Lisaks nimetatud kolmele on olemas juba 1937. aastal (kordustrükis 1995. a) ilmunud August Wesley kaudtõlge ja ainult Internetis leiduv Alar Voitka tõlge (http://www.hot.ee/ voitka/daodejing/daodejing.html). Nii et kokku vähemalt viis, mis avalikult kättesaadavad. Ühe nii väikese keele kohta mitte sugugi vähe. Kuna Sirp palus mul kirjutada võrdlevalt kolmest tõlkest, Mälli, Kaplinski ja vastilmunud Tõnn Sarve omast, siis Wesley ja Voitka versioonist siinkohal rohkem ei räägi.
Esimese hooga huvi ja õhinaga vastu võetud ülesanne osutus aga raskemaks, kui ma olin arvanud, ja lõpuks loobusin üldse tavapärasest tõlkekriitikast. Seda esiteks sellepärast, et Kaplinski tõlget olen pärast selle ilmumist kümne aasta eest tagasi juba arvustanud (Sirp 13. VII 2001) ja toona kirjutatule ei ole mul ka praegu suurt midagi lisada; teiseks aga seetõttu, et Sarve „Tee väe raamat” erineb ülejäänud kahest juba põhimõtteliselt niivõrd, et vähemalt sinoloogi seisukohalt seda, erinevalt teistest, eriti arvustada ega analüüsida ei annagi. Miks, selle üle tahangi allpool pisut üldisemas plaanis arutada.
Huvi „Daodejing’i” ja selle salapärase autori vastu (Hiinas, muide, nimetatakse ka teksti ennast sageli n-ö autorinimega – Laozi) on viimase poolteise sajandi jooksul maailmas kasvanud lausa geomeetrilises progressioonis, mida väljendab tõlgete, tõlgenduste, uurimuste, kirjutiste ja teooriate tohutu (loendamatu) hulk. Millega see Hiina sõdivate riikide ajastu (475– 221 e.m.a) mahult tagasihoidlik (originaalis vaid veidi üle 5000 kirjamärgi) mõtteantoloogia tänapäeval sellise tähelepanu on teeninud, on isegi raske öelda. Selle teose lakoonilistes, kohati justnagu krüpteeritud sõnumit edastavates aforismides järelikult aga on midagi, mis sunnib uurijaid-mõtlejaid – ja kaugeltki mitte ainult sinolooge, vaid sinoloogiast üsna kaugeidki inimesi – ikka ja jälle selle ette võtma, uuesti või ümber tõlkima ja seletama leidmaks sinna peidetud universaalset sõnumit või ehk hoopis – paigutamaks sinna enda oma. Ja tekst kõike seda kannatab, jäädes ikka iseendaks, olles „kulutades kulumatu”,1 nagu öeldakse seal Laozi õpetuse keskse kategooria kohta (seda tähistab ka pealkirja esikmärk dào), mis on kolmes eestinduses nende autorite tahtel leidnud erineva vaste: ’kulg’ Mälli, ’Tao’ Kaplinski ja ’tee’ Sarve tõlkes.
Laias laastus võib eri keeltes paljude eri pealkirjade all ilmunud „Daodejing’id” jaotada kahte klassi: tõlked ja mugandused. Esimesse kuuluvad need tekstid, mis on tõlgitud vanahiinakeelsest originaalist ja püüavad võimalikult adekvaatselt edasi anda teose sisu ja vormi, ühesõnaga, lähtuvad tekstist, mitte seal arvatavalt varjul olevast ideest. Nende seas on väike osa, mida võib nimetada teaduslikeks tõlgeteks, mis on lisaks varustatud teadusliku aparatuuriga, milleks on kommentaarid, sõnaseletused, pikemad või lühemad saatetekstid, registrid jms; kus terminid on püütud tõlkida täpselt, põhjendatud nende valikut; kus on järgitud kindlat tõlkemeetodit; ühesõnaga, tõlketekstid, kus on kinni peetud ükskõik missuguse klassikalise teksti teadusliku tõlkimiseuurimise üldtunnustatud nõuetest. Sellist tõlkeprotsessi on suurepäraselt kirjeldanud Linnart Mäll artiklis „Tõlke kulg”,2 mis peaks olema kõikidele Laozi huvilistele, eriti aga neile, kes kavatsevad seda tõlkima hakata, otse kohustuslik lugemine. Mugandused, erinevalt tõlgetest, on kaudtõlked, mis ei ole tehtud originaalist, vaid kokku pandud teiste tõlgete baasil, ning kõikvõimalikud ümberjutustused ja laiendatud tõlked.
