma numbritega.
Oletan, et Deleuze’i mõtlemise põhisõnumist on võimalik igal mõnevõrra filosoofiaga kokku puutunud lugejal aru saada, selleks piisab eessõna ja kokkuvõtte lugemisest. Raskused kerkivad siis, kui üritada rekonstrueerida ja kriitiliselt kaaluda autori argumentatsiooni. Esiteks ei lase Deleuze’i pulbitsev mõttevoog ennast vangistada peatükkide temaatilisse struktuuri. Juba Deleuze’i mõtlemise sisu tingib selle, et mõttekäik ei avane samm-sammult hierarhilise struktuurina, vaid kõik põhimõisted on põimitud omavahelisse vastasmängu, avanevad eri peatükkides üha uute teineteise kaudu antud määrangute läbi. Siiski ei ole Deleuze’i tekstile omane sisemiste vastuolude tootmine, mõttelõnga apooriasse ajamine. Kui rakendada teose kallal väga tähelepanelikult hermeneutilise ringi tehnikat, liiguvad otsad viimaks kokku. Sellist detektiivitööd hõlbustavad arvukad mõttekordused ja ümberütlemised. Teine ja isegi suurem raskus seisneb selles, et Deleuze on oma arutlustes avanud säärase eruditsioonivälja, mida – pean vähemalt enese põhjal tunnistama – tänapäeva „spetsialiseerunud intellektuaal” läbi ei näri. Autor tõlgendab oma mõttevoo õigustamiseks sügavuti tervet rida filosoofe (Platon, Aristoteles, Descartes, Nietzsche, Bergson, Leibniz, Kant, Hegel, Freud, Heidegger), kuid lisaks sellele teostab matemaatikafilosoofilisi uperpalle diferentsiaali loomuse üle, ekskursse bioloogiasse (embrüoloogia, evolutsionism), loogikasse ning kunsti ja kirjanduse manu.
Kõike eelöeldut arvesse võttes võib „Erinevust ja kordust” soovitada kas või omamoodi funktsionaalse lähilugemise eksamina. Kellel sääraseks eksamiks mahti ei ole, ärgu häbenegu teost ositi lugemast (nt III peatükk on eraldi loetav lääneliku esindusmõtlemise kriitikana; lk 142–205 viiakse läbi ajalisuse kogemuse analüüs jne). Samuti võib lugemist hõlbustada see, kui alustuseks lugeda läbi Margus Oti järelsõna (lk 547–582) ning Eik Hermanni Deleuze’i-peatükk „20. sajandi mõttevooludest”. Tõsisema pusimishuvi korral tasub mainida, et inglise keeles on välja antud mitu „Erinevuse ja korduse” lugemisjuhti, mis on väikese näpuosavuse korral ka võrgust alla laaditavad. Olen tagantjärele Sirbile väga tänulik arvustamisettepaneku eest: kui raamatu läbinärimine poleks tööülesandeks kujunenud, jäänuks teos vistiti aastateks riiulile tolmuma.
Kuna mul pole mingit alust esineda Deleuze’i-asjatundjana, üritan läbi viia mõned mõttesammud, et avada „Erinevuse ja korduse” mõttevoolu sisemist korrastatust. Iga märksõnalise alajaotuse puhul toon esile ka keskseid väiteid sisaldavad leheküljed, sest nagu öeldud, tegeleb Deleuze pea kõigi mõistetega korduse režiimis, mitmes kirjakohas.
Esindusmõtlemise kriitika. Siit otsast tundub kõige lihtsam alustada, kontinentaalfilosoofia tundjatele on see üpris tuttav teema. Propositsiooni vormi raiutud mõtlemine, millele sekundeerib kartesiaanliku eneseküllase subjekti illusioon, ei suuda kunagi mõelda seda, mida Deleuze taotleb: erinevust ja kordust nende endina (vt lk 241). Esindusmõtlemine otsib Samasust, mõtlemise kindlat aluspõhja, seab sisse terve- ja kainemõistuse, omab tugevaid moraalseid implikatsioone. Deleuze soovib sellest vabaneda (vt III ptk, aga ka lk 102, 108, 444 jj). Tema teiste filosoofide tõlgendamise juhtmotiiviks ongi eristamine, mis aspektis keegi on esindusest ja Samasusest lahti saanud, mis aspektis ent selle vangi jäänud; avada iga mõttesüsteemi objektiivsed ja subjektiivsed eeldused (lk 225). Ainus filosoof, kes on esindusmõtlemisest lõplikult lahti saanud, on Deleuze’i meelest Nietzsche – igavese taastuleku sõnastaja.
