Eesti elujõud ja selle tegurid jäid kärajatel käsitlemata. Võib-olla arvas mõni kärajate korraldajatest, et ettevalmistust polegi vaja ja et Mart Laari juttu saab pidada ettekandeks, mille peale hakkab keegi sel teemal improviseerima? Võib olla päris kindel, et kui riigi mudelit ei ole varem valmis mõeldud, kui tegeliku ja vajaliku olukorra (olude ja situatsiooni) kohta on eksperthinnangud kogumata ja korrastamata, siis ei saa avalikud arutlused nii keerukatel teemadel tõhusaks kujuneda.
Mart Laar kordas (nagu viimasel ajal on kombeks kujunenud), et poliitikud ei ole milleski süüdi, et süüdlasi ei ole vaja otsida. Vastupidi! Juba Vanas Roomas teati, et need, kes on lasknud olukorra räbalaks minna, võiksid olla väga tublid, aga kuskil mujal. Edu saavutamiseks on vaja läbikukkumise põhjused avastada, sõnastada ning avalikustada. Seejuures ei või varjata kellegi ebakompetentsust, küünilisust, hoolimatust, omakasupüüdlikkust, valelikkust.
Võib olla kindel, et kui Eestis ei suudeta kehtestada personaalse (reaalse, mitte mängulise või tingimisi) vastutuse printsiipi, siis Eesti arenguteele ei pääse. Raske uskuda, et selline riigikogu, kus on suur hulk põhjendamatu autoriteediga isikuid, suudab kehtestada kompetentsuse ja personaalse vastutuse printsiibi. Seda sammu astumata jooksevad liiva ka edaspidised pingutused Eestile arengu eelduste loomiseks.
Rahvaesindaja tegelik ja ideaalkuju
Kärajate avasõnas ütles president Ilves, et ta kavatseb rääkimise asemel rohkem kuulata, ent tahaks siiski sõnastada mõned probleemid. Sissejuhatuseks meenutas president, et toona, mil hakati kärajaid pidama, tundus, et oleks vaja rohkem rääkida. President möönis, et selle üle, kuhu Eesti liigub, kuidas edasi minna, mida saaks teha paremini jne, arutatakse Eestis iga paari kuu tagant, aga arutlustest pidavat paistma, et liigume liialt Platoni vabariigi suunas, kus targad teavad, mis on õige. President ütles rõhutatult, et legitiimsus kuulub neile, kes on rahva valitud. Presidendi meelest on vaja poliitikutesse suhtuda palju suurema lugupidamisega, kui see on Eestis kombeks kujunenud.
Muidugi asusid kõik (?) kiiresti mõtlema, mida president selle jutuga öelda tahtis. Küllap oli kärajate korraldajatel juba mitu aastat tagasi mõttes kutsuda oluline osa haritlaskonnast (arvamusliidrid) kokku mitte pelgalt selleks, et nad saaksid rääkida, vaid ka selleks, et kärajatele kutsutud inimeste abil midagi selgemaks mõelda. Põhimõtteliselt võib ju juhtuda, et mitusada arukat inimest midagi olulist leiavad, sõnastavad ja avalikustavad. Palju sõltub eeltööst ja häälestusest, kammertoonist ja ootusest.
President, kes on nimetanud riigikogu kummitempliks ja kes ilmutab järjepanu ühetähenduslikku nõudlikkust seadusandja suhtes, on populaarne vaid asjatundlike kodanike ja riigimehelikult mõtlevate saadikute silmis. Kuna viimaseid napib, siis võib kellelegi paista, et küllap ajas ka president kärajatel üht teist asja – üritas veidi siluda oma suhteid selle seltskonnaga, kellel on mõne aja pärast õigus valida uus president või paluda praegusel jätkata.