Enamasti ei järgita neis terminoloogilist ühtsust ning sõnadega käiakse ümber kaunis vabalt. Sageli põhjendatakse seda sellega, et ainult nii saabki Laozi mõtet paremini ja õigemini edasi anda, kuna teaduslikud filoloogilised tõlked andvat edasi ainult sõnu. Mugandusi on tõlgetest loomulikult palju rohkem, kõik need enesekindlalt andmas edasi Laozi „tõelist” mõtet ja salasõnumit, pahatihti aga, eriti kui tegemist hiina keelt mitte oskavate autoritega, seda hoopis ähmastades ja moonutades. Muidugi on ka autoreid, kes väidavad, et nii see peabki olema ja Laozi teksti on ähmasus ja ebaselgus juba sisse kodeeritud ja udutamine olevatki tema teadmise edasiandmise meetod. Selliseid väiteid leiab vormilt enam-vähem teaduslike tõlgete autoriteltki. Muganduste autorid ei taha aga sageli tunnistada, et ilma teadlaste-sinoloogide põlvkondadepikkuse visa uurimis- ja tõlketööta vanahiina mõtte vahendamisel ei oleks nende Laozi „tõelise” mõtte avastused lihtsalt võimalikud ja nad peaksid ise hakkama tegelema sellise tülika asjaga nagu hiina keele õppimine ja tekstianalüüs.
Kolmest vaadeldavast eestikeelsest tõlkest kuulub Mälli tõlge kahtlemata teaduslike tõlgete hulka. See lähtub hiinakeelsest originaalist, on terminite edasiandmisel väga järjekindel, järgib kindlaid vormireegleid (nn skeemtekst), on kommenteeritud ja varustatud saatesõnaga. Tõlkes on keskendutud tekstile endale tema ajaloolis-kultuurilises kontekstis, mitte sellele tekstiväliselt külge poogitud „ideele”. See kuulub kindlasti – kasutades Mälli enda väljendit – „tõlkekulgu” kui rahvusvahelisse akadeemilisse tõlkimise-uurimise protsessi. Sarve „Tee väe raamat” on eeltoodud määratluse järgi vaieldamatult mugandus. Autoril pole ka liigseid ambitsioone, ta on lasknud raamatu kaane peale pealkirja alla pisikeste tähtedega trükkida „Lao-zi järgi eesti keelde pannud Tõnn Sarv”. Sedasi võib seda mõista nii, et tegemist ei olegi tõlke, vaid Laozi tekstist inspireeritud autorinägemusega. Seda on ka autor ise vestluses siinse kirjatüki autoriga kinnitanud. Ta ei varjagi, et hiina keelt oskamata pani ta teksti kokku joonealuse ingliskeelse tõlke ja mitme erineva kirjandusliku tõlke põhjal, mille seas Mälli oma oli ilmselt kesksel kohal. Muidugi oleks seda võinud lühidalt teada anda näiteks raamatu saatesõnas, mis väljaandes paraku üldse puudu on. Tulemusel on kahtlemata oma kunstiline väärtus oskusliku rahvapärase sõnastuse kasutamise ja selgete lihtlauseliste väidetega. Sõnaohtruses ja juurdekirjutustes Sarve küll süüdistada ei saa ning vähemalt selles osas järgib ta spontaanselt vanahiina autorite stiili. Ainult et tervikust kipub puudu jääma. Kõrvalekalletest, väljajätmistest ja mõttemoonutustest algtekstiga võrreldes ma parem ei räägigi. Kes aga hiinakeelset teksti selja taga segamas ei tunne, sellele kindlasti mõnus ja inspireeriv lugemine. Söandaksin isegi öelda, et kommentaarideseletuste ja autoripoolse sõnastatud „kontseptsiooni” puudumine tuleb raamatule pigem kasuks, sest kardetavasti oleksid need viinud lugeja algtekstist veelgi kaugemale. Ise loodan vaikselt, et saan kunagi kas või siitsamast Sirbist lugeda näiteks Tõnn Sarve „järelhüüet” oma teosele, kus ta ehk ütleks välja tagamaa, mis sundis teda seda teksti looma ehk „Lao-zi järgi eesti keelde panema” ja kui palju selles on tema arvates Laozid, kui palju Tõnn Sarve, kui palju Linnart Mälli ja Jaan Kaplinskit, kui palju veel kedagi teist.