Mõeldamatuse mõtlemine. Kerkib õigustatud küsimus, kuidas siis mõelda tuleks, kui mitte loogiliselt-metoodiliselt. Ka siin kõneleb Deleuze midagi tänaseks üldtuntut, seab sisse teatud esoteerilisuse nõude. Mõtlemises on esmane sissemurre, vägivald, sattumuslik kokkupuude millegagi, mis sunnib meid mõtlema (lk 242). „… mõtlemine mõtleb ainult sunniviisil ja vägivaldselt, ainult selle juuresolekul, mis „paneb mõtlema”, mida tuleb mõtelda – ja see, mida tuleb mõtelda, on ühtlasi mõeldamatu ehk mitte-mõte” (lk 250). Samuti kasutab Deleuze mõtlemise iseloomustamiseks sõnu fantasm (lk 250), lahkheli (lk 253), deemon (lk 251), üleüldine põhjaminek (332). Filosoofia ei avaldu Deleuze’ile mitte kainemõistuses, vaid paradoksis (lk 386). Tuleb rõhutada, et Erinevuse ja Korduse filosoofia ei otsi vastuseid, teooriad ja propositsioone, vaid viise, kuidas püsida probleemide, küsimuste, ülevate sõnastamatute Ideede juures. Deleuze ei kohku küsimast, kas pole mitte mõistuse põhjas valitsev lollus see, mis sunnib mõtlema (lk 464). Siin avaneb viljakas võimalus võrrelda mõistuse põhjatust Foucault’ hulluse ja arutuse kontseptsiooniga, samuti tasuks vaadelda, kuidas kritiseerivad mõlemad mõistuse õõnestajad Descartes’i projekti.
Mõistagi ei jää sellises lammutustöös mõtlev subjekt mõranemata. Siinkohal pole mahuliselt võimalik Deleuze’i käsituse nüansse esitada, laias laastus räägitakse lõhestunud subjektist (vt erinevust Ma ja mina vahel, nt lk 157 jj). Küsitlegem nüüd uuesti Deleuze’i: mis sunnib mõtlema?
Intensiivsusväli, mitte negatiivsus. Olgu rõhutatud, et Deleuze keeldub otsustavalt erinevalt paljudest teistest mõeldamatu mõtlejatest (nt Heidegger, Blanchot, Bataille, Derrida) negatiivsusele mis tahes ontoloogilist staatust andmast. Negatiivsus on Deleuze’ile mitte-olemise ehk probleemina olemise vildakas tõlgendus (lk 122). Deleuze’i arvates on olemas esmane immanentne intensiivsusväli, alles see hakkab n-ö erinevust tegema (lk 406). See intensiivsusväli ei rahune iial, talle on omane pulseerimine, üha uus kvantiteetide individuatsioon (lk 418). Sellel väljal hakkavadki möllama teose kaks peategelast: erinevus ja kordus.
Aga peatugem hetkeks. Pole patt küsida, mis jutt see selline on, kuidas Deleuze oma süsteemi püsimise kasuks argumenteerib. Kena lugu küll, et ta toob n-ö näidetena esile matemaatilisi diferentsiaale, bioloogilisi protsesse, terve rea filosoofide tõlgendusi. Kuid kõik see, millele „viitab” Deleuze’i põhiline mõistevõrgustik, on eelneva punkti põhjal mõeld
amatu. Intensiivsused on implitsiitsed paljusused (lk 415); Erinevuse olemine on implitseerimine, mis kaldub eksplitseeritud süsteemides tühistuma (lk 387), Kordus varjub moodustudes, kulgeb maskides (lk 45); Ideed on paratamatult teadvustamatud (lk 329). Isegi igavese taastuleku mõttel –
Deleuze’i filosoofia nurgakivil – on esoteeriline külg, see jääb Nietzschel avalikult käsitamata (lk 498 jj). Ühesõnaga –
kõik on varjul.