Demokraatlikus ühiskonnas on vaja kõigil, nii poliitikutel ja ametnikel kui ka äri- ja muudel tegelastel mitte lihtsalt pöörata tähelepanu ajakirjanduses tehtud kriitikale ja akadeemilistes ringkondades tehtud analüüside tulemustele, vaid seda ka arvestada. Eestis on üha rohkem „juurdumas” tava, et asjamehed ei tee avalikkusest välja. Kombeks ei ole ka sisuliselt vastata kodanike kirjadele. Poliitikute maine on juba ammu häbemata madal. Ammu oleks aeg selgitada välja, miks rahvas poliitikuid (paljusid neist) ei usu, usalda ega austa. Peaksime ehk arvestama, et: valdav osa rahvast ei ole küllalt haritud, informeeritud ja kogenud selleks, et täie teadlikkusega osaleda valimistel. Selleks, et peatada rahva võõrdumine ühiskonnast, tööst, kultuurist või kodukandist, on vaja võtta kiiresti meetmeid, millele tänu inimesed saaksid kujuneda enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektideks. Formaalse osalemisega valimiste kaudu süveneb väga paljude inimeste skepsis, riigist võõrdumine ja indolentsus. kehtiva valimisseaduse järgi saavad valijad valida erakondi, mitte isikuid; seetõttu ei sobi öelda, et saadikud on elanike valitud. valimisprotseduuriga kaasneb vaid formaalne õigus osalemiseks seadusloomes. Formaalse õiguse kasutamiseks on vaja ka moraalset õigust, mis sõltub saadiku võimest ette näha oma tegevuse võimalikke tulemusi ja tagajärgi, ära tunda ühiskonnas ja kultuuris kujunenud võimalusi ning ohte. Poliitikult eeldatakse valmisolekut vastutada oma ja teiste põhimõttelise tegevuse ja sellega kaasnevate tulemuste/tagajärgede eest. Poliitikutelt eeldatakse kompetentsust selleks tegevuseks, mida peaks inimene (professionaalselt) tegema kõrgemas seadusandlikus kogus. praegu, mil riigikogu valimisteni on jäänud neli kuud, oleks veel võimalik võtta meetmeid elanikkonna ühiskonna-alase kompetentsuse saavutamiseks ja ka erakonnad saaksid veel midagi ette võtta selleks, et vältida poliitikuks sobimatute isikute sattumist valimisnimekirjadesse. Enne kõike muud peaksid riigikogu liikmed tundma inimest kui individuaalsust, kui isiksust, kui rollide kogumit, ühiskonna liiget ja kultuuri esindajat. Ja ka inimkooslusi: perekonda, kogukonda, ühiskonda, institutsioone ja organisatsioone.
Nad peaksid tundma kultuuri, majandust, õigust, poliitikat, ideoloogiat, haridust ja tervist ning süsteeme nende hoidmiseks, nagu ka keskkonda, mis ei ole pelgalt loodus. Looduskeskkonna kõrval peaksid saadikud tundma ka tehiskeskkonda, füüsilist ja vaimset keskkonda, psüühilist, sotsiaalset, virtuaalset jm keskkonda.
Riigikogu liikmed, olenemata sellest, millisesse erakonda nad kuuluvad, peaksid tundma õigusliku, majandusliku, administratiivse, sotsiaalse jm regulatsiooni mehhanisme, nende toimemehhanisme ja toimet kõigis eluvaldkondades ja ühiskonna kõigil regulatsioonitasanditel. Igal poliitikul peaks olema mõningane ettevalmistus orienteerumiseks kultuuris ja kultuuriväärtustes, hariduses ja haridussüsteemis, teaduses, teaduslikus uurimises ning uurimistulemuste kasutamises nii õppes, uuringutes kui ka innovaatilises praktikas. Olenemata sellest, millistes koolides on keegi kunagi käinud ja millistel ametikohtadel tegutsenud, kui palju on õnnestunud kinnis- ja vallasvara koguda, maailmas ringi rännata ja tutvusi sõlmida, peaksid end poliitikuks pidavad inimesed hoomama, et maine ei kujune mitte paljaste juttude ega tumma tegevuse, vaid reaalse ja verbaalse käitumise ühtsuses.
Süsteemitu tegevus, poolikud arutelud
Rahvas ei ole loll, küll aga kergeusklik ja hoolimatu. Selle, kes on enam-vähem aus ja õiglane, töökas ja julge, tunneb rahvas kiiresti ära. Ettevalmistust napib selleks, et aru saada, kes saadikukandidaatidest on asjatundlik, kes räägib seda, mida mõtleb, ja on ka kodanikuna küllalt kindel selleks, et teda saaks usaldada teenima oma rahvast ja osalema seadusloomes. President ei ole süüdi, et riigikogu tegevus on endiselt süsteemitu ja primitiivne. President pälviks etteheiteid, kui ta seda ei näeks, või veel hullem, näeks küll, aga ei pööraks tähelepanu.