Kaplinski tõlget, nagu öeldud, olen kümme aastat tagasi juba arvustanud ja seal toodud seisukohti siin kordama ei tahaks hakata. Vormilt tendeerib see kahtlemata teaduslike tõlgete poole, sest erinevalt Sarvest on Kaplinski võimeline tõlkima otse vanahiina keelest; ta on loonud oma mõisteaparaadi, mis erineb Mälli omast, samuti järgib oma tõlkemeetodit ja esitab ka omapoolse kontseptsiooni. Tõlge on varustatud üsna põhjalike kommentaaridega. Kui selle tõlke juures miski häirib, siis Kaplinski Tao „kontseptsioon”. Ta on Laozile ehk Vanatargale (tõesti hea leid autorinime Laozi eesti vastena), eriti dào mõistele, inkrimineerinud liiga palju transtsendentaalsust ja müstilisust, mida hiina mõtteloost ja „Daodejing’
ist” tegelikult ei leia.
Kui hoolikalt võrrelda kõiki kolme Laozi eestindust, saab kohe selgeks, et Mälli oma on primaarne ja olnud üsna suurel määral ülejäänud kahele kui mitte otseseks eeskujuks, siis vähemalt ebateadlikuks jäljendamisaluseks, kuigi tundub, et mõlemad hilisemad tõlkijad on kohati lausa kramplikult püüdnud olulisi mõisteid ja väljendeid anda edasi teistmoodi ja teiste sõnadega. Kindlasti ei ole ei Kaplinski ega Sarv Mälli plagiaatorid, kaugel sellest, aga millegipärast arvan, et kui neil Mälli tõlget ees poleks olnud, oleksid nende omad olnud kindlasti märksa teistsugusemad või hoopis olemata ja me peaksime võib-olla siiani leppima Laozi ainsa eestikeelse versiooniga ennesõjaaegse August Wesley kaudtõlke näol. Ma olen kaugel sellest, et Mälli tõlget kanoniseerida või see pühaks ja puutumatuks kuulutada. Möönis ta ju isegi, et sinoloogia arenguga muutuvad paljud vaated ja seisukohad ning ka tõlkimise meetodid ja põhimõtted ning uued tõlked ja tõlgendused ilmuvad vanade peale, kusjuures vanad paratamatult vananevad. 30 aastat on päris pikk aeg, mis on toonud klassikalisse sinoloogiasse ja ka laoziniaanasse palju uut teadmist. Tunnistan, et tõlgiksin ise mitmeidki kohti teistmoodi, kui Mäll on teinud, ja teeksin siinseal korrektuure ka Mälli nii suure usu ja enesekindlusega rakendatud skeemi. Mäll oli ise oma viimastel elukuudel Laozi tõlget uuendamas ja ümber töötamas, kuid ootamatu lahkumine katkestas selle töö üsna algusjärgus ja tundub, et Mälli „Daodejing’i” tõlke uusväljaanne ilmub vaid väheste muutustega.
Koos teiste Laozi ja vanahiina mõtte huvilistega jään aga igal juhul ootama uusi ja uusi Laozi tõlkeid ja tõlgendusi eesti keeles. Tõnn Sarv arvas, et oleks igati hea ja loomulik, kui neid ilmuks umbes sagedusega üks aastas. Miks ka mitte.
Lõpetan Laozi sõnadega: „teinud töö ja lõpetanud toimingud / loobu hindavatest sõnadest / rahvas aga rääkigu / juhtus iseenesest”3.
1 „Daodejing”, IV. Tekstis kasutatud Mälli tõlget. Kaplinski tõlkes sama koht: „kasutad teda – täis ei saa”; Sarve tõlkes: „Tee ei kulu”.
2 Linnart Mäll, Nulli ja lõpmatuse kohal. Ilmamaa, Tartu 1998 (2. tr 2003), lk 90–107.
3 „Daodejing“, XVII (L. Mälli tõlkes). Kaplinski tõlkes sama: „Küll ta on kokkuhoidlik sõnadega; / töö tehtud, asi aetud, / rahvas kuulutab: meie ise tegime“. Sarve tõlkes: „Kui valmis said, mine eemale. / Palju sõnu pole vaja. / Las arvavad, et ise läks nii“.