1. novembril lahkus 92 aasta vanuselt Jaan Rannap, lastekirjanik, kelle raamatuid lugedes on kuuekümne aasta jooksul suureks kasvanud mitu põlvkonda eesti lugejaid.
Rannap tuli kirjandusse samal aastal koos kassetipõlvkonna esimeste noorte autoritega. Esimene raamat „Roheline pall“ ilmus tal 1962. aastal. Kogu oma kirjanikuande pühendas ta lastele, äratades oma loominguga noores lugejas armastuse kirjanduse ja lugemise vastu. Võib öelda, et tänu temale (ja paljudele teistele lastekirjanikele) kasvasid üles Mats Traadi, Enn Vetemaa ja Paul-Eerik Rummo lugejad. Jaan Rannap oli kirjanik, kes kujundas head maitset, õpetas kirjanduslikku kuulmist ja andis lapsele võimaluse avastada lugemise mõnu.
Rannap valdas virtuooslikult kirjutamise tehnikat, mille abil vormis tekstideks kogu oma fantaasia, kogemused ja jutustamisande. Tal oli suurpärane huumorimeel, oskus luua põnevust, hoida pinget, rääkida lastega lihtsas keeles ja mõista nende hinge.
Jaan Rannap sündis 3. septembril 1931. aastal tolleaegses Pornuse vallas Pärnumaal. Tema isa oli Pornuse kuueklassilise algkooli juhataja ja ema samas koolis õpetaja. Kui Jaan lõpetas 1950. aastal Abja keskkooli, läks ta Tallinna pedagoogilisse instituuti, kus õppis matemaatika- ja füüsikaõpetajaks. 1955. aastast töötas ta laste- ja noortelehe Säde ning ajakirja Pioneer toimetuses (1955–1977), aastast 1977 oli ta lasteajakirja Täheke toimetaja.
Juba koolipoisina tuli Jaan Rannapi ellu sport, tuli kirglikult ja jäägitult. 1950. aastatel sai temast üks paremaid Eesti kaugus- ja kolmikhüppajaid. Ühena esimestest ületas ta 1955. aasta suvel kolmikhüppes 15 meetri piiri.
Oma sportlaskarjääri rikkaliku kogemuse kirjutas Rannap arvukatesse spordilugudesse, mille parim näide on 1979. aastal ilmunud „Kukepoks“. Selle raamatu tosin juttu on noorele lugejale kirjutatud suurepärased psühholoogilised novellid, mis räägivad pettumustest, kaotustest, vihast, eneseületusest ja võidurõõmu magusast tundest. Just need novellid annavad lugejale võimaluse kõige paremas mõttes lugude peategelastega samastuda, elada kogu story ka ise jäägitult läbi.
„Kukepoksi“ viimasel leheküljel on üks tähenduslik lõik, kus kirjanik on selgitanud, mis teda spordis tõmbas. Sporditegemine andis talle edaspidiseks kaasa olulised elutõed, mis ongi ehk Jaan Rannapi pika ja rikka elu võti. „Ma usun, kõige muu kõrval õpetas sport mind kaotusi ja ebaõnne taluma. Ei ole sugugi nii lihtne võtta lüüasaamist kui üldreegli „tugevam võidab“ järjekordset kinnitust. Arvatavasti oleks see veel raskem, kui sport ei paneks sellessesamasse lüüasaamisesse idanema lootuseiva: aga järgmine kord! Aga järgmine kord, ütled sa, ja tunned, kuidas vedru sinus jälle kokku tõmbub. Lootuseta inimene on surnud inimene. Mulle tundub, sport suudab vahel selgeks teha, et lootust sinus ei saa tappa keegi peale sinu enda.“
Kümme aastat enne „Kukepoksi“ oli ilmunud Rannapi jutustus „Viimane Valgesulg“ (1967). Sealtpeale hakkasid ilmuma kirjaniku suurepärased looduse- ja loomalood: „Jefreitor Jõmm“, „Nublu“, „Maja metsa ääres“, „Loomalood“, „Toonekurg Tooni“, „Põder, kes käis varvastel“, „Kõverkäpp“ jpt. Rannap on üks paremaid loodust kujutanud eesti lastekirjanikke läbi aegade.
Kogu Jaan Rannapi looming on vürtsitatud heldekäeliselt rohke huumoriga. See on tema kui lastekirjaniku tugev külg ja kaubamärk, mille kõige eredam tunnistus on „Agu Sihvka annab aru“ (1973). Poole sajandi jooksul on see raamat teinud hea tuju tuhandetele lugejatele. „Et kõik ausalt ära rääkida …“ on kujunenud täpselt sama kuulsaks üldrahvalikuks lendlauseks nagu Lutsu „Kui Arno isaga koolimajja jõudis …“.
2020. aastal sai Jaan Rannap Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali elutööpreemia. Ta oli üks 1960. aastatel alustanud vägevast lastekirjanike põlvkonnast, tänu kelle loomingule on praegune eesti lastekirjandus väga elujõuline, mitmekesine ja huvitav.
Eesti Kirjanike Liidu nimel
Jaanus Vaiksoo