Arenguteele pääsemiseks on vaja Eestis muuta mõtlemismalle. Jutt ei käi sellest, kuidas saaks teha senisest rohkem selliseid süsteemituid programme ja projekte, mida on siin ELi ettekirjutuste järgi juba kümme-viisteist aastat vorbitud. Kõlbmatuks vananenud arusaamade järgi tegutsedes ei jõua Eesti iialgi enam-vähem rahuldavale järjele. Rahuldavaks saab pidada üksnes süsteemseid käsitlusi ja lahendusi. Efektiivsus on infrastruktuuri funktsioon. Kui valitsus ei suuda (ei taha) tagada ettevõtjatele rahuldavaks peetavat infrastruktuuri, siis ei ole võimalik Eestis püsivat edu saavutada ei ma
al ega linnas, ei tootmises ega ehitamises, õppes ega uuringutes, ei loodushoius, tervishoius ega kuskil mujal. Ametialase ettevalmistuseta ametnikud, poliitikud ja ettevõtjad saavad ladusalt vestelda ebarahuldava olukorra üle, aga ei suuda avastada kidumise põhjusi ja luua meetmete süsteemi kvalitatiivseks üleminekuks täiustumise suunas. Euro on maksevahend, mitte imetegija, millega saab asendada asjatundmatud ja õppest võõrdunud inimesed.
Vaja oleks vähemalt järgmist:
1. fikseerida lähtekoht (pidades silmas eeskätt inimest ja inimkooslusi ning elukeskkonda, arvestades nii majanduslikku, õiguslikku, poliitilist, kultuurilist, administratiivset ja sotsiaalset aspekti);
2. esitada meil siin praegu olevate olude, olukorra ja situatsiooni võrdlus meil siin varem valitsenud olukorraga (olude ja situatsiooniga) ning
mõne võrdlemiseks sobiva naabermaa funktsioneerimise, muutumise ja arengu näitajatega.
3. tuletada järeldused senise tegevuse otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse kohta;
4. luua (samal alusel!) kujutlus siin ja praegu vajalikust olukorrast (oludest ja situatsioonist) ja sõnastada PROBLEEMID (küllalt diferentseeritult!);
5. sõnastada elanikkonna vajadused ja huvid antud valdkonnas (võttes seejuures arvesse, et elanikkond ei ole homogeenne, vaid heterogeenne, et
eri kategooriatesse kuuluvate inimeste huvid ja vajadused on erinevad ning võivad olla ka vastuolulised);
6. avastada ja sõnastada ühiskonnas ja selle alasüsteemides kujunenud vastuolud ning kutsuda avalikkust looma mõttekonstruktsioone nende põhjuste
vähendamiseks (kõrvaldamiseks):
7. tuvastada probleemid ja nende (tekke, püsimise või süvenemise-laienemise) põhjused;
8. fikseerida sihid (otstarbekaks peetavad suunad, millel püsida) ja eesmärgid (seisundid või olekud, mis tuleb saavutada mingiteks tähtaegadeks);
9. valida sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks vajalikud (sobivad) vahendid;
10. kehtestada tegutsemise printsiibid (printsiipide süsteem):
11. kavandada protsesside süsteem (põhiprotsess ja selle teenistuses olevad abi-, kõrval-, täiend-., sund- jm protsessid) sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks;
12. tuvastada muutumise tendentsid (põhjused, suund ja intensiivsus);
13. kavandada metasüsteemi tuleviku kohta vähemalt kolm stsenaariumi (roheline, roosa ja must);
14. luua prognoosid võimalike stsenaariumite eelistamisel kujunevate protsesside kohta;
15. luua kujutlus lähema ja kaugema tuleviku kui eesmärgi kohta,
16. sõnastada tegutsemise printsiibid, ja
17. nii tegijate, tegevuse kui ka tulemuste hindamiseks vajalike kriteeriumite süsteem;
18. kavandada kõiki eluvaldkondi ja regulatsioonitasandeid hõlmav regulaarne, süsteemne ja avalik aruandlus.
Seadusloome on edasi- ja tagasisidestamata. Pressi vahendusel kostab, et alatasa peetakse siin-seal tõesti mingeid arutlusi Eesti tuleviku üle, aga kes süveneb, see märkab kohe, et tegelikult aetakse konverentsi sildi all muidu juttu või muid asju. Aeg on selline, et „konverents” käib iga suuremat sorti programmi lõpetamise juurde ja peale „linnukese” ei ole korraldajatel midagi vaja. Kui kas või üks kord paari aasta tagant (mitte igal aastal iga paari kuu tagant!) oleks peetud avalikke arutlusi riigi arengu eelduste ja tõkete üle ning muretsemisjuttude asemel oleks tehtud kas või üks teaduslik uuring Eestis kujunenud probleemide põhjuste avastamiseks, siis oleks nii Toompeal kui Kadriorus suhteliselt lihtne teha nii prognoose kui ka tõsiselt võetavaid stsenaariume.
