Teisipäeval, 11. septembril algusega 18.00 toimub Tartu Kunstimuuseumis (Raekoja plats 18) Eesti Kunstnike Liidu esimehe Jaan Elkeni loeng „Huvitavam kui kunagi enne“.
Vaadates tänase kogemusega tagasi sündmustele 1990ndate eesti kunstis, mil eesti maalikunsti hakati käsitlema anakronismina, eelnenud ühiskonna priviligeeritud nähtusena ning kriitikute peataolekule 90ndate kunstisituatsioonis eesti maalikunstiga toime tulla (ei saa ju tõemeeli rääkida maalikunsti kadumisest, tema „hiilivast” ja seejärel lõplikust tagasitulekust maali pideva ja jätkuva kohaloleku tingimustes), siis tuleb nentida, et eesti maalikunsti ammendav käsitlus 1990ndatest tänapäevani puudub.
Vastus, miks maalikunst ennast 1990ndatel kriitikute silmis oli diskrediteerinud peitub ühelt poolt selle priviligeeritud asendis eelnevatel aastakümnenditel, aga ka ajastu maalikunstis, kus enamus energia kulus soorituse ilule, vormitäiusele, tehnilise teostuse meisterlikkusele. Kui kuraator Harry Liirand 2009. aastal korraldas Tallinna Kunstihoones Kunstihoone fondi kogudest näituse ”Kollektsioon: valitud teosed”, kus kuraatori sõnul ”hargneb vaatajale suur ja võimas narratiiv, jutustus Nõukogude Eesti modernismist“, siis rõõmsavärviline maalikunsti väljapanek (üksikud erandid välja arvatud) ei andnud mingit aimu ajastu painetest. Võiks öelda, et see väljapanek kirjeldas omal moel põhjusi, miks kriitikuid 1990ndatel eesti maali üle diskuteerisid. Olukord oli analoogne 70ndatele lääne kunstis, kui 1968.aastal Bridget Riley sai 34. Veneetsia biennaalil rahvusvahelise maalipreemia, tema geomeetriline maalilooming oli seotud esteetiliste koodidega, samal ajal katkestasid üliõpilaste meeleavaldused Vietnami sõja ja valitsuse korruptsiooni vastu biennaali toimumist. Kunst oli kaotamas sidemeid reaalajas toimuvaga. Nagu Kossuth kirjutas: Maalimine on muutunud naiivseks kunstivormiks, sest ta ei sisalda enam oma programmis eneseteadlikkust (nii teoreetilises kui ajaloolisel teljel). Kossuth möönab, et maalikunst saab jätkata, sest turg nõuab seda, kuid tal puudub oluline roll ideede maailmas.
1994.aastast on pärit Eha Komissarovi üleskutse, et maal peab ennast tõestama, mis on omakorda inspireeritud Peeter Mudisti samal aastal toimunud isiknäituse saatetekstist, kus Mudist kirjutab „Aga ka laiemalt võttes peab maal ennast uues olukorras ära määrama“. 1990ndate eesti maalikunsti arengu fooniks sai just meediumina tõestamise nõue, mis omakorda kutsus ellu rida mastaapseid maalikunsti ülevaatenäitusi, mis mõjutasid eesti maalikunsti edaspidist arengut. Ettekanne keskendubki eelmise sajandi lõpukümnendi sündmustele eesti maalis, aga ka uuele arengule, sest tänapäeva eesti maalikunst on huvitavam kui kunagi enne. Avatus ja osalus lääne kunstimaailmaga võimaldab eesti maalikunstile arengut, mis on vaba kuraatorite diktaadist; see on summa loovisiksuste hoiakutest ja arusaamadest, reaktsioonist kaasajale.
Jaan Elken
Sissepääs muuseumi piletiga.