Klõpsan oma pooleliolevast maalist amatöörfoto ja saadan selle Draakoni galerii galeristile Elin Kardile. Miks valisin fragmendi pildi pinnast, mis on sarnase rakursi all kaamera suhtes kui ühel leierdatud veealusel ülesvõttel uppunud „Estoniast“, kus sinakasuduses hämus libisevad mööda laeva vöörikirjad? Ei tea.
Look it’s me writing on the wall,
However do you want me.
Tean et töötan juba aastaid süsteemis, kus vaid ise tean millal töö valmis on, kui mitu sessiooni ja füüsilist ekstaasi on tarvis aistinguliselt krobelise faktuuri valmiskaalumiseks. Ja Winsor&Newtoni valget kunstiakrüüli võib mul ühel päeval vaja minna kuni viis kilo, Vunderis ilmselt arvatakse et ostan seda üliõpilastele, üks nädal kümme kilo ja järgmine nädal jälle tagasi – värv otsas.
Ma ei pea kommunikatsiooni siin Eestis tõenäoliseks, kus isegi haritud inimesed on visuaalselt kirjaoskamatud, ja vähestest kirjaoskajatest loeb eelarvamustevabalt maalikoode vaid käputäis. Aru saavad vaid need kunstnikud, kes samadel suundadel aktiveeritud. Praegu ei ole see enam mulle niiväga tähtis. See universum, mille loomisega ma ametis olen, peab ideaalis olema piisavalt anonüümne, piisavalt isetekkeline, ja palangulise kaose taltsutan ning neutraliseerin ma mittemidagiütlevaks, mittemidagireetvaks suhkruveeks. Kaalun kiivalt esteetiliste koodide toitainetesisaldust – suure kakaosisaldusega mõrkja šokolaadi maitses on magus maitse vahel hästi ära peidetud. Ateljees veedetud tunnid kuuluvad vaid mulle, taoline meditatsioonivõimalus on maalikunstniku elukutse suurimaid boonuseid. Mul ei ole veel suu vett täis.
Sellel näitusel on kuus uut maali. Kuid enesepaljastust ei tule, ei madratsitel (mida seekord ei ole), ega madratsiriide alt paljastuval vooderdusvatiinil. Võõrast DNA-d, seda on siin küllaga: veri, sperma, uriin, higi, punase veini ja kohvi plekid jmt. Lõppude lõpuks on need räbalad toodud Tartu Ülikooli Narva mnt. vanast, renoveerimata ühikast. Komandant pidas mind ilmselt imelikuks, kui jälle palusin koliruumis luba veidi „materjalides tuhnida”. Viisin Konsumist ostetud suure kommikarbi. Vajan realiteedist pärinevat impulssi, kõik mis juhtub pildipinnal on reaalsus – realiteet, igasuguse realiteedi kujutamine kahemõõtmelisel pinnal on abstraktsioon ja tinglik, seega vahet tegelikult ju ei ole.
In this illusive game,
Latent worlds are waiting just for you.
Jaan Elken, 12. juuni 2009
Näitus jääb avatuks kuni 04. juulini 2009.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.