Mis puutub võimu legitiimsusse, siis pole kahtlust, et president teab, mil määral inimesed tegelikult saavad kedagi riigikokku saadikuks valida, ja saab aru olukorrast, kus valdav osa elanikkonnast ei ole nii palju haritud, informeeritud ega kogenud, et oleks võimalik sisuliselt orienteeruda poliitilistes programmides. Küllap teab president sedagi, kuidas erakonnad endale valimiskampaaniad sisse ostavad, kuidas ajakirjanikud saadikukandidaatidele kõnesid kirjutavad, kuidas valimisnimekirjades kohti saadakse. Ajalehetoimetused ei ole süüdi selles, et Toompeal toimuva kohta on üldsusele üht-teist teatavaks saanud. Aga ajakirjandus on süüdi selles, et käsilevõetud teemad on liiga kiiresti nurka visatud, selle asemel et süvitsi minna, põhjusteni jõuda ja ajendada asjaomaseid jõude midagi ette võtma nende arengut takistavate asjaolude põhjuste kõrvaldamiseks.
Võib arvata, et Eesti ja tema tuleviku üle räägitakse praegusel ajal igas kodus. Kõik, kes ei ole elust lausa irdunud, peaksid teadma, et muretsemiseks on palju põhjusi. Kärajatel puudutati mõnda „raskust”, aga ühtki probleemi kõne all ei olnud. Minu meelest nimetatakse probleemiks tunnetatud vastuolu, millega subjekt end aktiivselt suhestab.
Probleemi lahendamine tööpuuduse näitel
Heietusi oli paljudel teemadel ja rohkesti. Kuhugi oleks ehk olnud võimalik välja jõuda, kui lähtekohaks oleks võetud mingi probleem. Ka tööpuudusest ei ole võimalik jagu saada tööpuudusega tegeledes. Vaja oleks avastada, sõnastada ja avalikustada tööpuuduse kui probleemi põhjused. Keskenduma ei peaks mitte töötutele ega tööotsijatele, vaid tööhõive ja tööpuuduse põhjustele, sageli ka põhjuste põhjustele. Paraku on praegu nii, et Sotsiaalministeeriumis ja selle haldusalas olevas
Töötukassas pole tööst kui fenomenist ja kui protsessist, töö teguritest, sh töökeskkonnast, töökorraldusest jms professionaalse käsitluse märkegi. Nendes asutustes, kus peaks olema asjatundjad tegevussüsteemi ja selle elementide käsitlemiseks, polnud mõni nädal tagasi veel ühtki mudelit töösfääris kujunenud probleemide põhjuste avastamiseks ning sellise ettevõtlusõppe korraldamiseks, millest oleks saanud kasu olla. Jutud sellest, kuidas tuhanded töötud võiksid ise hakata tööandjateks, on väga pehmelt öeldes vastutustundetud.
Tööalane ebakompetentsus on Töötukassas lausa masendav, aga nn „kõrgemalseisvas” asutuses (Sotsiaalministeeriumis) on kompetentsusaste enam-vähem samasugune ja riik muudkui uhab töötuse vähendamiseks, tööalaseks õppeks jne nii oma kui ka EL-st saadud raha, hoolimata sellest, et see kõik lendab tuulde. Riigikontroll muudkui juhib tähelepanu asjatundmatust süsteemitust tegutsemisest tingitud raiskamisele, aga kuna põhjused on jäänud alati käsitlemata, siis jätkub kõik endistviisi.
Ühiskonnas kujunenud olude ja situatsiooni ning nende muutumise suuna ja intensiivsuse tuvastamiseks on vaja teoreetilist, metodoloogilist ja metoodilist alust; vaja on mudeleid ja inimesi, kes oskavad ning tahavad mudelite abil inimesest lähtuvalt mõelda. Paraku seda kõike ju ei ole. Ilma ühiskonnateaduseta ei ole võimalik riigi tasandil professionaalselt toimetada ehk võimalusi ja ohte õigeaegselt ette näha ning infrastruktuuri kavandada. Eestis on ühiskonnateadusest alles veel üha enam hägustuv mälestus.
Seni, kuni me ei ole suutelised nimetama asju oma nimega, ei suuda (ei taha) näha vastuolusid linna ja maa, eri põlvkonna töövõtjate ja tööandjate, eri rahvusgruppidesse kuuluvate ja eri piirkondades elavate inimeste vahel, siis oleme veel kaugel sellest, et oleks mõtet loota programmi „Eesti 100” õnnestumisele.
