Teine ja palju problemaatilisem on akadeemilise kammermuusika kontserdil esitatav kava. Kuskil pole öeldud ega avaldatud nimekirja, millised heliloojad selles sarjas esitamiseks sobivad või ei sobi. Selles punktis on ka kõik korras (jokk), ent kui on tegemist vähe tuntud helilooja(te)ga, siis peab see olema mingilgi määral avastus või üllatus ehk veel midagi – ei tea mida, aga seda “midagi” ei olnudki. Jätame kõrvale Bohuslav Martinů (1890–1959) ja teatava mööndusega ka Alexandr Arutjunjani (1920) ning vaatame, mida me veel kuulsime.
Karl Pilssi (1920–1979) Sonaadi esimest ja teist osa. Esiteks, ei ole tavaks, et teost ei esitata tervikuna, seda enam, et kolmas osa ei erine millegi poolest esimestest, et oleks põhjust seda mitte ette kanda. Helilooja kohta võib siit-sealt midagi leida, näiteks, et vähe tuntud heliloojat nimega Karl Pilss muusikaalastest teatmeteostest ei leia. Ta oli Austria päritolu helilooja, dirigent ja maalikunstnik, kes komponeeris Richard Straussi stiilis. Mulle assotsieerus teos küll pigem kesise Rahmaninoviga, kuid see on pisiasi.
Järgnesid Joseph Edouard Barat’ (1882–1963) Lento ja Scherzo. Autori kohta on küll öeldud, et ta on hästi tuntud mõnede puhkpilliteoste autorina, kuid kaldun arvama, et need on inspireeritud tema töistest vajadustest Prantsuse armees, kus ta tegutses kapellmeistrina. Vassili Bandti (1869–1923) kohta, kellelt oli kavas “Kontsertpala” nr 2 Es-duur, on teada, et temasse suhtutakse kui vene trompetikooli ajalukku läinud teoste, enamasti etüüdide autorisse koos Mihhail Tabakovi ja Oskar Böhmiga. Lõpetuseks esitati sellise autori kui Marcel Bitschi (1921) “Fantasietta”. Prantslase Marcel Bitschi teoste nimekiri on pikem, sisaldades koomilise ooperi ja balleti kõrval palju instrumentaalmuusikat, mis enamasti kirjutatud Pariisi konservatooriumi sisestele konkurssidele erinevatel erialadel.
Iseenesest ei ole ju helilooja tuntus väärtus omaette, ent kui tunnipikkuse kava hulgas tõuseb lausa särava tippteosena esile armeenia helilooja Alexandr Arutjunjani “Eleegia”, siis algab siit ju teatav hinnangute skaala. Martinů “Sonatina pro trubku a klavir” (1956) on aga juba absoluutne kõrgklass, ning seda tõepoolest. Trompetistide Ivar Tillemanni ja Mart Kivi esitusele ei ole absoluutselt ühtegi pretensiooni – nad tegid oma tööd eksimatult ja korrektselt.
Huvitaval kombel oli ansambel hästi nauditav just Martinů ja Arutjunjani teoste esituses, teiste puhul oli klaveril tõenäoliselt tarvis produtseerida liiga palju noote, et väikse barokksaali akustika sellele vastu peaks. Sai kuuldud austria, prantsuse ja vene trompetikooli esindajaid ja see kõik oli tore, kuid igav oli ikkagi.