Siinkohal oleme tabanud selle, mida Deleuze nimetab mõtlemise subjektiivseteks eeldusteks, mis on mähitud tundesse, mitte mõistesse (lk 225). Vaadelgem kaht ausat kirjakohta: „Kordus on paatos ja kordusefilosoofia on patoloogia” (lk 486). „Erinevus võimutahtes, mida aistitakse vastu loodusseadusi, on meelelisuse kõrgeim objekt, hohe Stimmung”
(lk 413). Deleuze’i mõtlemise alushäälestus (Stimmung) seisneb tundes, et on erinevuste-korduste mänguna avanev maailm kui kaosmos (lk 373).
Erinevus ja kordus. Erinevus on „olev”, kordus olemine (lk 344). Need mõisted on Deleuze’il teineteisesse mähitud, arvukate ümberütlemiste kaudu üha uuesti nimetatud. Vaatame kahte vastastikust määrangut: „Kordus on kõikide erinevuste informaalne olemine, põhja informaalne vägi, mis viib kõik asjad selle äärmise „vormini”, kus esindus laguneb” (lk 111). „Sama ei tuleks iial iseendast välja, jaotumaks paljudeks „sarnasteks” tsüklilistes vaheldumistes, kui ei oleks tsüklites nihkuvat ja samases varjuvat erinevust, mis muudab korduse imperatiivseks …” (lk 486). Kui võtta appi n-ö „kolmas muutuja”, Nietzsche taastulekuidee, siis saab Deleuze’i kaosmose lihtsalt lahti seletada. Kordus on pidev, kuid ilma mingi Samata, nn esimese liikmeta. Ainus seesama, mis kordub, on Erinevus, intensiivsuste individualiseerumine dramaatilises, juhuslikus ja vägivaldses kättejõudmisprotsessis (e üleminekus väesolust käesolusse). Sellest puntrast mõtlemise vahendiks ei saa olla propositsioonid, vaid üksnes vastuseta küsimused (vt lk 334 jj) ja probleemid (vt lk 121 jj, 271 jj, 450 jj). Filosoofia peab mõtlema ülevate teadvustamatute Ideede (lk 253, 292 jj, 307 jj) varal. Sellise filosoofia kaudu ei taba me n-ö maailma loomust, vaid astume simulaakrumite deemonlikku mängu (lk 221 jj, 467 jj). Kõik see vajaks täpsemaks kirjelduseks mõistagi märgatavalt rohkem trükiruumi.
Eetiline lõppmäng. Viimaks pööran tähelepanu asjaolule, et siin-seal kõneleb Deleuze „Erinevuses ja korduses” ka moraalist. Üldiselt kalduvad kontinentaalfilosoofid andma erinevusele, Teisele, Sündmusele, singulaarsusele just eetilist-lepitavat värvingut (nt Levinas, hiline Derrida, Vattimo, Badiou, Agamben). Deleuze on selleski osas erandlik ja radikaalne, rünnates korduvalt kaunishingede nn keskklassi ideoloogiat, mille kohaselt erinevused on lepitatavad, ebavõrdsus taandub aja jooksul ja sündmuste põhjas asub Headus (vt lk 15, 24, 382). Deleuze kutsub üles tarvilikule hävitustööle jaatamaks erinevust permanentse (poeetilise) revolutsiooni tingimustes (lk 104); nimetab ebaõiglust ja ebavõrdust taandamatuks maailma tingimuseks (lk 377); kutsub üles mõtestama intensiivsete kvantiteetide eetikat, mis jaatab ka kõige madalamat (lk 414). Pandagu ka viidatud kirjakohti tähele ja peetagu meeles, et moraalifilosoofia ei piirdu kaunishingede inglilauluga „ühiseid väärtusi otsides”. Selles küsimuses on peagi veel värsket õhku oodata –
Nietzsche „Moraali genealoogia” peaks peagi ilmuma.