Kui keegi väidab, et keel on üksnes eneseväljenduse ja kommunikatsiooni vorm, siis ei tohiks unustada, et selle vormiga on seotud sellised tähtsad omadused nagu informatsiooni ammendavus, mõistetavus ja tõeväärtus. Erinevatel „keeleregistritel” on ka müüditeadvust puudutavaid omadusi: keeles kehastuvad püha ja paha, mäng, loits ja ligimeseaustus. Sõnavara ja sõnumite tasandil kultiveerivad või hülgavad keelekasutuse tavad sotsiaalset empaatiat ja respekti Teise vastu.  Keelediskussiooni keskmeks on nn õigekiri, aga keele tähtsaimaks omaduseks on tõeambitsioon – iga lausumisega vaikimisi kaasnev eeldus, et selle abil saab maailmast tõtt teada. Ammendav, mõistetud ja tõeks tunnistatud informatsioon, mille kandmine on keele ülesanne, on maailmapildi loomise alusmaterjal. Demokraatia ja poliitkorrektsuse diskursuse mõjul on tõeambitsiooniga ja veenmisele toetuv „kõneviis” alla jäämas mängulisele ja ambivalentsele. Keegi vist ei ootagi enam eriti tõe rääkimist. Ka valimiskampaaniate tühisõnumid on mäng,  millega kõik on harjunud. Uuendatava keeleseaduse kontekstist kõlab „vabadusvõitlejate” hädakisa vaba eneseväljenduse teemal. See tundub üsna võlts ja mõttetu: on ju keel olemuselt sotsiaalse dressuuri vahend. Dressuuril ja dressuuril on lihtsalt vahe.

Reklaamtekstides laiutav „hübriidne” keelesaast, massimeedias ropendav poliitik ja poolkeelsed prominendid on olnud hoopis tugevamad keelestandardite loojad kui ÕS. Ameerika filmide getoslängi ja ingliskeelsetest lühenditest koosneva Interneti-keele standardiseerumise  aste ületab kaugelt ametliku keelekorralduse võimukuse. Keele „spontaanset” arengut iseloomustab lihtsustumine, seoste loomise oskuse kahanemine ning meelelahutusmeedia, reklaami ja tehnoloogia arenguga seotud ingliskeelsete trendimõistete mõju. Kui autoritaarsetes ühiskondades on tõde kusagil „üleval”, isakes(t)e juures, siis demokraatia toodab tõde ja tõelust „kohapeal” ja eimillestki – pelgalt kujutlustest ja hoiakutest. Mind hämmastavad jätkuvalt arvamusküsitlused, kus küsitakse asjade kohta, mis nõuaksid mingitki  eelinformatsiooni, analüüsi, juriidilist pädevust või pisutki eetikat. Stiilinäiteid: Kas majandussurutise „põhi” on käes? Kas poliitik X on kurjategija või ohver?

Kui mõnesajaline enamus ütleb, et on või ei ole, siis on demokraatia kõnelnud ja ka tükk uut virtuaalset tõelust juurde loodud. Ajuti näib, et poliittehnoloogia ajastul täidab oskuslikust arvamusküsitlusest välja pigistatud „rahva arvamus” peaaegu sama rolli kui omal ajal „lihtsate tööinimeste” sõnavõtud vajalikel teemadel. Selline meedias paljundatud enamusarvamus on nagu isetäituv ennustus, mõjutades  sedasama sotsiaalset reaalsust, mille kirjeldusena ta on välja pakutud. Kuigi mehhanismid võivad olla erinevad, on keele funktsioon kollektiivse autoriteediga kinnitatud tõeluse loojana üsna püsiv. Küsitlusse pakitud või kommentaariumis aretatud „rahva arvamuse” eelistamine on oluliselt kahandanud selliste tekstide, mille aluseks on spetsiifilisel teabel põhinev tõestusprotsess, osakaalu ja autoriteeti.

Tõde on lahustunud üksikutes, sageli anonüümsetes ja emotsionaalsetes lausumistes ja hüüatustes, luues higist  ja lämmatavat verbaalset intiimsust. Üldistuse asemel nõuavad aeg ja meediaäri barrikaade. Seda peegeldab parimal moel demokraatia soe pesa – Interneti-kommentaarium, kus osalejalt oodatakse argumentatsiooni asemel kiiret „poole” valikut. Barrikaadidelt kõlavad sõjakad lihtlaused, tõeväärtuseta loosungid ja võõrkeelsed roppused ei ole just tugev pidepunkt ja lohutus „eksistentsiaalses tühjuses”. Sellest ka ususalgamise meeleolud ehk kahtlus sõna kui sillaehitaja väes. Või tuleks siiski loota, et kui keele vormis peegeldub muutunud teadvus, siis  on vormidistsipliini kehtestamise kaudu võimalik muuta mõtlemist?